Eesti Loomakaitse Selts

On jõuluõhtu, aasta ilusaim õhtu, ja enamik neist, kes endid inimesteks nimetavad, püüavad sellel õhtul olla paremad, kui tavaliselt. Nad kiirustavad koju, kus neid oodatakse, kus on soe ja valge, kus on need, kellega koos olla on mõnus ning hubane. Väljas aga puhub vinge tuul ja sajab märga lund. Seal on keegi, kes ei kiirusta, keda ei oodata, kellel pole kuhugi minna, kelle minutid ja tunnid on piinavalt pikad. See on pulstunud karvaga, kõhn ja vaevatud välimusega krants Jõmmu. Kunagi oli ka Jõmmul kodu ja sõber, kes teda hoidis, silitas, kostitas toidu aga ka hea sõnaga.
Ühel vihmasel sügisõhtul viisid valgetes kitlites võõrad tema sõbra kodust ära. Lahkudes silitas sõber Jõmmut ja vaatas teda sellise pilguga, millist ta sõbra silmis polnud kunagi näinud. See pil k oli nii kurb ja valuline, et Jõmmu aimas midagi kohutavat. Ta ei eksinud. Tulid mingid võõrad, kes ei teinud väljagi nurgas niuksuvast koerast. Jõmmu taipas, et ilmas oli ainult üks, kes temast hoolis ja nüüd polnud enam tedagi. Jõmmu mõtted katkestas üks võõrastest, kes haaras kaelarihmast ja tiris ta tänavale. Värav raksatas kinni ja uks keerati lukku. Jõmmu jäi meeleheitliku lootusega tänavale ootama. Ehk tuleb tema sõber ja kutsub ta tuppa sooja. Aga ta ootas asjatult, tema õuduste aeg oli alanud… Piinav nälg ajas teda kodumajast ikka kaugemalt toitu otsima. Jõmmu leidis endale uusi sõpru teiste koerte seast ja tal on sõpradeks isegi paar kassi. Paljudel neist on samuti kunagi olnud kodu. Jõmmu suurim sõber on üks elutark kass, keda kunagi kutsuti Liisuks.


Ilmad muutusid aina külmemaks ja ööd pikemaks. Liisu ja Jõmmu jalutasid sageli koos mööda linna. Ka täna, jõuluõhtul kohtab Jõmmu Liisut. Neile tundub, et täna on midagi teisiti kui muidu. Õhk on täis eriti hõrgutavaid toidulõhnu ja kodude aknaist kumav valgus on nii lahkelt kutsuv. See muudab sõprade elu eriti piinarikkaks. Lisaks on Jõmmul juba pikka aega kestnud köha. See algas kord ühel vihmasel ja tuulisel õhtupoolikul, kui magamiseks oli võimatu kuiva aset leida. Nüüd on see muutunud järjest hullemaks ja sõbrad peavad sageli peatuma, et Jõmmu saaks natuke puhata ja hinge tagasi tõmmata. Nad käivad akna tagant akna taha ja piiluvad sisse. Mõnest aknast näevad nad ka endasuguseid, kes naudivad inimeste lähedust...

Mööda linna ringi uidates jõuavad Liisu ja Jõmmu lõpuks päris linna südamesse. Seal seisab suur värvilistes tuledes kuusk. Päev on olnud pikk ja väsinud loomad otsivad kohta, kuhu puhkama heita. Kuuse oksad ulatuvad peaaegu vastu maad, seal all tundub olevat hea ja turvaline öö mööda saata. Sõbrad leiavad puu alt paki võileibade ja vorstidega. Nende jaoks on see tõeline pidusöök. Sel õhtul ununevad mured, sest kuuse all tundub, nagu oleksid nad jõudnud koju. Nad jäävad üksteise kaissu puhkama ja tunnevad üle pika aja rõõmu sellest, et elavad. Jõmmu nägi unes oma peremeest, kes tuli mööda valget teed temale vastu, naeratus näol. Oi milline rõõm täitis Jõmmut, millise hooga tormas ta sõbra juurde. Ta teadis kind lalt, et nüüd on nad lahutamatud.


Hommikuks on aga haigus Jõmmu murdnud ja Liisu peab jätkama üksi oma kurba kannatusterohket teekonda.

Kui kaua veel?

Vana naine

Hello Hoo!


Minu desktopil on üks imekena foto. Te ütleksite, et see on udune ja veider pilt. Ja ma nõustuksin. Jah, fotograaf oli veidi konditsioonist väljas, aga peaosalised ise olid vägagi asjalikud ja südamega asja juures.

Aaa, olen nüüd aasta vanem- sümboolne oleks siis veidi sünnipäevast rääkida. (?) Juba mõned päevad enne vananemise-püha pühkisin kodumaa pori oma papu taldadelt ja läksin parematele jahimaadele- Londonisse. Kuidagi vääägade isiklik oleks siia päris kõike kõike kõike kirja panna, aga kokkuvõtlikult nii palju, et see oli läbi aegade parim sünnipäev! Vahet pole, et ma suurema osa päevast kõrges palavikus maha magasin ja tekikoorma alla värisesin. Siiski parim. Kõik, kes mulle helistasid jagasid muljeid ilmast, täpsemalt öeldes külmast ja lumest! Ja ka enamik sõnumineerijatest mainis ilmaolud ära, sest ma ju nii väga ootasin oma sünnipäevaks lund. R. lubas, et kui minu- päevaks valget maad ei ole, siis 21. detsember ikka on. Bingo! Tema kokkulepped ilmataadiga rokivad- seda näitas ka selle aasta suvi!

[Ma tõusen vahepeal laua tagant püsti, viin tassi kraanikaussi ja tantsin natuke keset tuba, et siis veelgi laiema naeratusega naasta.]

Nii, olen nüüd tagasi. Pea hakkas natukene ringi käima, aga see on vist sellest, et ma pole eriti maganud ja õues enne oli nii külm, et tuppa tulles hüppasid tähekesed silmade eest ringi. Sellised sädelevalt kuldsed ja pidulikult rohelised.

Sattusin ennist täiesti juhuslikult lugema ühe eestlase muljeid Winter Wonderlandist, mis Hyde Parkis ülesse on pandud. Njah, minu jaoks pigem horrorland- palju haisvat suhkruvatti ja prügi-prügi. Nüüd tulid veel meelde eelmisest korrast need kurbade silmadega põhjapõdrad, kes kohutavalt kitsas aedikus inimestele näitamiseks olid tänavale toodud. Pisar tuli silma, sest põdrakestel ei olnud seal aedikus nii palju ruumigi, et ennast kahekesi ümber pöörata. Palju elektritulesid ja tunglevad inimesed- iga põhjapõdra unistus. Aga ma panin pea Tema õla peale ja sain leevendust. Oiii… Ma lihtsalt nii väga igatsen.

Eile õhtul jõudsin ma tagasi Viljandisse- läbi teinud kõige pikema kodutee ja kõikvõimalikud vahvad seiklused! Mingil hetkel mõtlesin: „See kõik ei ole ju võimalik! Mingi salajane reede ja 13??!!?“ Näiteks mu kohver on teadmata suunas koos mu asjadega kadunud. Roosa märkmik, milles on TERVE mu ELU kirjas. Ma ei oska ju ilma selleta enam mitte midagi planeerida. „Kati, need ja need kuupäevad /---/, on see OK?“ „Oota, ma kohe vaatan.. ARGHH! Ma ei saa ju vaadata, sest mul pole käekotis märkmiku!“ Ja nii täna juba mitu korda. Aga head ja sõbralikud lennujaamapäkapikud otsivad mu kohvri ülesse ja saadavad mulle Cargoga koju, eksju! ;)

[Kell on kuidagi paljuks saanud siin mõtteid mõlgutades. C. oli nii kallis ja meenutas mulle, et täna on Puhtas Kullas või Kooritud Sibulas või Kuldses õunas.. kuidas kellelegi… Paha Polly ja veel keegi. Esialgu mõtlesin, et poen teki alla ja ei lähe neid kuulama, aga samas ei ole ma kunagi nende laivil läinud ning tunnen ennast üldse erakordselt energilisena peale Dreami Foundationit ja paari telefonikõnet.]

Liigun varsti kodust ära, aga äkki tagasi tulles veel kirjutan.



XoXo

It feels better than nothing at all.

"I believe that love is relative and unconditional. One will never know what love is if they cannot find it in their hearts. The only problem is for people who believe that they will never find it again is that their hearts has become locked in shell of ice. Everyone has a little fire in them that grows as love does but those who have locked their hearts behind that frozen wall need a little extra fire to help them melt through. Love is always present and will always be given to those in need."
MasterBonobo

Mjuusika

algus / lõpp


c / imelik / ce / f / cg / pool imelikku ja pool teist imelikku / c



salm

c / imelik / ce / F / F-imelik / cg / imelik / G (kõige viimases salmis on see g-imelik)

c / imelik / ce / f / cg / teine imelik / c



ref

g imelik / c / f / imelik / cg / g imelik

g imelik / c / f / cg / imelik / g imelik


Nii kirjutab geniaalne Morgul meil lugusid ülesse
Keerlevaid langevaid helbeid

Vastused.

Kolm mõnusaimat asja elus on armastav perekond, väärtuslikud sõpussuhted ja inimene, kelle suudlus tõstab mind kikivarvukile.

Praegu loen "Ümber maailma 80 muinasjutuga"

Minu kõige raskem töö oleks selline, mis ei pakuks väljakutseid.

Minu riidekapis on veel ilmselgelt liiiiga vähe kleite ja seelikuid ja alumisel riiulil liiiga vähe kingi.

Ma ei ole kunagi öises ookeanis ihualasti ujumas käinud.

Ma ei suudaks elada ilma hapniku ega armastuseta.

Igatsen Teda.

Imetlen töökaid ja sihikindlaid inimesi, kes hoolimata proovilepanekutest oskavad jätkuvalt siiralt naeratada.

Päkapikk. Euro oma.

Kuidas ära tunda europäkapikku?

Ehtne europäkapikk on vähemalt 80 cm pikk.
Kuulub kindlasti mõnda vähemusse, on kas värviline, naine või ebaloomuliku seksuaalkäitumisega.
Räägib inglise keelt Maastrichti aksendiga.
Pole kunagi kuulnud Eestist, kuid on kindlalt meie poolt.
Tal on sülearvuti, mobiiltelefon ja faks ning teine päkapikk, kes seda kõike kannab.
Katsetesse teda töö juures aidata suhtub kui ahistamisse.
Paneb sussidesse suhkruvabu ja ksülitoolirikkaid komme.
Esitab iga kommi eest arve.
Kannab EL-i logoga tuttmütsi.


Ahoi Viljandi linnaleht! :)
Minu pikapäkk on hoopis teistsugune! A mulle meeldib see...

Öised väljaütlemised

Ma pean Sind südamega kuulama, sest liialt palju õhku õhkub sõnadest.

Ma pean Sind südamega vaatama, sest liialt palju pagemist on pilkudes.

Ma pean Sind südamega suudlema, sest liialt palju eksimist on hetkedes.

Ma pean Sind südamega embama, sest liialt palju karedust on kätes.

Homme

Pärast pikka ja põhjalikku kaalumist olen ma jõudnud päris põnevale järeldusele.

Kuigi maailma rahvastikku võib üles lugeda miljardites ja esindatud on tuhanded religioonid, keeled, filosoofiad ja kultuurid, on lõppkokkuvõtteks ikka ainult kaht liiki inimesi.


Esiteks need, kelle arvates maailm kindla peale otseteed põrgu poole kihutab, ja teiseks need, kelle arvates parim on alles ees. (Tegelikult on ka kolmandat liiki inimesi, kes mõtlevad, et traditsiooniline iiri tants on loomingulise eneseväljenduse kõrgeim vorm, aga nendest ei tahaks ma praegu kohe üldse mitte rääkida.)


Täheldamaks, et me elame ohtlikul ja ebakindlal ajajärgul, ei pea olema mingi geenius. Selleks pole vaja muud teha, kui telekas käima panna, ajaleht kätte võtta või lihtsalt aknast välja vaadata. Pilt ei ole kuigi ilus.


Parimad sõbrad ja endised liitlased purevad teineteise kõri kallal, samal ajal kui kõigutamatud majandushiiglased iga päev vähemalt korra põlvili surutakse.


