Ave Maria
(Franz Shubert)
Ave Maria
Gratia plena
Maria, gratia plena
Maria, gratia plena
Ave, ave dominus
Dominus tecum
Benedicta tu in mulieribus
Et benedictus
Et benedictus fructus ventris
Ventris tuae, Jesus.
Ave Maria
Ave Maria
Mater Dei
Ora pro nobis peccatoribus
Ora pro nobis
Ora, ora pro nobis peccatoribus
Nunc et in hora mortis
Et in hora mortis nostrae
Et in hora mortis nostrae
Et in hora mortis nostrae
Ave Maria
laupäev, 19. märts 2011
reede, 25. veebruar 2011
Appi! Ma vajan armastust!
Me kõik tahame armastust. Otsime suhteid ja suhetest omakorda seda ülimalt tunnet- armastust. Tihtipeale tundub, et suhted toovad kaasa peamiselt raskusi ning muudavad elu keeruliseks. (Tahtsin kirjutada, et suhted toovad kaasa AINULT raskusi ja keerukusi, kuid see poleks päris õige... Sest algab see tunnetemöll ju ikka joovastuse ja armumisega.) Võime olla väga edukad teistes eluvaldkondades, aga suhted valmistavad enamusele meist peavalu. Oleme rahulolematud vallalistena, kui sooviksime suhtes olla ning ei suuda pikemalt õnnelik olla, kui kindel, armastav? partner meie kõrval on.
Vanusega muutuvad inimesed realistlikumaks, küünilisemaks ja fantaasiavaesemaks. Selleni viivad muidugi löögid näkku, selga ja makku Elu enda poolt. Aga kes kujundab mu elu? Esimene pähetulev vastus on "Mina ise". Jah, kui aus olla, siis me ise peksamegi ennast näkku ja makku, äkki veel mõni usaldatav sõber lööb noa selga ja voila! ongi elukogenud inimene valmis. Küllap sellepärast suudavadki lapsed isegi pisiasjadest nii suuuuurt suurt rõõmu või kurvasust tunda, et nad pole end veel uimaseks klobinud. (Saan aru, et mu mõttekäigud on enamus ajast väga must-valged ja väljaütlemised radikaalsed. Mu kavatsus pole tegelikult kogu inimkonda üldistada, sest olen kohanud ka elurõõmsaid ja terve mõistusega täiskasvanuid, kes suudavad hoida armastavaid suhteid.)
Ja kui räägin armastusest, siis ei mõtle ma ainult seda suurt tunnet armastajate vahel (kuigi see on suur osa), vaid Armastust, mida pakuvad meile kõik suhted- mina ja mu partner, mina ja perekond, mina ja sõbrad, mina ja ühiskond, mina ja Universum. See tunne muudab su elu imeliseks- täidab su positiivsusega ning muudab iga hetke elamisväärseks! Sa elad ja su hing on õnnelik ning nii tahaksidki ennast elu lõpuni tunda- armastatuna ja valmis teisi armastama. Aga miks see ei püsi? Miks elamine on valus?
Kui küsin kahte eelnevat küsimust iseenda käest, siis saan sellised vastused:
Miks see ei püsi? Sest ma kardan. Kardan haiget saada ja ise teistele haiget teha. Kui miski tundub hirmutav, siis on kergem mingi jama kokku keerata või teise riiki elama kolida, kui ennast armastusele avada. Ütleks nii, et ei saagi püsida, kui pinnas on jama. Kui vundament pole korralik, siis ei saa hoonest asja. Kui ülakeha pole piisavalt toonuses, et karm õlatrenn vastu pidada, siis pole mõtetki heast tulemusest unistada, pigem saab rääkida vigastusest.
Miks elamine on valus? Sest ma ei tunne, et oleksin headuse vääriline. Osa minust tahab olla armastatud, aga teine osa ütleb, et ma pole seda ära teeninud. See teebki haiget. Targad inimesed on öelnud, et armastust ei peagi ära teenima, sest see on piiramatu ja Jumal armastab meie päritolust, minevikust ning tegudest hoolimata. Tahaksin seda uskuda, aga see tundub liiga hea, et tõsi olla.
Et Armastus pühiks mineviku mustad varjud ära (ÄRA, mitte vaiba alla peitu!) ja et päike pilve tagant välja tuleks!