Me mõlemad Sinuga teame, et häid inimesi rünnatakse keset päist päeva, aga pahad poisid ei jää kunagi vahele.


Tundub, et kuhu ka ei vaataks, igal pool üritavad psüühiliselt haiged egomaniakid salaja Sinu rõõmu ära rikkuda, Sind hulluks ajada, Su elu põhimõtteliselt kihva keerata. Võtame algatuseks kas või liiga ülbed poemüüjad, liiga magusa glasuuriga sõõrikud, väljakannatamatult pikad stepptantsunumbrid Sinu lemmikmuusikalides, ja ohtlikult autentse chili con carne dramaatilised järelmõjud, mis on kümme korda hullemad juba seetõttu, et avalike tualettruumide uksed ei käi korralikult lukku! Samas ei saa aga kõrvetisi ja südamevalu üldse võrrelda. Kuigi meile räägitakse alatihti, et meres on kalu küllalt, veedab suurem osa meist siiski oma elu füüsilises ja emotsionaalses eraldatuses ja tunneb end täiesti üksikuna. Ja kui Sa viimaks poedki kaissu kellelegi, kes tundub ideaalne valik olema, tuleb välja, et ta norskab nii kõvasti, et Su unenägudele oleks subtiitreid vaja. Sulle lihtsalt ei ole võitu ette nähtud!


Ja kui elukutselisi hävingukuulutajaid kuulata, siis tundub, et see alles on loo leebem pool. Nad ütlevad, et praegu on inimkonna kõige kehvemad aastad ja et tulevik on veelgi trööstitum. Nad tuletavad ikka ja jälle meelde, et kurjus varitseb igal sammul- tänavatel, puudel, ajakirjanduses, õhus, vees, võimukoridorides, isegi Su enda sokisahtlis- ja ootab kannatamatult võimalusi esile kerkida just siis, kui me kõige vähem ootame, et lüüa oma mürgihambad meie kõige õrnematesse piirkondadesse. Ja lõpuks juhivad nad tähelepanu sellele, et iga firma jõulupeol on alati keegi, kes lihtsalt peab niimoodi tegema!


„Maailmalõpp on käes,“ karjuvad nad. „Kõik on läbi!“ Mind ajab siinkohal segadusse asjaolu, et kui need kivinäod tõepoolest usuvad kõiki neid jubedusi, mida nad jutlustavad, miks nad siis üldse edasi elavad?


Olgu, ma tunnistan, et iseenda surnuks lämmatamine pole sugugi nii lihtne, kui tundub, ja ma olin tõsiselt üllatunud, saades teada, et ennast ei anna ära tappa ka kiudainetega liialdamise teel, kuigi sooletegevus muutub selle tagajärjel piinlikult korrapäraseks. Tänu kaasaegsele tehnoloogiale on aga elule lõpu tegemine iseäranis mugavaks ja kättesaadavaks tehtud. Samas aga - kui elu tõepoolest täiesti mõttetu ja väljakannatamatu tundub, käi kõigepealt silmaarsti juures ära ja vaata seejärel uuesti. Küllap Sa leiad, et ka kõige jubedamates olukordades leidub alati terake ilu ja lootust. Alati on neid, kes aitavad, kui abi paluda. Alati on keegi kellele loota, ja alati on miljon erilist hetke, mis varjud Su näolt ühe hetkega minema peletavad ning mis ei maksa enam kui paar vaba minutit.


Veelgi enam, ka romantika ei ole välja surnud. Tegelikult töötab tänapäeval maailmas näiteks rohkem tangoõpetajaid kui kunagi varem inimkonna ajaloos. Võimalused ootamatuks intiimseks mullivannistseeniks ei ole ka kunagi suuremad olnud.


Kuigi see ei pruugi Sulle praegu pähe tullagi, saad Sa läbi rõõmude ja eluraskuste kogunenud elutarkust alati kellegagi jagada, ja seda tehes saab maailma natukene paremaks kui siis, mil Sina seda enda jaoks avastasid.


Kuigi mina arvan, et olemisel on lõputud eelised mitteolemise ees, ei tee ma sugugi nägu, nagu oleks see alati lihtne või nauditav. Tõde on see, et mõnikord on elu pagana raske, et paljas mõte kõigile neile asjadele, mida Sa mõtlema pead järgmise 24 tunni jooksul tegema, kisub aju krampi. Seega pole sugugi üllatav, et tulevikule mõtlemine tekitab paljudes inimestes ärevust, masendust, üleüldist segadust ja hirmu. Isegi kõige parematel aegadel leidub piisavalt kaeblejaid, aga seda põnevam on jälgida, kui erinevalt käituvad inimesed tõeliselt rasketel aegadel.


On neid, kes esimese signaali peale täiesti endast välja lähevad ja kisama hakkavad: „Taevas kukub alla!“ Aga kui neile paanika põhjusetus korralikult ära tõestada, tunnistavad nad, et neil ei olegi oma seisukoha toestamiseks mingit muud argumenti, kui et „linnuke sosistas kõrva“. Samas ei tule neile kunagi pähe mõelda sellele, kui usutav tolle linnukese allikas üldse olla võis.


Siis on veel terve rida inimesi, kes kinnitavad tähtsalt, kuidas nemad ei muretse mitte raasukesi, ja kuidas nemad teavad täpselt, mida tegema peab, aga kui nad jäävad üksi ja tuled ära kustuvad, võib neilgi vahel väga suur hirm naha vahele pugeda.


Küllalt palju on ka inimesi, kes on täiesti kindlad, et tulevik on üks äärmiselt vaenulik koht, ükskõik, mida neile siis näidata või rääkida. Nemad on valmis end iga hetk kas või miljoni ohu vastu kaitsma, kuni nad lõpuks sama karmiks, koledaks ja julmaks muutuvad kui see maailm, mida nad endale ette kujutavad.


Ja lõpetuseks on olemas inimesed, kes tahavad endale lihtsalt emotsionaalse varjendi rajada ja sinna peitu pugeda. Nad mõtlevad, et kui seinad küllalt kõrged ehitada, on nemad alati kaitstud. Iroonia seisneb siin selles, et selle asemel, et teised välja lukustada, lukustavad nad hoopis iseennast sisse. Nad võivad küll pääseda mõnest asjast, mis elu raskemaks teevad, aga lõpuks jäävad nad ilma ka kõikidest imelistest asjadest, mis elu elamisväärseks teevad ja see on umbes sama lõbus kui iseendaga patsi lüüa.


Palju mõistlikum lahendus on manada näole vapper naeratus ja tunnistada, et Sa ei olegi universumi naba. Ilmas saab alati olema asju, millest Sa midagi ei tea ja mida Sa seega ka kontrollida ei saa. Nii et kui ei ole just Sinu päev ja asjad natuke käest ära kipuvad minema, nagu seda aeg-ajalt ikka juhtub, on mõistusele ja tervisele palju kasulikum lihtsalt maha istuda ja hetke absurdsust nautida. See ei ole raketiteadus. See on lihtsalt kaine mõistus, mis ütleb, et inimene peaks nautima seda veidrat asjaolu, et ta elab planeedil, kus on vähemalt kuussada täiesti erineva maitsega jäätist, ja mitte ajama ennast närvi sellega, et „lagritsakurdudega aatomisidrunišerbett“ on tõeliselt jõleda maitsega. Samamoodi ei ole mõtet oma pead vaevata kõigi maailma asustavate õelate indiviidide kavatsuste ja plaanidega.


Kui asi jõuab nendeni, kellel kunagi hästi ei lähe ja kes oma isiklike eesmärkide nimel teisi petavad ja neile haiget teevad, siis küll nende õelad kombed neile kord ka kätte maksavad. Tavaliselt saavad nad lõpuks oma teenitud palga. Teiste sõnadega öeldes: korralik tugigrupp on alati väärtuslik, aga isiklike turvameeste palkamine on ilmselt juba liig mis liig!


Teine põhjus, miks homset karta ei tohiks, on asjaolu, et kuigi inimene ilmselt ei ole see, mida ta sööb, siis ta kindla peale on see, mida ta armastab. Ehk siis- see, kes Sa oled, peegeldub alati kõiges Sinu ümber, asjades, mis on lähedal Sinu südamele. Lähedased sõbrad on üks ilmselge näide. Selles mõttes võib julgusega öelda, et maailm sinu ümber on peegel. Sul on palju rohkem kontrolli tuleviku üle, kui Sa ise arvata oskad, sest Sa võid vormida oma maailma selle järgi, mida Sa kõige olulisemaks pead. Võib-olla saad Sa sellest aru, aga võib-olla ka mitte. Võid ju öelda: „Ahaa! Aga kuidas te siis seletaksite kõiki neid jõledaid asju minu maailmas, mida ma ei soovi?“ See on kindlasti õigustatud küsimus, ja minu vastus sellele on uus küsimus: „Ja mis on see, mida Sa tegelikult tahad?“ Sest vaata – see, mida me tegelikult tahame ja armastame, mõjutab maailma meie ümber, tunnistame me seda siis või mitte. Näiteks ütleme me sageli, et tahame lihtsalt õnnelikud olla, aga tegelikult peame silmas hoopis seda, et me tahame raha ja palju. Ütleme, et ihkame hingelist valgustust ja sügavamat arusaamist, aga tegelikult tahame hoopis lihtsaid vastuseid. Ütleme, et tahame armastust, kiindumust ja partnerlust, aga tegelikult ihkame hoopis metsikut kirglikku seksi. Ütleme, et tahame, et meid võetaks sellistena, nagu me oleme, aga tegelikult soovime ikka olla natuke glamuursemad, ja et meie reied oleksid peenemad ja lihaselisemad.


Nagu üks üsna tark inimene kord ütles: „Emakest loodust juba ära ei peta.“ Selles ilmas on teatud vääramatud tõed, millest niisama lihtsalt mööda ei vingerda. Raskustund kisub Sind alati allapoole, šokolaad maandu otse puusadesse, ja näppude röstrisse toppimine, kui saias juba põlevad, on alati kahetsusväärne viga.


Samamoodi tuleb ka oma soovidega väga ettevaatlik olla, sest iseendale valetamisest lihtsalt ei pääse. Kui Sa ei ole oma soovide osas aus, teed haiget oma lähedastele ja eelkõige iseendale.


Mõtle väga hoolega, millest Sa kõige rohkem hoolid. MIS ON SEE, MIS SIND ELUS KÕIGE ROHKEM ERUTAB? MIDA SA TEGELIKULT ENDALE ANTUD AJAHULGAGA TEHA TAHAD? MIS SAAB OLEMA SINU PÄRANDUS MAAILMALE?


Aga ära kuluta kogu oma aega tulevikust unistamisele, sest võti homse juurde peitub tänases. Ükskõik, kui suurepäraseid vastuseid Sul elu tähtsatele küsimustele ka poleks, lõpuks loeb ikkagi see, et Sa murrad läbi hirmudest ja kahtlustest, mis Sind praegu tagasi hoiavad, ja asud tegudele.


Ole iseenda kisakoorijuht.

Tee midagi, mida Sa mõtlesid, et sa kunagi ei tee – ela hetkes.


Samas pea meeles, et kellegi teise suurim seiklus võib saada Sinu jubedaimaks õudusunenäoks.


Sellepärast käi ainult mööda oma teed, kuhu iganes see Sind ka ei vii, astu üks samm teise järel. Su elutee ei ole võidujooks ega olelusvõitlus ja ka mitte igav mahasõiduteedeta kiirtee, mida mööda Sa pead igaviku poole törtsutama.


Võta vastu ootamatud juhtumused ja mine uuri asju, mis Sind tiivustavad.


Võta aega ja imetle vaadet.


Tõde on see, et ühel päeval ei ärka Sa hommikueine ajaks ülesse, vaid lähed mööda pikka pimedat tunnelit ereda valguse poole, ja Su teekond saab otsa.


Sel hetkel, kui elatud elu Su silme eest mööda kihutab, ei usu ma hetkekski, et Sa hooliksid kuigi palju teenitud raha hulgast, lennumiilidest, võidetud auhindadest, autost, aktsiaportfelli väärtusest või mitu korda Sa oma pildi ajalehte said.