Üks toetav tsitaat selle postituse lõpetuseks.
“We take a risk when we open our hearts because the truth is, if we open our hearts, we will get hurt. You can’t open your heart and not have some hurt because you’re in a human experience. Even if it’s the love of your life and you have many wonderful, deepening, growing, powerful years together, it’s a human experience and that person will pass over. Love takes courage. Be courageous.”
Mary Manin Morrissey
Vanusega muutuvad inimesed realistlikumaks, küünilisemaks ja fantaasiavaesemaks. Selleni viivad muidugi löögid näkku, selga ja makku Elu enda poolt. Aga kes kujundab mu elu? Esimene pähetulev vastus on "Mina ise". Jah, kui aus olla, siis me ise peksamegi ennast näkku ja makku, äkki veel mõni usaldatav sõber lööb noa selga ja voila! ongi elukogenud inimene valmis. Küllap sellepärast suudavadki lapsed isegi pisiasjadest nii suuuuurt suurt rõõmu või kurvasust tunda, et nad pole end veel uimaseks klobinud. (Saan aru, et mu mõttekäigud on enamus ajast väga must-valged ja väljaütlemised radikaalsed. Mu kavatsus pole tegelikult kogu inimkonda üldistada, sest olen kohanud ka elurõõmsaid ja terve mõistusega täiskasvanuid, kes suudavad hoida armastavaid suhteid.)
Ja kui räägin armastusest, siis ei mõtle ma ainult seda suurt tunnet armastajate vahel (kuigi see on suur osa), vaid Armastust, mida pakuvad meile kõik suhted- mina ja mu partner, mina ja perekond, mina ja sõbrad, mina ja ühiskond, mina ja Universum. See tunne muudab su elu imeliseks- täidab su positiivsusega ning muudab iga hetke elamisväärseks! Sa elad ja su hing on õnnelik ning nii tahaksidki ennast elu lõpuni tunda- armastatuna ja valmis teisi armastama. Aga miks see ei püsi? Miks elamine on valus?
Kui küsin kahte eelnevat küsimust iseenda käest, siis saan sellised vastused:
Miks see ei püsi? Sest ma kardan. Kardan haiget saada ja ise teistele haiget teha. Kui miski tundub hirmutav, siis on kergem mingi jama kokku keerata või teise riiki elama kolida, kui ennast armastusele avada. Ütleks nii, et ei saagi püsida, kui pinnas on jama. Kui vundament pole korralik, siis ei saa hoonest asja. Kui ülakeha pole piisavalt toonuses, et karm õlatrenn vastu pidada, siis pole mõtetki heast tulemusest unistada, pigem saab rääkida vigastusest.
Miks elamine on valus? Sest ma ei tunne, et oleksin headuse vääriline. Osa minust tahab olla armastatud, aga teine osa ütleb, et ma pole seda ära teeninud. See teebki haiget. Targad inimesed on öelnud, et armastust ei peagi ära teenima, sest see on piiramatu ja Jumal armastab meie päritolust, minevikust ning tegudest hoolimata. Tahaksin seda uskuda, aga see tundub liiga hea, et tõsi olla.
Et Armastus pühiks mineviku mustad varjud ära (ÄRA, mitte vaiba alla peitu!) ja et päike pilve tagant välja tuleks!
Üks toetav tsitaat selle postituse lõpetuseks.
“We take a risk when we open our hearts because the truth is, if we open our hearts, we will get hurt. You can’t open your heart and not have some hurt because you’re in a human experience. Even if it’s the love of your life and you have many wonderful, deepening, growing, powerful years together, it’s a human experience and that person will pass over. Love takes courage. Be courageous.”
Mary Manin Morrissey
neljapäev, 24. veebruar 2011
laupäev, 8. jaanuar 2011
laupäev, 13. november 2010
JamesBlunt
We’ve been singing Billie Jean
Mixin’ vodka with caffeine
We’ve got strangers stopping by
And though you’re out of tune
You blow my mind, you do...
If this is what we’ve got, then what we’ve got is gold.
Ilusat laup2eva! XoXo
Mixin’ vodka with caffeine
We’ve got strangers stopping by
And though you’re out of tune
You blow my mind, you do...
If this is what we’ve got, then what we’ve got is gold.