Mina usun, et kõige tähtsamad asjad sel hetkel on ikkagi jagatud hellused, ööd, mil Sa imetledes tähti vaatasid, kõik need naljakad lumeinglid, mida Sa tegid, esimesed piisad suvevihma, mis Su keele peale langesid, ja hetked, mil mõni eriline inimene sosistas: „Ma armastan Sind.“


Ära raiska oma olevikku tuleviku pärast muretsemisele. See jõuab üsna varsti kohale, seda võin ma lubada.


Vahepeal soovitan pea püsti hoida, rännukingad jalga panna ja oma südame järel maailma lõppu minna.


Pea sellel pikal teekonnal alati meeles, et iga päev on hinnaline kingitus.


Kui oskad iga päeva nautida tema enese pärast ja igast päevast maksimumi võtta, siis usu või mitte, aga Sind ootab ees veel üks imepärane kingitus.


HOMME.

Raamat "Homme" Seiklused muutlikus maailmas Bradley Trevor Greive



Aitäh T-le, kes selle imelise raamatu mulle pihku pistis!
Naeratus venis veel laiemaks! :)

Kell tiksub paljuks ja mina vajan oma ilu-und.

Foto by Kalmer Lehepuu (Minu jäätunud LUIKEDE JÄRV- talv jõudis kohale)

Ja tänase päeva muusika

Is love alive?

Viis päeva on ühe tavalise inimese töönädala pikkus. Aga meie pole kohe kindlasti mitte tavalised!


Võin kinnitada, et need olid väga omapärased 118 tundi minu elus- kaotamine, leidmine, nutt ja naer. Võib kõlada tüüpilise Katina… Aga sel korral olid kaotamised valusamad ent asjakohased, leidmised rõõmsad ja ootamatud, nutt maitsestatud ahastusega ning ja meeleheitlik ning naer otse südamest.

Ootasin sellelt hmm… eksperimendilt midagi muud, aga üllatusin siiralt ja positiivselt. Ütlesin, et on aeg- ja et on peatus, kogu aeg ainult on aeg. Kõikjal. Oleme vaid selleks teel, et leida end. Et kas ma leidsin, küsid sa sõbraliku uudishimuga. Noogutan. Vaatan su sügavatesse silmapõhjadesse ja noogutan veel kord. Vähemalt mõneks ajaks.

„TA VISKAS MIND PEEGLIGA JA PISTIS JOOKSU!“
Eks ta üks paras komöödia ole jah, aga õnneks on meil kohad esireas!

Kreisil Lady Gagal on uus lugu. Kullakesega eile päris üks kuni mitu korda kuulasime seda. Unes päris ei näinud… aga kummitab küll. D. Musi nägin unes hoopis- ta ütles, et kolib Londonisse elama. Mida te sealt Londonist kõik leiate?!!? Või on see hetkel lihtsalt alateadlikult tähis sihtpunkt minu jaoks? We will see. Mõtlesin unenäos veel, et mida asja- mina tahan D-le külla minna ja tüüp sõidab lihtsalt minema. Üleüldse on unenäod viimasel ajal tähenduslikud olnud. Huvitav ja hirmutav ka. H&H.

Minu Luikede Järv on peamiselt see koht, mis peab ära kannatama minu depressiivsed mõtteavaldused ning maniakaalsed tõlgendused elust ja selle ilust. Sellepärast ongi see MINU järv, kuhu ma uputan valusad roosiokkad, millele kivid sappa seon.

Ma ei julge pesumasinat lahti teha, sest kõik meie valged riided on vist oranžid. Tekitan veel veidi põnevust ja ootan…

Tänase päeva muusika.

I also care but I do not need helpful hands around me...

And when winter comes around
You'll need your winter shoes.
But if winter's still about

To get too cold for you,
You´ll need someone to keep you warm...
Someone to help you through the storm...

Someone who's good...
Doing no harm...

...and he'll say...



...I care for you... I'm there

... I´m there for you... I care...



And when the time is right
You'll wear your wedding shoes.
And if this life still seems to be
Not quite enough for you,

You'll find someone to help you out...
Someone to miss and dream about
That being in love...
Is doing no harm...
...and he'll say...



...I care for you... I'm there

I'm there for you... I care...

KÕRVADELE

"No creo en las brujas, pero que las hay las hay"

Tahaksin oma sisikonna Su jalge ette välja oksendada. Maomahlade seest otsiks oma tundeid ja tõde, mida Sulle jõhkralt näkku visata. Võigas vaatepilt ent reaalsus elustub sekunditega mu silmalaugude taga. Ja eks elagem seda elu- üheskoos või eraldi, kaugel oma teisest hinge poolest. Mul on füüsiliselt valus- nutt nöörib kaela, kõrvus kumiseb ja organ, mida tavatsetakse nimetada südameks, tuksleb valusalt. Ja ma tõden pea vastu külma välisseina toetades, et olen selle ära teeninud. Pussitasin iseennast kõhtu. Mitu valusat hoopi. Ei, see pole eluohtlik vigastus, aga valu ei lase mul elada. Sein on külm, sest ma ajasin kõik ära. Peletasin eemale ja istun nüüd oma Valpurgi mäel, kaaslaseks kõle üksildus. Kraabin luuaga külmunud maasse LOVE IS MY HEROINE. Lenda, mu must ronk, loe neid sõnu ja tule kraabi mind oma küünistega lõhki. Näed ju, et ootan…

Miks vahel ei mõista?
Miks vahel ei jõua?
Kas Sinu taevane keha on ilmutus unes?
Anna andeks mu sõnad.
Anna andeks mu teod.

Game

Life’s a game but it’s not fair

I break the rules so I don’t care

So I keep doing my own thing

Walking tall against the rain

Victory’s within the mile

Almost there, don’t give up now

Only thing that’s on my mind

Is who gon’ run this town tonight...

Langenud ingel

"Me kõik langeme aegajalt, aga mind ja sind eristab teistest et me tõuseme ka lendu peale seda... Kas koos või eraldi, ei oma alati kohe tähtsust.
Ja nii sina kui mina tahame et ka teised meie kõrval saaksid tiivad - see kas need on ingli omad...hmmm... ka ei oma tähtsust Las olla kasvõi varblase, pea asi et saaks lendama."

Tsiteerides klassikut :)

Aitäh.

Sügise kroon

Eile oli meil Omakultuuris külas folkrolist Mall Hiiemäe. Kohtumisel oli juttu hingedeajast ja kalendrilaulude taustast. Samuti laulis ta meile vanu hällilaule (millest nii mõnigi tuli tuttav ette ja tõi naeratuse näole) ja imiteeris loodushääli. Näiteks künnivares hõiab kevadel üle küntud väljade: "Immigrant! Immigrant!"
Loeng andis palju häid mõttealgeid ja näitas suundi, kuhu võiks oma sammud seada...

Täna, 14.10, on kolletamispäev. Paar sõna sellest lähemalt:

Aastaringi kuldseimal ajal on oma tähtpäev - kolletamispäev - 14.10. Kolletamispäev on nagu sügise kroon ehk hari. Lehekuld valgustab hämarduvaid päevi ja soojendab südameid.
Võib-olla inimene ise ei märkagi, et koos aastaringiga muutuvad tema meeleseisundid ja tunded. Just nii nagu muutuvad maastiku ilmed valguse päeva- ja loona aastasõõris. Inimene on korraga suure muutumise vaatleja ja osaline selles.

Rahvakalendri uue tähenduslikkuse ja otstarbe üle on omajagu arutatud. Märkamises peitub üks võti, mis avab ukse mõistmisele. Märgates loona muutumist ja mõtestades seda esivanemate tähtpäevade läbi, märkame me seda, mis muudab meid, märkame enese muutumist aastasõõris. Märkamise läbi mõistame paremini ennast ja oma kohta maailmas.

Nii on põline kolletamispäev üks tähenduslikke pidepunkte, mis seob meid tugevamalt loona, esivanemate ja iseendaga. Tasub vaid märgata.

Rahvapärimuses pole kolletamispäeva kohta suurt rohkem teada, kui nimetus ütleb. Paistus on kõneldud: "Puu kolletave sis kõllatses. Kui kaselehe häste kõllatse, saab töine aasta häid kõllatsit kesvi, kui pihlapuu punatse, saab tulekahju ja tuleb pailu marju."

Allikas: Bioneer.ee

Et ka meie märkaksime ja mõistaksime...

Kui paari sõnaga muust asjast (ehk minust) rääkida, siis mulle tundub, et mingi viirusejõhkard on mind ülesse leidnud. Jäin eile Sirli kaisus jälle ühe sekundiga magama ja hommikul ei kuulnud äratuskella, meelespead ega üldse mitte midagi.
Varsti varsti saan ma ennast jälle koju teki alla ära peita. :) Lucky me.

Don´t forget to breathe!

Nädalad on tormanud meist mööda nagu värvilised puulehed, enne kui nad leiavad oma koha kompostis või muu kõdu hulgas.
On ütlus, et iga uus algus on raske. Aga kas minust läksid need raskused siis väga märkamatult mööda või on need alles minu poole teel? Pigem arvan, et olin liialt eufoorias, et raskena tunduvatele pisiasjadele tähelepanu pöörata…
Nüüdseks olen juba pea poolteist kuud ülima õpilase (ehk üliõpilase) tiitlit kandnud. Ja ma kannan seda suure rõõmu ja õnnehõisetega, millele annavad värvi kirsilõhnaline tuba, tühjad öised tänavad, Obama, magamatus ja kirikutorn mu vaateväljas. Ah jaa, loengud ja õppimine loomulikult ka.
Ja kui te küsite arusaamatul häälel teist korda, et kas ma olen tõesti rahul… Siis pean nentima: „Jah, väga rahul!“ Millegipärast on inimestel seda raske uskuda või teadvustada ja esialgu oli isegi ebamugav öelda, et ma olen tõesti õnnelik. Miski rõhus mind seesmiselt, sest mõtlesin, et teistel ei lähe ju hetkel elus kõik nii ladusalt, et kas on siis paslik oma õnnega siin naerunäol ringi karata. Aga taipasin, et teiste ebaedu ei peaks pidurdama minu arengut ja mu positiivsust vähendama.
T. ütles, et ta teab, et väärib õnne ja kunagi ta saab seda oma kätega katsuda ja südamega tunda. Loomulikult ta väärib seda- kõik meist omavad õigust õnnetundele! Aga ma ei usu, et õnn üks päev koputab sinu uksele nagu hommikune postiljon, tähitud kiri käes ja õnnitleb sind kannatlikkuse eest. No way! Õnn pole liblikas, mida püüda, vaid imeline teekond millegi kõrge poole- kogu see kulgemine, tüürimine, vahel uppumistunne või kellegi teise kaldale aitamine. Iseasi, kas me oleme piisavalt tähelepanelikud ning tänulikud, et märgata enda ümber ilu, teeviitasid, armastust ja hoolivust ning õpetlikke heatahtlikke suunamisi.

Eilne pole muud kui tänase mäletus ning homne- see on tänase unistus! Mälestused on armsad ja südantsoojendavad… See pärast püüan siia oma mõttekäike ja tegemisi veidi tihedamini kirja panna, et nelja- viia aasta pärast oleks tõendusmaterjali, mille abil möödunule tagasi vaadata ja muie suul väga häid ja veidi vähem häid aegu meenutada.

Kurt Donald Cobain armastab mulle laulda, eriti just õhtuti. Aga ma ei pane seda talle pahaks! :)


Kauni sügisese jäälille jäädvustas Kalmer Lehepuu

Memoria

Come as you are, as you were,
As I want you to be
As a friend, as a friend, as an old enemy
Take your time, hurry up
The choice is yours, don't be late
Take a rest as a friend as an old memoria

Come dowsed in mud, soaked in bleach
As I want you to be
As a trend, as a friend, as an old memoria

And I swear that I don't have a gun
No I don't have a gun

Kõik hakkas kuidagi kaugeks jääma...
Ainsa siira inimese mulje jättis trepikoda remontiv vuntsidega onu. Kipitab mul kurgus. Ja nüüd juba silmades.
Loomad tsirkuses kannatavad ja see mees ei tea ise ka mida ta suust välja ajab peale sooja õhu. Vot nimelt kuulaks kantrimuusikat 99,9 tundi järjest.
Neil seal kaugel on valus, südames ja kehas, ja puuduvad isegi valikuvariandid... Kas sa elad või sured? Vasta mulle. The choice is yours, don`t be late.
Minu taskus pole mitte ühtegi tammetõru, kuigi üks oleks mind täna pähe tabanud oma kiirel teekonnal oksa küljest asfaldini.
And I swear that I don´t have a real gun.
"Suren maha!" Tõsi? Võta hetk mõtlemiseks enne sisselogimist.
Kellegi köögis tehakse röstitud porgandeid ja vaadatakse koos pimedusse. Aga see on kaugel. Mina näen valusaid värve ja kriiskavat molekulaarset massi enese ümber.
Vahepeatus- Jacko laulab mulle laulu.
Ma mõtlesin täna sinu peale. Sahisevas telekas tehti hüpnoosi ja aksendiga mees rääkis veidi sinu moodi. Aga sina oled ka kaugel- teisel pool mitut vett.
Ja nüüd ongi kõik juba kaugel...

As a friend, as an old enemy.

Kaotatud ja leitud telefon.

Kes siis ikka põnevust teeb, kui mitte ise? :)

Meil Kallelt :)

Isa kõndis poja magamistoast mööda ja vaatas, et voodi on kenasti
tehtud ja tuba korras. Seejärel nägi padjal ümbrikku, millel kirjas

"Isale".
Isa avas halba aimates ümbriku ja luges värisevate kätega poja kirja.

Kallis isa,

Mul on äärmiselt kahju sulle kirjutada. Ma pidin oma tüdruksõbraga siit majast lahkuma, et sinu ja emaga stseeni ei tekiks. Ma olen Stacy'ga tõelise armastuse leidnud ja ta on nii kena.
Aga ma tean, et te ei võtaks teda omaks kõikide nende keharõngaste, tätoveeringute ja liibuvate mootorratturi riiete pärast ja ta on minust ka oluliselt vanem. Aga asi ei ole ainult kires. Isa, ta on rase ka. Stacy lubas, et me saame väga õnnelikuks. Tal on oma järelhaagis-majake metsas ja terveks talveks küttepuid. Me unistame veel paljudest lastest. Stacy on avanud mu silmad ses osas, et marihuaana ei tee tegelikult kellelegi halba. Me hakkame seda ise kasvatama ja siis vahetame ecstasy ja kokaiini vastu. Vahepeal aga peame palvetama, et maailmas leitaks AIDSile ravi, et siis Stacy saaks ka terveks. Ta väärib seda. Aga isa, ära muretse, ma olen 15 aastane ja oskan enda eest hoolitseda. Ühel heal päeval tulen kindlasti teile külla, et te oma lapselapsi näeksite.

Armastusega,
Sinu poeg.

PS. Isa, loomulikult pole eelnev jutt tõde. Ma olen Tommi juures. Tahtsin sulle lihtsalt öelda, et elus on hullemaid asju kui minu kapi keskmises sahtlis olev lõputunnistus. Ma armastan Sind. Helista kui on ok koju tulla :)

Miks ma seda teen?

Tantsin paljujalu hommikuni tolmusel tantsupõrandal.
Jooksen kilomeetreid ja kilomeetreid- vahel pimedas, vahel külmas vihmasajus.
Loobun liha söömisest ja joon liitrite viisi puhast vett.
Ei hooli energiajoogist, mis mu külmkapi alumisel riiulil nii saatanlikult seisab.
Magan kosutavat und selle asemel, et üksinduses hirmutva öö möödumist oodata...
Kulutan oma headele spordiriietele.
Loen üht luuletust 9 korda ja igal korral leian mõne uue ja üllatava nüansi.

Miks?

Sellepärast, et need on minu valikud.

Rahulolu, rõõm ja elamused!

[Inspired by TervisPluss]

Kodukolle

Kui sa tuled too mul lilli,
too mul kurki, too mul tilli,
kohupiima kohviube,
tule tuuluta mu tube...

Olen oma nädalavahetuse lõpusirgel ning tagasi Viljandis. :) Juba reedel ära sõites ootasin siia tagasi naasmist. Selle nädalavahetuse märksõnadeks on kaks magamata ööd, suguvõsa kokkutulek ja sügise avastamine.

Kui ma reedel tööle jalutasin (läksin sinna 40 minutit varem, sest veider rahutus oli sees), siis avastasin, et sügis, mu kullakallis, on jõudnud meie maale... Esmalt märkasin seda, et õhk on kuidagi teistsugune- sa hingad ja hingad ja tunnetad, et see on karge ja värskem, kui mõnel tüünel suveõhtul, mil kõikjal toimuvad lugematud grillpeod ja sääsed/ parmud tahavad sind nahka pista. Nii hea oli astuda, astuda selles ilusas maailmas selle aukartustäratava lossi poole ning omada kohustusi kooli ja oma töökoha ees. Aga et kogu see meeldiv hetk liiga kaua ei kestaks… seisis mu ees konn. Seisis, sest ta oli surnud- punnis verine kõht taeva poole, kõigile vaatamiseks väljas. Ma ei karjunud, lihtsalt võdistasin õudustundega õlgu ja lisasin kondiauru. Ei tea, kas tal oli ka pere? Kas keegi ootab teda konnakodus, putukad õhtusöögiks valmis keedetud…

Suguvõsa kokkutulek oli igati vahva üritus! Kokku oli tulnud inimesi kaugelt ja lähedalt ja see puudutas hinge, sest see paneb mõtlema sellele, kust ja kellest me pärineme ning tekib selline soe ühtsustunne oma sugulastega.

Keegi võiks mulle midagi head süüa teha… Pastat köögiviljade ja kanalihaga näiteks. Aga ei, mina luristan siin mingit säilitusained täis Danone Smile maasikajogurtit. Pean meelde jätma, et ma seda enam ei ostaks :S Ma ei oska seda keemiat ja ebameeldivat kõrvalmaitset lihtsalt hinnata…

Täna tegin esimest korda oma uue kodus pliidi alla tuld (keskküte veel ei toimi ja kuidagi rõske oli see olemine) Oiiii, kui mõnus on nüüd olla! Nüüd ma võin küll öelda, et kodutunne on täiesti olemas. Tundub, et just see element oligi kogu kompotist puudu! Maalt tulles tõin ma kaasa terve koorma oma asju. Minu haldjatüdrukuga aroomilamp; mõned raamatud, millele võiks tundide viisi lihtsalt pai teha; roosa soe mantel; klaasist kauss täis imeilusaid kive...

Maire Aunastel on kohutav soeng ja mina lähen teen endale tassi kuuma teed ja viskan veel paar puuhalgu pliidi alla.

Päikest teie kodudesse ja südametesse!

Hajameelne ja üldse mitte abielus.

Miks ma ärkan nii vara, sean ennast valmis ja hakkan juba koolimaja poole astuma?

Vastus: Sest ma ei märka, et kell on veel väga vähe ja esimene loeng hakkab rohkem kui tunni aja pärast...

Kunagi olen ma asjalik.

Tsauki mu moondujad ja juulikuised lumehanged! :)

Kaptinna raporteerib

Ahoi ja pudel rummi, mu kallid meremehed!

Suvest on tõesti viimast võetud…
- Kaptenit on hävitatud rohkem, kui peanupp talub
- Jalgu on kuumas rannaliivas hoitud ja päevitust merevees igatsetud 
- Tantsitud on hommikulauani välja
- Sipelgahammustusi on kratsitud
- Sõrvest said kivid mu aknalauale toimetatud
- Marju on metsast korjatud ja isegi rästik ära nähtud
- Pulmi on peetud ja raha teenitud
- Elu imelisi nüansse on selgeks mõeldud, selleks… et järgmisel hetkel kõik veelgi keerulisemaks teha…
- Ülikool ootab mind. [Ja ka telk, kus ma elama hakkan, sest korterit veel pole.]
- Inglitiibu on taevas nähtud
- Pisaraid on nutetud ja teistelgi neid pühitud
- Naerukrampides on vääneldud 
- Kalal on käidud ja meestestki rohkem püütud
- Paduvihmas on tantsitud ja külmi piisku kuumal nahal nauditud
- Vigastusi on saadud (R-l nuga käe sees, V-l jalg kipsis ja minul lihtsalt pea valusvalusvalus)

Ja meil on veel üks suvekuu oma sumedate ööde ja naeratavate päevadega!

Tuhat ja tuline!

Soovin, et saaksin otsast alata...
Äkki oleks seal vähem valesid valikuid ja rohkem seda meeldivat rahu ja naeratusi?
Äkki ma suudan leiutada ajamasina?
"Kati, kraabi ennast põrandalt kokku ja mine edasi!", ütleb mu sisemus ja virutab lahtise käega vastu nägu.
Ja vot lähengi!

Loomaaiast on ahvid lahti.

Täna on päev, mil ma tunnen ennast üle pika aja paremini- suudan juba kenasti hingata, valusast kurgust tulev hääl on järjepidevalt olemas ning ma tunnen mõningaid maitseid ja lõhnu.

Viimased päevad oled ma veetnud lugedes, nuusates ja magades. Ah jaa, vahepeal sai unelevalt aknast välja ka vaadatud.

Hetkel oleme me ilma elektri ja internetita, emmel polnud levi ka päris jupp aega. Naljakas on olla- ma ei saa juurikaid hautada ega kuuma teed keeta, etnokonserve ei saa ka enam kuulata ja üldse on kuidagi kõhedalt vaikne ja hmmm... elektritu. Arvuti aku peab veel veidi aega vastu, seltsiline seegi.


Kui viimamane rida sai kirjutatud, siis helistas D-kullake ja me läksime L. juurde, et talle korralikult õnne soovida.

Elekter tuli kümne minuti pärast tagasi ja kõik olid rõõmsad ning elektriseeritud! :D

Kurt konn!

Elas kord seltskond konnapoegi, kes tahtsid korraldada võidujooksu. Nende soov oli pääseda kõrge torni tippu. Kohale oli tulnud palju rahvast jooksu vaatama ja võistlejaid innustama.
Võistlus algas.
Ausalt öeldes keegi vaatajatest õieti ei uskunud, et konnapojad võiksid jõuda selle kõrge torni tippu. Kuulda oli vaid selliseid hõikeid nagu: "Oi kui raske!!! Nad ei jõua kindlasti KUNAGI kohale!" või: "Neil see ei õnnestu, torn on liiga kõrge!" Osa konnapoegi katkestasid... vaid üks ronis vapralt üha kõrgemale. Inimesed hõikasid jätkuvalt: "See on liiga ränk!!! Keegi ei saavuta seda!"
Üha enam konnapoegi väsis ja loobus... ...Kuid üks jätkas ronimist aina kõrgemale...
Ta ei soovinud teistest hoolimata loobuda!
Lõpuks kõik teised olid ronimise katkestanud, vaid see üks konn pääses tänu tugevale ponnistusele torni tippu!
Nüüd soovisid kõik teised kaasvõistlejad loomulikult teada, kuidas see tal õnnestus.
Üks läks konnalt küsima, kuidas ta õieti saavutas selle ja jõudis lõpuni.
Siis selgus... Võitja oli kurt!

Mitte kunagi ei tasu kuulata inimesi, kes on pessimistlikud , kui Sina millessegi usud! Nad hävitavad võimaluse, et Sinu unelmad ja soovid, mida Sa südames kannad, võiksid täituda. Ent suunavad nõuanded on alati teretulnud!
Aga ka Minu ja Sinu sõna võib hävitada Tema unelmad. Kõnnime hapral jääl. :)

Just seda oligi mul praegu vaja.

SUUR AITÄH neile, kes usuvad, naeratavad ning olemas on.
AITÄH ka neile, kes vinguvad, salgavad ja vassivad- ilma selleta ei oskaks ma äkki Tõde hinnata. :)

Foto by ... üllatus-üllatus Kalmer Lehepuu

Seitse surmapattu

RAEV
Kelle peale sa viimati vihastasid? R.-i peale
Relv sinu valikul? Kõrvakiil
Kas sa lööksid vastassoost isikut? Kui vaja, sis küll
Aga samast soost? Kui mind rünnatakse.
Kes viimati su peale vihane oli? Kindlasti on ka hetkel, M. ja vast ka T.
Mis vihastab sind kõige enam välja? Hoolimatus.
Kas pead pikalt viha või mitte? Ma vihastan viimasel ajal palju harvemini. Andestan, aga ei unusta.