Ilusat laup2eva! XoXo
esmaspäev, 11. oktoober 2010
BP
Tahate näha mu foto-kunsti? See polnud tõsiseltvõetav küsimus, sest ma ei anna valikuvõimalusi.
See on rohkem isegi toidu-kunst ehk lõputu lugu sellest, kuidas päevane proteiinikogus söödavamaks muuta.
Londonisse kolides hakkasin regulaarselt liha sööma. Ja liha all mõtlen ikka punast liha, mitte ninnunännut kanarinnakest. Mingil momendil tajusin kuidas mu keha lausa karjus... Tean, et mul on kõrgemal tasemel kujutlusvõime ;) "#!!!??# Miks liha?" Kaks nädalat peale seda ei söönud ma enam ka kana ega kala. Piimatooteid vähesel määral ja munad oli hommikusöögis ikka esindatud. E. arvas, et ma ei pea kahte päevagi vastu. Aga tundsin ennast tugevalt ning otsusekindlalt. Ühel õhtul sõin punast liha, millele järgnes kodune aplaus ja kõne teemal, kui kasulik liha on. Millele omakorda järgnes halb enesetunne. Püüan tõesti mõista, kui kasulik on süüa tasakaalustatud menüü järgi, aga praktikasse on seda raske panna. Kaks nädalat enamikust loomsetest produktidest loobudes ei söönud ma oma proteiinivajadust isegi ligilähedaselt täis ja seda näitas ka minu olematu sportlik vorm. Nüüd üritan kana ja tuunikala igapäevaselt menüüs hoida ja sellest ka huvitavad katsetused toiduga, et söömine protsessina meeldivam oleks.
Ahjaa, pidin ju midagi kunsti näitama..
Minu stuffed BP. Ei, mitte British Petrol vaid butternut squash. Esialgse idee sain Portrait resto uuest sügisesest menüüst, kus on küll acorn squah, mis näeb tunduvalt huvitavam välja. Klientide üks lemmikumaid pearoogasid! Küsisin peakokalt, kuidas nemad seda teevad ja kodus tegin Kati-versiooni. Squashi lõikasin lühemaks, aga mütsikese jätsin alles, et seda hiljem dekoratiivse kaanena kasutada. Uuritasin seest tühjaks, paar soolast võitükikest sisse, et magusust balanseerida ja 15 minutiks kuuma ahju. Samal ajal valmistasin sisu- uuristatud squash, mille ära hekseldasin ja eemisel õhtul valmistatud india kalkunihautis, mille lihtsalt külmkapist välja võtsin. Sisu sisse, juustu peale ja uuesti 15 kuni 20 minutit keskmisel ahjukuumusel küpsemist. Tulemus oli super! Vürtsikas kalkun sobis sinna suurepäraselt. E. meisteras mulle meie enda kasvatatud sibulast südame ka. Silmailu ja kõhutäide peavadki koos käima.
Tundub, et mingit erilist retsepti-kirjanikku minust ei saa... aga vähemalt sain oma "maitsvat meistriteost" jagada.
PS! Kunagi, kui ma unine pole, räägin Nigellast. Vaatasin eelmine nädal esimest korda tema kokasaadet.
Netihundid lähevad nüüd magama, et hommikul vara tööle minna!
Byebye.
See on rohkem isegi toidu-kunst ehk lõputu lugu sellest, kuidas päevane proteiinikogus söödavamaks muuta.
Londonisse kolides hakkasin regulaarselt liha sööma. Ja liha all mõtlen ikka punast liha, mitte ninnunännut kanarinnakest. Mingil momendil tajusin kuidas mu keha lausa karjus... Tean, et mul on kõrgemal tasemel kujutlusvõime ;) "#!!!??# Miks liha?" Kaks nädalat peale seda ei söönud ma enam ka kana ega kala. Piimatooteid vähesel määral ja munad oli hommikusöögis ikka esindatud. E. arvas, et ma ei pea kahte päevagi vastu. Aga tundsin ennast tugevalt ning otsusekindlalt. Ühel õhtul sõin punast liha, millele järgnes kodune aplaus ja kõne teemal, kui kasulik liha on. Millele omakorda järgnes halb enesetunne. Püüan tõesti mõista, kui kasulik on süüa tasakaalustatud menüü järgi, aga praktikasse on seda raske panna. Kaks nädalat enamikust loomsetest produktidest loobudes ei söönud ma oma proteiinivajadust isegi ligilähedaselt täis ja seda näitas ka minu olematu sportlik vorm. Nüüd üritan kana ja tuunikala igapäevaselt menüüs hoida ja sellest ka huvitavad katsetused toiduga, et söömine protsessina meeldivam oleks.