LAISKUS
Mida sa peaksid iga päev tegema, aga pole tegelikult päris ammu teinud? Kõhulihased
Kõige hilisem aeg, mil oled ärganud? Oleneb täiesti, mis ajal ma olen magama saanud... On päevi, mil ärkan õhtul kell 4
Nimeta inimene, kellega oled plaaninud ühendust võtta, aga pole seda teinud. Kadri
Kõige magedam vabandus, mida oled öelnud? "Tema käitus nõmedalt ja ma ei saanud alla jääda. See oli isiklik."
Oled sa kunagi vaadanud ka pikki reklaame? Loomulikult
Millal tegid viimati korralikult trenni? Ma arvan, et kolmapäeval
Mitu korda vajutasid hommikul edasilükkamisnuppu oma äratuskellal, et kauem magada? Ärkasin täna koos kellaga

APLUS
Lihasööja? Mõningatel päevadel nädalas jah
Suurim kogus alkoholi, mida oled korraga ära joonud? Eks see oli see puhas Saaremaa lapik. Lahjemast vast 3l siidrit
Oled dieeti pidanud? No comments
On sul kaaluprobleeme? No comments
Mida eelistad? Magusaid, soolaseid või vürtsikaid toite? Soolaseid ja magusaid vaheldumisi
Oled sa kunagi vaadanud väikest last või looma & mõelnud:”Mmm.. Lõunasöök.”? ISSSSAND! EI!

IHA
Mitut inimest oled näinud alasti (arvesse ei lähe filmid & perekonnaliikmed)? Liiga palju, et arvu teada.
Mitu inimest on sind alasti näinud (arvesse ei lähe arstid & perekonnaliikmed)? Tuttavatest vähe, aga avalikus ujulas kindlasti loendamatul hulgal inimesi.
Oled sa kunagi avastanud, et vahid vestluskaaslase (ükskõik kummast soost) rinda või jalgevahet? Jah.
Oled sa seksinud? On ette tulnud
Lemmikkehaosa (teiste juures)? Meeste juures tugevad käed, naiste juures bootie
Kas prostituudid on sulle ettepanekuid teinud? Ei, ma pole neile ka teinud
Oled sa kunagi teinud rasedustesti või suguhaigustetesti? Jah.

AHNUS
Mitu pangakaarti sul on? Üks
Kui sul oleks miljon krooni, mida teeksid sellega? Aitaksin emmel remondi kodus täielikult ära teha, ostaksin endale korteri, sõidaks Indiasse mediteerima
Kas oleksid pigem rikas või kuulus? Rikas.
Kas võtaksid vastu igava töö, kui teeniksid selle eest hullult raha? Võtaksin praeguses olukorras vastu, aga ei oska öelda, kaua suudaks seda pidada
Kas oled midagi kunagi varastanud? Jah.
Kui palju muusikat on sul arvutis? Vähe

UHKUS
Mida oled teinud, mille üle oled tõsiselt uhke? Iseseisev hakkama saamine
Mida oled teinud, mille üle su vanemad on väga uhked? Olen kasvanud peaaegu iseseisvaks nooreks inimeseks :) Narkootikume ei tarbi ja suitsu ei kimu.
Kas sind ärritab teisele kohale tulek? Jah
Kas oled kunagi osalenud võistlusest, teades, et sinu oskused on palju paremad kui kaasvõistlejate omad? Ei.
Oled sa kunagi petnud, et saada paremat kohta? Kas spikerdamine koolitunnis läheb arvesse?
Mida tegid täna, mille üle oled uhke? Ilusad lokid tulid välja :) ja olin õnnelik ning rahul- on põhjust rahul olla.

KADEDUS
Millist asja või inimest tahaksid oma sõprade/tuttavate asemel omada? Peegeldigikaamera ja läpakas
Kellega tahaksid kohti vahetada? Mitte kellegagi, olen hetkel oma kohaga rahul
Oled sa kedagi petnud (igas mõttes)? Jah
Oled sa kunagi soovinud, et su füüsiline välimus oleks teistsugune? Ikka.
Millist kaasasündinud iseloomujoont tahaksid oma sõpradelt endale? Külma närvi
Kas sa tahaksid, et oleksid ise seda küsimustikku saanud koostada?
Ei.

The Real Kati

 

 

Ma olen isekas, kannatamtu ning veidi ebakindel. Ma teen vigu ja väljun kontrolli alt ja aeg-ajalt on minuga raske toime tulla, aga kui Sa mu halvimate külgedega hakkama ei saa, siis põrgupäralt!, sa lihtsalt ei vääri mu parimaid külgi!

Varesest, emadest ja naeratusest!

Kirjutatud on "lasteprogramm" ja mina loen selle "lastepornoks" Kaks korda järjest- silmad punnis, et mida iganes rõvedusi seal Tartus inimestele avalikult ei näidata...

Tänase tähtsa päeva puhul oli lossis pisike kontsert "Su ema ehk teab..." Alen & Antarkitika. Läksime Manniga emadepäeva tähistama- emme oli kodus :) Emotsioonid olid laes ja tibutagi peal- sain nutta ja naerda! (Karel küll pärast ütles, et ma olin kahtlaselt tõsine, ilmselt mõtles ta seda nutuka momenti) Eriti liigutav oli üks paks vares akna taga puu otsas, kes raputas jalga. Kontserdi alguses oli akna taga veel veidi päikest, aga mingil hetkel hakkas paduvihma sadama ja ka vares tegi vehkat. Ma pole tõesti eriline varesearmastaja, aga see linnuke võitis täna mu südame!
Te ei oska ettegi kujutada, kui raske mul oli vagusi ühe koha peal istuda! Ma oleksin soovinud tantsida, keerutada, Hugo saali põrandal tiritamme teha ning lasta muusikal end kaasa kanda. Kodus sai Aleni plaati juba mitu mitu korda rohimise ja riisumise taustaks kuulatud ja tegelikult jättis ta ju nii palju häid lugusid laulmata... aga eks aeg andis jalaga näkku. Ja tundub, et Aleni saab lossis veel ja veel laulmas kuulda, mina olen kohal ja esireas nagu viis kopkat!

Mul oli kuidagi selline tunne, et Sa tuled täna... Hääl vist vajus ikka ära, kui kuulsin, et oled teisel pool Eestit. Mis seal ikka, astu peegli ette ja vea oma kriips laiaks naeratuseks! :D

Aitäh L- le tõeliselt maitsva koogi eest!
Aitäh, et olete olemas!
Aitäh, et mina olemas olen!

JA HEAD EMADEPÄEVA kallid emad, vanaemad, tädid, külamutikesed, kuningannad, mesilasemad, poegi hauduvad linnud ning tulevased emmed!

Ema kätes on hellust,
seda ammugi tead.
Ema kätest saad leiba
sooja, muredat, head.
Sooja leiba, mis lõhnab
nagu põld, nagu maa.
Ema kätest sa alati leiba saad.
Ema kätest on leival kõige magusam maik.
Ema lävel, leib laual
lapse kasvamispaik.

I adore BLYTHE!

Esimene Blythe nukk loodi aastal 1972, Allison Katzmani poolt. Uute nukkude "tõmbenumbriks" olid omapärased silmad, mis muutsid värvi ja liikusid. Mingil põhjusel kaotas Blythe oma võlu ja nukk oli tootmises vaid ühe aasta. 1997 oli pöördepunktiks, sest üks New Yorgi fotograaf avastas nukkude fotogeenilisuse ja mõne aja pärast olid Blythe pildid väga populaarsed. Kahe aasta pärast mõistsid lelude tootjad, et nõudlus selliste mänguasjade järgi on olemas ja nukud võeti taas tootmisse. Blythe nukkude subkultuur õitseb peamiselt Internetis, kus asuvad fännide foorumid, e-poed (laialdase garderoobi ja nukkude sortimendiga) ning fotokogumikud.
Nukke on kahes mõõdus- pikkusega 28 cm "Neo" ja 11,2 cm "Petit Blythe" (Ainult Petit Blythe omab värvi muutvaid ja liikuvaid silmi)

Minuni jõudis Blythe- armastus eelmisel aastal. Ja meie Kerli Kõiv meenutab mulle vahel Blythe nukukest :) On inimesi, kellele need nukud tunduvad õõvastavalt hirmutavad. Põhjuseks võib tuua silmad, mis justkui jälgiksid tähelepanelikult iga su liigutust. Ning kui sa pilgu kõrvale pöörad, sis ärkavad nad äkki ellu... Ka nende pead peetakse liiga suureks, isegi vesipeaks. Aga kõik asjad elus ei peagi olema rangetes piirides ja miski võib proportsioonist väljas ka olla. Kusjuures kusagit õudusfilmi kaadrist on silme ees poolik Blythe ja mingi vereloik. Väga huvitav!
Minu ja Blythe vahel oli armastus esimesest pilgust! Väike tütrukutirts minus igatseb endale nukku kapi peale... Lapsena ei pakkunud mulle Barbied eriti huvi- kui sis ainult neile riiete õmbelmine ja heegeldamine. Üks Blythe kaalub üles kõik maailma skinnid ja pikkade jalgadega blondid Barbie- bimbod. [Sellega meenub, et ma pidavat ju Pilpa Küla Bimbo olema! :) ]
Fännid kujundavad enda nukkudele tihti kindla elustiili- riietus, make-up, soeng ning isegi mööbel ning miniatuursed aksesuaarid. Näputöö huvilised näitavad just nukkude peal oma oskusi ja tehtud töid, sinna juurde käib loomulikult piltide tegemine ning nende Internetti üles laadimine. Blythe Fashion on veel eraldiseisev tööstusharu, mis lummab paljusid nukke omavaid naisi ja tütarlapsi üle maailma.

Out-of-this-world cute- need sõnad annavad kogu seda kultuuri kõige paremini edasi.

Ma hoiatan, need nukud võivad muutuda kinnisideeks ning tekitada sõltuvust!
Kujutan juba ette, kuidas ma kuulaks Lily Allenit, jooks nõgese-laimi teed ja imetleks Blythe nukukest...

Nii et kes tahab mulle nüüd Blythe tuua? Šokolaade ja roose ei soovi...

Nõgesekeerud

Lugejate soovil nõgesekeerdude retsept.


25 g pärmi
2,5 dl piima
2 tl suhkrut
1 tl soola
5 dl jahu
1,5-2 dl täistera nisujahu
2 sl kõrvitsaseemne õli, kasutasin tavalist toiduõli

vahele nõgesepestot:
1,5 dl minut aega keevas vees seisnud ja nõrutatud nõgeseid
1 dl kõrvitsaseemneid
0,5 dl tugevama maitsega riivitud juustu
0,75-1 dl kõrvitsaseemne õli
2 tl valgeveiniäädikat, Sai kasutatud suurt lemmikut- õunaäädikat! :D
4 küüslauguküünt, (4 on retseptis, aga ma soovitaks vähem panna, kui tegu pole just sellise küüslaugufänniga, nagu minu emme... :) )
soola

kuivatatud tomateid, tomatite asemel läksid loosi singitükid, väga väikeses koguses
määrimiseks muna

Vedelda pärm suhkruga, lisa käesoe piim ja sool. Sõtku juurde jahu. Viimasena lisa õli. Sõtku kuni tainas hakkab kausi küljest lahti lööma.Vormi pall,puista üle jahuga ja lase rätiku all soojas kohas kahekordseks kerkida.

Nõgestel eemalda varred. Kalla peale keev vesi, hoia neid seal umbes minut ja kurna. Pigista välja kogu vesi. Nüüd peaks nõgeste maht olema umbes 1,5 dl. Pane nõgesed köögikombaini,lisa kõrvitsaseemned, õli, äädikas, küüslauguküüned ja riivitud juus.Töötle kõik ühtlaseks pastaks, maitsesta vajadusel soolaga

Rulli tainas ristkülikukujuliselt. Määri peale nõgesepesto ja peeneks hakitud kuivatatud tomatid. Keera tainas rulli, lõika sakilise või terava noaga kettad ja pane küpsetuspaberiga kaetud plaadile 15-20 min kerkima. Kerkinud saiad määri pealt lahtiklopitud munaga ja küpseta 200 kraadises ahjus umbes 12-15 min.
Sellest kogusest sain 2 plaaditäit.

Ääd hemoglobiini tõstmist kõigile!

PS! Tulekul naadimuffinid. :)

KALLIKAMPAANIA :)

Kätte on jõudnud energiast pakatav ja lilleline kevad, kuid siiski leidub "valusaid okkaid", mis tõmbavad suunurgad alla ja ajavad kulmu kipra...

Meeleheide tekitab masendust ja masendus meeleheidet- kõikjal mainitakse majandussurutist ja rahalisi kärpeid.
On parim aeg läbi viia üks suur KALLIKAMPAANIA! :)

"Väga lihtne - kallista inimesi, kellega hästi läbi saad! :) Kui tuleb tuttav tänaval vastu, lähed hommikul tööle ja näed oma kallist töökaaslast (kellega läbisaamine ilmselt on parem kui teistega), sõbrad, pereliikmed - kallista neid. Kallista kohe julgelt. On garanteeritud, et selle mõju on positiivne. Pakun, et ka Sul on olnud raskeid hetki, aga Sa ei kuuluta sellest tervele maailmale. Tihti peale ei tea teised, mis Su elus tegelikult toimub. Nad näevad vaid seda jäämäe tippu. Küll on siis hea kui mõni inimene kallistab Sind soojalt. Ehk Sina enneta seda. Sa ei tea, millal teisel inimesel on raske. Ja Sa ei tea, millal Sul on raske ja see sama kalli jõuab ringiga Sinuni tagasi.

ME EI OLE NII RIKKAD, ET KÕIGILE RAHA JAGADA, AGA ME OLEME NII RIKKAD, ET TEISTELE RÕÕMU JAGADA!"
Pöörakem rohkem rõhku kaasinimestele ja nende unikaalsusele ning väärtustagem ka iseennast!
Ja kui inimene ei ole nii hea tuttav, et teda kallistada, sis NAERATA talle!

Lisaks sellele, et annad ise oma panuse KALLIKAMPAANIA edukasse õnnestumisse, saada see kiri edasi oma tuttavatele ja sõpradele.

Kampaania kestvus ei ole ajaliselt määratud.

Me ei saa muuta tervet maailma, aga me saame muuta maailma enda ümber!

Aitäh tõuke eest, Kristiina! http://sinu-room.blogspot.com/

Trust me...

It starts with the eyes. She's gotta have those kind of eyes that can look right through the bullshit, to the good in someone. 20% angel, 80% devil. Down to earth. Ain't afraid to get a little engine grease under her fingernails.

Kõik pole nii, kuis paistab...

Kaks reisivat inglit jäid ühte rikkasse peresse. Pere ei olnud külalislahke ega pakkunud inglitele külalistetuba, vaid pani nad ööbima külma keldrisse. Kui nad asemeid tegid, märkas vanem ingel seinas auku ja müüris selle kinni. Seda nähes küsis noorem ingel: „Miks sa seda teed?" Vanem ingel vastas: „Asjad ei ole sellised, nagu paistavad."

Järgmisel ööl ööbisid nad ühes vaeses, kuid külalislahkes peres. Võõrustajad jagasid inglitega oma vähest toitu ja pakkusid neile magamiseks oma voodeid, et nad võiksid hästi välja puhata. Hommikul ärgates leidsid inglid peremehe ja perenaise nutmas, nende ainuke lehm, mis oli perekonna ainuke tuluallikas, lebas laudas surnult.

Noorem ingel küsis vanemalt: „Esimesel perel oli kõik olemas, ometi sa veel aitasid neid. Teisel perel ei olnud midagi, kuid nad olid valmis meiega kõike jagama, ometi sa lasid nende ainsal lehmal surra. Miks nõnda?" „Asjad ei ole sellised, nagu paistavad," vastas vanem ingel. „Kui me keldris olime, sain aru, et seinas olevasse auku on peidetud kulda. Sealne peremees oli mühakas ega soovinud head teha. Ma parandasin seina ära, nii et ta kulda ei leiaks. Järgmisel ööl, kui me voodis magasime, tuli surmaingel peremehe naisele järele, kuid ma andsin talle lehma. Asjad ei ole sellised, nagu paistavad."

Kõhubeebide tulemine!

Tahaksin jagada kõigiga oma rõõmu, sest Eestis on jätkuvalt beebibuum!

Lähipäevadel näevad ilmavalgust täitsa mitu titat, keda on pikkisilmi oodatud ja igatsetud. Vähemalt kolm tuttavat lõpetavad oma ümbermõõdu kasvatamise :) Praeguste andmete järgi on tulemas kaks poissi ja üks tüdrukutirts.
Näiteks MM-i rasedus ei ole mulle ikka veel korralikult kohale jõudnud! Eile M-iga rääkides oli mul ikka hämming, et ta hakkab sünnitama... Homme, teisipäeval, 5.mail on arsti poolt öeldud aeg. Olen ta kõhukest näinud (kahjuks liiga vähe), aga ma usun alles sis, kui A. tal süles on. Kui juba mina olen sellest kõigest nii elevil, sis ei oska ette kujutada, mida M. ja R. tunnevad. Paar päeva enne sünnitust oleks ma arvatavasti viimased närvid ära närveldanud ning teiste omad lihtsalt ära söönud, et kas tita on ikka terve ja kuidas kõik juhtuma hakkab. Aga eks see olegi see koht, kus peab usaldama arste ja lihtsalt laskma asjadel oma rada pidi minna. Kõhubeebi tahab ju, et ta emme oleks sel tähtsal päeval nende elus rahul ja rõõmus.
Ikkagi nende esimene kõhubeebi! Milline ta on? Kelle nägu? Kusjuures ma näen A-d juba vaimusilmas roosas kampsikus, pisike müts peas, kaks helesinist heledat silma maailma uudistamas. Neil ei saaks siniste silmadega laps vist tulla väga... Hmmm. Äkki on see minu enda tita, keda ma näen, kui silmad kinni panen?
See beebimaania teeb mind tegelikult kadedaks... Tean väga hästi, et elu väikese lapsega ei ole iga hetk rõõm ja roosid, aga ta oleks ju päris minu enda oma. Minu tehtud. Juba see tekitaks uhke tunde. :) Ah jaa, mul on ju selle jaoks meest ka vaja.
Rasedad naised on nii ilusad ja armsad! Viimase pulma üks lilleseadja oli juba nii rase, et ma arvasin, et ta hakkab fuajees sünnitama, kui ta vaasidega ringi traageldas. See kõhuga lilleseadja oli küll väsinud ja sassis juustega, aga siiski nii erakordselt kena :) Mul on üleüldse rasedate naiste suhtes repekt. Kui A. oli rase, sis ma andestasin talle kõik õelutsemised ja muud ussilikud tegevused, sest tal oli ju tita kõhus.
Ja K. rääkis mulle üks päev oma ülikoolitarkusi- sünnituse ajal pidid naise närvirakud osaliselt taastuma. See selgitab seda, miks paljud naised on peale sünnitust leebemad ja malbemad.
Rahaliselt on kõikidel peredel keeruline toime tulla ning üks pisike esik-laps vajab ju niivõrd palju asju. Kulutused, kulutused... Aga eks raskused teevad meid tugevamaks, panevad proovile ning õpetavad vanu-uusi viise, kuidas otstarbekamalt toime tulla.

Ilusaid viimaseid päevi, täis ootust ja põnevust! :)

Armastus on uue elu alus,
lapseootus kauneim aeg meie elus,
kui väike ime kasvab ema rinna all,
nii habras, puhas hing on tal.
Ei tea ta veel mis elus ootab ees,
nii turvaline, mõnus emaüsa sees,
on kasvada ja ootata mil saabub hetk,
kui alguse saab raske sünniretk.
On siia ilma jõudnud nüüd see ime,
kes kannab kaunist ..... nime,
need väiksed pihud, nopsnina, pruntis suu,
ei kaunimat tea meist keegi juu.

Sein räägib õigust

Report

Aloha!
Tundub, et kui ma ise ei kavatse veidi aega maha võtta, sis teevad mu neerud seda minu eest. Kolme nädala jooksul olen kodus olnud nii palju, kui kaua kestab üks väike uinak. Ärge tõmmatke veel pidureid peale, mul on veel hulgaliselt asju vaja teha!
Möödunud nädalad on olnud nagu virr-varr ja karusell. Palju unetuid öid, veidramatest veidramaid messe ja kõnesid, tunne, et olen ka midagi väärt... :) Vahel paneb see naeratama, kord jälle aknast välja vaatama.
Soov on kirjutada sellest, mis hinges ja muidu mõtteis, aga aeg on mu peale kuri.
Leiate mind lossi seinte vahelt või haigevoodist.

ARMAS POEG!

ÕNNITLEN SIND SÜNNIPÄEVA PUHUL.

OLE TUBLI POISS EMALE JA VANAEMALE NING ÄRA UNUSTA OMA ÕIGET ISA, KES SIND IGA PÄEV MEELES PEAB.

SINU ISA.




Nopin võõraste ja kaugete inimeste ununenud elusid ning mälestusi oma nostalgiast pakatavasse kartoteeki...
Valgete vesiroosidega kaart, millel tint laialivalgunud, leitud raamatu vahelt, Lossi keldrist.

Uudis telemaastikul

Täna näidati "Kõmulehe Printsesse"
ja kolmapäeval tasub vaadata "Unistuste raisakotkast"

Palju jaburaid mõtteid. T & K

Suunurgad üleval

Kevad on poole jalaga saabunud, aga sel aastal tuleb ta teisiti... (Tiu tiu ja teisiti, oli ühes luuletuses)

Ma tunnen iga keharakuga, kuidas talvine kaamos minust lahkub. Ootusärevus on sõna, mis iseloomustab hetkel valitsevat situatsiooni kõige paremini.
Eilne päev oli veidrus ruudus- hommik peidetud punaste silmadega ja õhtu täis naeru ja rõõmu! Oli hetki, mil tahtsin A. aknast alla visata ja raske lillepoti koos kokku kärtsutatud taskurättidega järgi virutada. Aga tuli ka hetk, mil ma olin (ja olen siiani) väga tänulik. Tegelkult läks juba lõuna ajal veidraks, sest suu kiskus vägisi muigeks, kui Onu M. raadio saatel karaoket laulis. Autoaknast välja kiigates nägin teksaseelikutes ja õhukestes jakkides blonde tüdrukuid (neil on need popid vaniljaninja mustad salgud ka sees). Ja tundus, et kõik inimesed olid alumisest sahtlist oma tolmunud päikseprillid kevadpäikese kätte toonud. Mõned inimesed tõstsid pilgu oma kinganinadelt ja isegi... naeratasid, päikesejänkudele ja mööduvatele inimestele.

Asjad muudavad oma tähendust. Pärast kellakeeramist on päev tunduvalt pikem. Ning päike pole lihtsalt kollane ebamäärane ketas taevalaotuses, vaid mu akude laadija ja selga soojendav kuldne iludus. Hommikul on mul palju lihtsam ennast voodist välja veeretada. Saan ka õhtul kell kaheksa jalutama minna, kartmata tumedat pimedust.
Isegi see kibedus ja pettumus mu sees hakkavad järele andma. Mõru valu sulab koos porise lumega ning mina võin taas rõõmustada ühe õppetunni üle. K-ga juhtunu oli lõpetus ühele teisele lohisevale loole, mis mind sisemiselt puruks tahtsid kraapida. Ma võin Sulle naeratada, tervituseks kallistada ja hüvastijätuks lehvitada, aga Sa oled kogu Meie võlu hävitanud. Ja miks tuleb keegi kolmas mulle kõrvalt ütlema, et ta ei tahtnud mind varem Maa peale tagasi kutsuda?!!? Räägi, inimlaps, kui on vaja rääkida! Kahe lühikese kuu jooksul kaks korda vastu näppe saada... Kuigi mina ei kaotanud midagi üliolulist, pigem on nüüd neil millestki vajaka. Õpin, kuniks elu.

Tahan murda truudust oma hallile ning kahvatule nahale. :) Ja te vaid püüdke mind takistada! Mul on ju uus musta-roosa-must sõbranna...

Peale paranormaalsete nähtuste, mis kaasnevad kevadega, tahtsin ma rääkida ka ühest mõnusast tikrist. Õigemini on tegemist kohvik- lesilaga Tige Tikker. Tegelikkuses pole seal tigedusega midagi pistmist, sest teenindajad on neil alati särasilmsed ja hakkajad olnud. Ma olen neile isegi selle andestanud, et ma üks kord tänu nende kooresele lõhepastale paari päeva jooksul kogu oma sisikonna ja ajud ka välja öökisin! Tegelikult tänu KG-le ma sinna täna üldse söandasin minna. Olen Tikris kokku vast kolm-neli korda käinud ning viimasel korral juhtuski nii, et minu toit tegi mulle palju halba enesetunnet. Peale seda intsidenti kõndisin sellest suure kaarega mööda, sest alati meenus va koorene pasta. Aga K & G üks päev jagasid oma toiduelamusi ja ma otsustasin, et pean sellele kohale uue võimaluse andma. Kui ma istusin oma rohelise tee ja "piibliga" pehmel sohval, sis kuulsin ühte tuttavat mehehäält, inimest ennast mitte kuskil. Peale lühikest mõtlemist taipasin, et see nõudlik täber kuulub R-ile. Täiesti uskumatu,sest just hommikul olin temast ja tema tööpoliitikast mõtteid mõlgutanud. Kuna temal oli üks kokkusaamine pooleli ja mulle ei tahtnud aeg halastada, sis palusin ettekandjal tervitussõnad edasi öelda. Rääkides Tikrist endast, sis teenindajad on sõbralikud (mõnel juhul võib-olla isegi liiga familiaarsed, minu ja teenindaja vanusevahe oli üsna olematu ja sinatamine ei riivanud väga kõrva, aga oli ka vanemaid kliente, kelle puhul minu arvates ei tuleks selline kõnepruuk kõne allagi. Meenub A.L-s "Näe, mine sinna, seal ongi veeeetseee." Samas võib see olla ettevõtte püüe klientidega vähem ametlikku joont ajada. Ju olen mina ise vanakooli inimene, vähemasti selles küsimuses.), pastaroog kana ja köögiviljadega oli ülimaitsev, kuid ka kõht oli eelnevalt väga tühi. Lõhet ei julenud ma ikka veel tellida. :) Maitsevõi oli imearmsasti rosé pipra ja tüümianiga ehitud ning ma armastan nende praktilisi teetasse ning alustaldrikuid. Taustaks kõlas Hedvig Hanson oma maheda lauluhäälega, juurde veel aknast sisse piiluv kevadpäike ja elamus oligi olemas. Sõin küll üksi, aga vähemalt oli mul telefonivestluse kaudu hea seltskond olemas. Sain sellest oaasist positiivse naudingu. Arvan, et iga minu Tartus käiku hakkab ilmestama üks põige Tikrisse.
PS! Nende tahvelseinale olid joonistatud Eesti poliitikute näolapikesed ja väike tekst käis ka sinna juurde. Lähemalt vaadates nägin, et alla oli kirjutatud Liis Linno.

Pidurid on läinud

Keegi on minu pead vist pinksi pallina kasutanud. Valutab hirmsasti.

Ma sumpan kontsadel läbi lörtsi ja rabeda jää. Sinul pole kontsakingi, aga ka Sina tuigerdad. "KUI ma koju jõuan, sis olen õnnega koos!" Aga ka sellel pikal koduteel olin ma tegelikult õnnelik. Ma tean, et sa ei lase mul kukkuda. Ei jää peale, ega ka tagasi sinna, kust ma tulin...

Mulle on vaja mu eneseretsi.

Surnud ring

Kurjus on ilmas, headus on ilmas...

Sa küsisid minult alles hiljuti, et kas ma kahetsen tehtut... Pöörasin pilgu kõrvale.
Ei.
Sel juhul poleks ma iial saanud näha tõelist Sind.
Alles nädal tagasi avastasin, et oled suutnud end minu eest kogu aeg väga osavalt peita. Oled näidanud endast pisikesi tükikesi ja sis jälle oma kesta sisse kadunud. Ka praegusel hetkel kahtlen, kas olen näinud tervikut... Aga asjad liiguvad mööda loogilisi radu ja toovad meie ette õiged teeristid ja valed viidad.
Ka mina jätnud asju tumedasse varju, sest on vaid üks inimene, kes suudab minu mõtetega selles osas kaasa rääkida. Ja milleks lausuda sõnu ja avaldada mõtteid, kui ma tean, et need ei jõua teise osapooleni? Justkui läheks poolel teel osa sõnumist kaduma. Kirjatuvid kaotavad kirju. Lugemata read põhjustavad pisaraid. Pisarad jätavad pehmetesse põskedesse valusad vaod. Sina aga tahad vagudesse soola hõõruda või sinna kevadel kartuleid külvata.
Kas kõige selle näitamine teeb Sulle valu? Tihti Sa ei räägi ja ma pean ise Sinu vastused välja mõtlema... Tegelikult räägid Sa palju ja kogu aeg, aga pinnapealsest ning argistest asjadest. Kui see teebki haiget, enda näitamine, sis mina lepin sellega.

See oli paari päeva eest, kui tabasin end õeluselt. Busted! Tajun väga selgelt ebaõiglust ja asun selle vastu jõuliselt võitlema, kui seda märkan. Me tunnetame ebaõigust üldiselt hästi ja oleme ülitundlikud, kui keegi meile ülekohut teeb. Kõik see ei takista meid teistega ebaõiglaselt käitumast... Leiame alati vabanduse- loll, kes vabandust ei leia! Motiiviks võib osutuda ahnus, viha, omakasu... Õeluse juhtum nr.1 on seitud sellega, et ma tunnen, et minult püütakse midagi ära võtta või mind jäljendada. See oli juba enne teisi minu ja isegi, kui kaaskondlased ei tea detaile, võiksid nad pisut mõelda. Aga samas, mida oleks mina teinud tema asemel? Ei, nii on võimatu mõelda, sest me oleme erinevad isiksused ja mina poleks juba alguses oma pinnapealseid tundeid nii väljendanud. On see tema noorus või minu tagurlik mõtteviis? Õeluse juhtum nr.2 viib meid töölainele. Küsisin üks päev R.-lt, et kas poleks võimalik, et inimene on meeldiv ja tore nii tööalaselt, kui ka vabal ajal. Ta vastas: "Ära liiga palju ka tahtma hakka!" Olen alati enamat soovinud, kui tegelikkus mulle seda võimaldab. Aga nagu näha, on minu õelal ning ebaõiglasel käitumisel motiiv olemas. Ma pole selle üle uhke, pigem peidaks oma madalat olekut. Kisun oma näkased vead enda ette ja vahin neile otsa, kuni neist jagu saan.

Kurjam. Kõik joodikud on andekad.
Jah, seda nad võisid OLLA küll, enne joodikuks saamist.

Leitud netiavarustest

Mulle pole vaja tuua
taevast tähti ja kuud , et ma oleksin õnnelik , kuna ma olen ka ilma
selleta seda . Mulle pole vaja uusi tuttavaid , sest mulle piisab ka
oma sõbrannadest . Mulle pole vaja nuga südamesse lüüa , et ma
sureksin , sest seda ma ei tee - ma ei tunne oma südant enam . Mulle
pole vaja valetada , kuna ma näen , kui sa seda teed . Mulle pole vaja
teeselda armastust , mida tegelikult ei ole , kuna ma saan aru , kui
sa seda teed . Mulle pole vaja tekitada lootust südamesse , kuna see
lõppeb igakord samamoodi - haiget saamisega . Ma olen õnnelik , ma
olen õnnetu - olen nagu olen , kuid siiski tean , et suudan alati
edasi minna .

Nõelaga näppude kallal

Mäletan veel selgelt, milline kudumishullus mind novembris tabas... Voodi kõrval virn asjakohaseid raamatuid, laud ja vabad kapipinnad lõngasid ja vardaid täis. :) Aga kogu sellest hullusest ei sündinud mitte midagi püsivat, mis seda meenutama võiks jääda. Kõik esemed said lõpuks üles harutatud ja hoolikalt tokkidesse ja lõngakeradesse tagasi keritud. Oma meeletu lugemise tulemusena ei saanud ma ikka aru, et kuidas kirevase päralt neid imeilusaid palmikuid tehakse! Teooria lugemine on üsna nadi, kui pole õpetajat/ juhendaja, kes kõik puust ja punaselt ette teeks ja veadki ülesse leiaks.

Täna, kui ma asjaolude sunnil meie uue edeva õmblusmasinaga tutvust tegin, kirusin ja siunasin... aga lõpus olin tuhinas. Et õmbleks veel midagi ja lapiks veeeeel mõned asjad ära! Alguses olid muidugi näpud pudedad ja kogu see krempel töötas minu vastu. Korrutasin emmele ka: "Ega ma pole mingi käsitööline!" Meie peres on lugu nii, et minust on see loovuse-kulp küll mööda laiatanud. Emme oli omal ajal kõva õmbleja (kuna poodides ei olnud lihtsalt nii ilusaid asju, nagu tema endale tahtis :) Ja nadi ka kui sinu lapsel on täpselt samasugune kleit nagu veel kolmel tüdrukul mänguväljakul. Ta on ka tellimuse peale lõpukleite õmmelnud), Kajast va osavnäpust pole üldse mõtet rääkidagi ja ka Mariale meeldib igasugune nokitsemine hullupööra. Mina olen see tüdruk, kelle prillid vahel raamatukaante vahelt (viimasel ajal arvuti kaane tagant) välja paistavad.

Kusjuures Budu-Turul müüb üks naine ise õmmeldud kleite ja pluuse. Mina alguses ei saanud pihtagi, et need isetehtud riided on! Mitu korda kenamad veel, kui need E-butiigi hilbukesed. :) Ja kõik on kordumatult stiilsed.

Loomulikult on mul peas juba mitu plaani, mida tahaks õmblusmasina vurina saatel valmis meisterdad... Tüüpiline Kati.

Palverännak

Ma tundsin seda kõike ette,iga oma keharakuga. Unetud ööd ja ebamäärane värin minu sees ütlesid mulle, et midagi on juhtumas. Tahtsin oma inglikaartidelt nõu küsida, aga ma juba aiman, mis kaart sealt taaskord oleks välja kerkinud. Minevik ja sellest vabanemine. Vabadus ja tasakaal on need kaks asja, millest ma unistan ja mille poole püüdlen. Me ei saa iial loteriiga võita, kui me ei osta lotopiletit.

Üks ainus telefonikõne suutis mind endast nii välja ajada, et ma tunne enam õhku oma kopsudesse tulevat. Hinga, palun hinga. Näen suurt vaeva, et asi ei lõppeks nii nagu 1.jaanuaril. "Kas Sa tahad seisma jääda?" Meeleheitlik vastus: "Ei, ei, ei. Ma pean ennast liigutama." Vaikus. Mõttetud laused, millest ma mäletan vaid kauget häälekaja. Nagu oleks need sõnad öeldud minust tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid kaugemal. Iiveldus ja pisarad kurgus on ainsad reaalsena tunduvad elemendid praegusel hetkel. Silmad vaatavad jõuetult tühjusesse ja mu seljas olevad riided kriibivad mu nahka. Kui ma õhtul riideid seljast võtan, kas mu keha on sis kaetud kriimude ja marrastustega? Seda näitab õhtu, mis on nii valusalt kaugel. Täielik tühjus, hirm ja lootusetus on mu tihedalt endasse mässinud. Justkui tahaks nad mind elurõõmu eest kaitsta ja kiivalt vaid endale hoida.

Silmitsen seda lõputut valgust enda ümber, püüdes midagi sellest endasse haarata. Sel korral pole valgus pimestav, sest vesised silmad on sellega suutnud harjuda. Lumi tuiskab, meie kõigi ümber. Ilusad ja inetud, vaesed ja rikkad, haiged ja terved- kõik te seisate tuisus. On päevi, mil see tõukab meid üksteisest eemale. On päevi, mil tänu sellele mõistame lähedase valu ja võõra muret. Tuisk pani mu käed tuikama, aga see ei sega mind. Topin käed taskusse aga mõtlen, et milleks... Pole mõtet, ja jätan nad osavõtmatult enda kõrvale rippuma. Neli kuju kõnnivad valgel põllul, ent vaid kahest jäävad jäljed. Mina, Tema, Valu ja Lootusetus. Ta ütleb, et minus on trotsi. Ma vaid naeran talle näkku. Olen sellist asja vaid raamatutest lugenud... Suudan tõesti naerda tühja ja valusat naeru. Esimene pisar, mis kutub endaga kaasa teise ja kolmanda. Kuumad pisarad külmadel põskedel ei too kergendust. Kaotan kogu selles valguses ajataju ning tahan, et Ta minu juurest mööda neid lumiseid jälgi ära kõnniks. Helistan ja ütlen, et Ta ometi kiiremini astuks. Mõtlen Pisikesega räägitud öistele juttudele ja tunnen, et see kõik on lausa irooniline. Ma saan hakkama. Ma ei PEA hakkama saama, aga ma TAHAN. Mõtted ei kontrolli mind vaid mina mõtteid.

Istun hääletult lumes ja surun käe jäisesse heina. Taipan, et see polnud hea mõte, sest sõrmedel on valus numbreid valida. "Tere, mina olen see ja see ja see... /---/ Aitäh. Nägemist!" Kogu kõne vältel olin ma vaadanud metskitsi minust veidi eemal. Mitte kunagi ei olnud ma neis märganud sellist veetlevat graatsilisust nagu nüüd. Minutid hiilivad, lõpuks lausa jooksevad võidu. Silmi lehti tehes ärkan justkui peale saja-aastast und. See oli minu puhastustuli, tegi haiget ja kõrvetas, kuid vabastas taagast. Suudan lõpuks vabalt hingata ja tajun ümbrust selgemalt ning kirkamalt, kui iial varem. Püsti tõustes näen oma käe all rohelist heina, kõige energilisemat rohelist heina maailmas. Mulle meenub "Walle" multikas ja ainus roheline taim. "Kõik saab korda, ma tean seda. Ma saan hakkama"

Minu jäljed on kinni tuisanud, ent tuisk on viimaks lõppenud. Nagu poleks ma siia kaugele väljale kunagi kõndinudki... Tallinnas sajab lund.

Tunnen ennast filtrina, kui mõtlen sellele, et ühe ööpäevaga olen ma suutnud endast läbi lasta nii palju emotsioone. Olen sel puiesteel kõndinud tuhaneid ja tuhaneid kordi (kui mõelda sellele, et aastas on 365 päeva), aga mitte kunagi pole ma tähelepanelikult silmitsenud neid suuri ja autoriteetseid puid. Sellest on siiralt kahju, sest nad on ju nii ilusad- igal ühel neist on oma kindel hoiak ja välimus.
Koju jõudes prahvatan kõik välja ja tunnen end pagana hästi, kui ema kõrval istudes ennast tühjaks nutan ja tema kallistusest veelgi lohutust leian.

Kõik saab korda.

Kaotatud paradiis

Foto by Kalmer Lehepuu

Expose

Virgo ütleb:
ma arvan et me olemegi lammastest arenenud




Parandus 10.03.09 LammasteST :)

Ülevaade

Andrus Ansip kõnnib minu nina eest mööda, sellisel tähtsal ja mõõtval sammul. Ei, mul on kõik peanupu sees korras! See on lihtsalt reformikate uus ja ehmatav reklaam. "Madalad maksud säilitavas Sinu töökoha, aitavad luua uusi ning jätavad Sulle rohkem raha kätte." Kõlab lausa suurepäraselt! :)

PÄIKE SÄRAS TÄNA NAGU KULLAPOTT, enne kui tulid monrid tumedad pilved ja lörtsi juurde tõid.

Kriitikat

Esmaspäeval sai hoogsalt tähistatud vastlapäeva, vabariigi aastapäeva ja minu tagasitulekut ning aukülaliste olemasolu. Lühidalt öeldes: järjekordne kräu. Ei midagi uut ega üllatavat siin sooja päikese all...
Aga hommikul küsisin endal ühe küsimuse: "Milleks?" Vastust ei suutnudki välja nuputada. Võtaks Tarkade Klubi appi. Jah, elan ju vaid üks kord, aga ennast nii ära kulutada on ka üsna mannetu. Esmaspäeav kujuneski selliseks veidi põdemise ning peavalu-päevaks. Ja nii mõnedki väärtused sai selleks korraks ümber hinnatud.
Presidendivastuvõttu ma ei vaadanud. (Või oleks tõesti õigem öelda Pingviinide Paraad?!!?) Minu jaoks on see sündmus juba igasuguse väärtuse kaotanud, sest rohkem on see ju siiski kulukaks kujunenud moedemonstratsioon või iludusvõistlus. [Oma kleitide vahtimise vajaduse sain rahuldatud delfis :) ] Minu respekt poliitikutele ja teistele kutsututele, kes ei soostunud selles narruses kaasa tegema. Praeguse majandussurutise valguses võiks ikkagi mõned väljaminekud ja pidustused kriitilise pilguga üle vaadata. Täiesti ebanormaalne on, et selline väärikas üritus on oma maine minetanud. Igasugused tõusikud ronivad nui pooleks ka katuseakendest ja keldriluukidest sisse. Kui soovid mind järgmisel aastal oma Liis Lassiks võtta, siis anna vaid teada. Jätan oma hoorakleidi koju ja tatokaid ka ei demonstreeri. (Sest mul pole veel neid)

http://www.jarekj.com/2009/02/24/vaike-riik Mõtlemapanev

Veidi julm, aga asjakohane

Making It Lovely.

Piiiiip-pi-piiiip! Hommik ehk lõuna algab meeldetuletusega: "2.okt inglid" Alguses ei pane ma küll pilti kokku, aga mõne minuti pärast meenub. Väljas on silmipimestav ilu. Seepärast kobingi ma voodisse tagasi ja tõmban teki üle pea. Igaks juhuks surun veel padi ka kõrvadele, et ma ilu ometi kuulma ei peaks.
Kõnnitiir möödub enamasti vaikides, nagu oleks me 20 aastat abielus olnud. Lihtsalt kõik see oli liiga ere ja ma ei suutnud/tahtnud oma tundeid peopesal kogu maailmale nähtavale tuua. Tee on jäine ja isegi lumi kurjalt libe, seepärast mõtlen, et enne sooja kevade tulekut ma oma jalgu enam õue ei tõsta. Naelu on ikka papude alla vaja.
Eilne külm tegi vist kurja ja tudu tuleb peale. Väike uinak koos raamatukuhjaga ja päev võib edasi minna.
Jäätunud pisarad.
Oi! Nii palju küünlaid. Oi! Lavendel. Oi! Naeratus. Aeg läheb kiiresti ja märkamatult olen läbi jäätunud virisev õhupall. Külm külm külm.
Kõik on ju korras, aga ikka ma kibelen kuhugi. Kuhugi eemale ja ära. Läinud ma olengi. Oma kookonisse tagasi.
Nina Simone. Unistused ja unelmad. Ehk isegi mõni pettekujutelm.

Päike tuli välja!

Vaatan kullipilgul oma tänast To Do listi. Ja endalegi uskumatult olen suutnud kõigega toime tulla. Kas on asi selles, et minu nõudmised hakkavad vähenema ja realistlikemaks muutuma või olen ma lihtsalt toimekam!??!!? :) Kes seda küll teab, aga mina olen igatahes rahul. See on äraütlemata hea viis, kuidas lõpetada üht karget ja säravat päeva!

Täna on Tartu rahulepingu aastapäev. Lipud ikka lehvisid?
Täna on endise klassiõe Kadri sünnipäev. Palju õnne!

Mul on küsimus, et millisest otsast on veebruari esimene pool varakevad... Kliimasoojenemine inimeste peas.
Aga mina tahan kohupiimamuffineid teha. Jälle. Sest viimased kaunikesed jäid ju minul maitsamata, kritiseerimata. Ja püüdke veel selgeks teha, et kolm kokka ei saa ühes köögis samaaegselt süüa teha. Kolm on ikka see hea number. Kaks ja neli ei pääse ligilähedalegi. Seoses kahega tahan kekutada, et mul oli mitu head päeva, mis said veedetud suurepärases seltskonnas. Mõni aeg tagasi ma ju kartsin, et meil ei tulegi enam sellised teleri ees jutustamisi ja kallistamisi.

Nüüd aga unedemaale, lootuses, et seal ei oota mind õudusunenäod.

Südametunnistus on luksus, mida mõrrad endale lubada ei saa.

Bride Wars

Laupäeval oli kinoõhtu. :)
Sel korral jäi sõelale komöödia "Pruutide sõda"

Liv (Kate Hudson) ja Emma (Anne Hathaway) on juba lapsepõlvest alates olnud parimad sõbrannad, kes toetanud teineteist nii headel kui halbadel aegadel. Nad isegi kihluvad samal päeval, kõigest mõnetunnise vahega. Ent kui ametniku näpuvea tõttu satuvad mõlema pulmad samale kuupäevale, tekib tohutu probleem. Kaks pidu ei mahu kuidagi korraga New Yorgi ihaldatuimasse pulmapaika, Plaza hotelli. Sellest saab alguse kahe naise vägikaikavedu, mis kasvab kiiresti üle suureks sõjaks.
"Pruutide sõda" on hoogne komöödia, mille peaosades on hetke kuumimate naisstaaride hulka kuuluvad Kate Hudson ja Anne Hathaway. Lisaks neile teevad kaasa Bryan Greenberg, Chris Pratt, Candice Bergen jt. Lavastas Gary Winick ("Üleöö 30", "Huulepulgadzhungel").



Filmi tõeline mõte peitus neid paaris lauses...
Marion St. Claire: "Sometimes in life there really are bonds formed that can never be broken. Sometimes you really can find that one person who will stand by you no matter what. Maybe you'll find it in a spouse and celebrate it with your dream wedding, but theres also the chance that the one person you can count on for a lifetime, the one person who knows you sometimes better than you know yourself is the same person who's been standing beside you all along."

Emma ütleb Livile: "Sinu pulmad tulevad sama hiiglaslikud nagu su tagumik lõbuballil." Ouch ütleks selle peale.

Tegemist oli eheda naistekaga, kus kõik oli nii nagu päriselus kunagi ei ole. Kõik riided, kingad ja ehted olid nii vaimustavalt ilusad, et ma muudkui ahmisin õhku ja õgisin kogu seda kaunidust oma kahe silmaga. Naerda ja nutta sai piisavalt. Lühidalt öeldes oli see film just minu tassike teed!

Draamad ei saa kunagi sellele kohale, kus võidutsevad romantilised komöödiad.

Eelnev oli petlik.

Mu parema käe randme peal on valus vill. Selle põhjustas minu suur soov midagi ära teha. Aga minu arvutil ja kogu universumil oli veel suurem soov kõik pea peale pöörata ja lõpuks ära kustutada. Mis tunne võis olla K.-l, kui ühel kevadel kadus kogu tema ülikooli lõputöö ja kõik, mis oli rüperaali talletatud? See oli esimene kord, kui nägin teda nutmas.
Mina olen aga lihtsalt vihane. Nii vihane, et need sõnad sellel ühtlasel taustal tunduvad nii tumedad ja valusad. Terve öö peale magasin kokku vast tunnikese. Oli ju tarvis mõtteid ühest peanurgast teise lennutada. Mitte miski ei taha paigal olla. Ja isegi kui tahaks vagusi püsida, sis tuleb Kati ja lööb või viskab midagi juppideks või karjub sisemuses. (Reaalselt seda teha ju ei saa, sest liigne tähelepanu pole soositav.)
Kui närvi võib mind ajada see, et Pleier Extra sai läbi? Ma parem ei vasta. Arvuti on selles kõiges sama palju süüdi kui pinksipall. Kordan mõttes: "Pall peatus pekki põrkudes." Kaks harva korda libiseb see ka üle tuulest puretud huulte. Aga ei saada aru. Miks peakski keegi vaevuma??!!?
"Kuna sis nii halvasti läks?"
"Tead, lihtsalt läks ja kõik. Punkt. Finito." Aitäh, et olid olemas ja mind kuhugi veelgi sügavamale tampisid.