Ahjaa, pidin ju midagi kunsti näitama..
Tundub, et mingit erilist retsepti-kirjanikku minust ei saa... aga vähemalt sain oma "maitsvat meistriteost" jagada.
PS! Kunagi, kui ma unine pole, räägin Nigellast. Vaatasin eelmine nädal esimest korda tema kokasaadet.
Netihundid lähevad nüüd magama, et hommikul vara tööle minna!
Byebye.
pühapäev, 10. oktoober 2010
Amaze yourself !
Mida rohkem sa teed, seda rohkem sa jõuad. Eelneva ütluse tõesust sai Taagepera Lossis töötades aina ning aina tõestatud.
Võimed ja jõud üllatavad sind ennastki, kui oled katsumuse edukalt läbinud. Progressi sees olles on raske seda tunnetada. Parim strateegia oma närvilisusest ja ootusest hetkel üle olla, on hoida end tegevuses ning püsida liikumises. Igiliikur. Perpetuum mobile annab endast välja rohkem energiat, kui on vaja selle käigushoidmiseks.
Tunne, et sa ei saa midagi parata.. ei saa muuta minevikku, olevikku ega tulevikku.. See tunne tekitab tahtmise patja sisse karjuda ja rusikaid taguda. Ja jälle on parim viis eluspüsimiseks ennast liikumises hoida.
Tundsin vana emotsiooni, kus emotsionalsus halvab terve mu keha. Käed ja jalad ei saa ajust piisavalt signaali. Viskasin murule pikali, käed näo ette, sest päike oli niiii ere. Pool tundi üritasin hingata, lihtsalt H I N G A T A. Ilma mõtlemise- ülemõtlemiseta. Selle tulemusena sai pea klaariks ning seiklus nimega "ELU" võib täiskäigul jätkuda.
Uus projekt või eesmärk võib esmapilgul tunduda küündimatuna. Arusaadav- kui sa pole astunud isegi esimest sammu, siis pole sul aimugi, kui lähedal läbimurde joonele sa tegelikult seista võid. Peale esimesi pingutusi pead suure tõenäolsusega oma tegevusplaani ning suhtumist muutma, sest oled reaalselt olukorra sees.
Kõrget mäge kaugusest vaadates ole kerge end reaalselt mägironimiseks ette valmistada. Kord juba ühe ning siis teise kivinuki järele haarates ning neid taldade all tunnetades, saad aru, et see viibki nõlvakust ülesse.
Mida rohkem tööd, higi ja pisaraid sa oma "projekti" matad, seda magusam on lõpusirgel olla.
Alusta ning sa avastad, kui palju sinus tegelikult peitub!
Võimed ja jõud üllatavad sind ennastki, kui oled katsumuse edukalt läbinud. Progressi sees olles on raske seda tunnetada. Parim strateegia oma närvilisusest ja ootusest hetkel üle olla, on hoida end tegevuses ning püsida liikumises. Igiliikur. Perpetuum mobile annab endast välja rohkem energiat, kui on vaja selle käigushoidmiseks.
Tunne, et sa ei saa midagi parata.. ei saa muuta minevikku, olevikku ega tulevikku.. See tunne tekitab tahtmise patja sisse karjuda ja rusikaid taguda. Ja jälle on parim viis eluspüsimiseks ennast liikumises hoida.
Tundsin vana emotsiooni, kus emotsionalsus halvab terve mu keha. Käed ja jalad ei saa ajust piisavalt signaali. Viskasin murule pikali, käed näo ette, sest päike oli niiii ere. Pool tundi üritasin hingata, lihtsalt H I N G A T A. Ilma mõtlemise- ülemõtlemiseta. Selle tulemusena sai pea klaariks ning seiklus nimega "ELU" võib täiskäigul jätkuda.
Uus projekt või eesmärk võib esmapilgul tunduda küündimatuna. Arusaadav- kui sa pole astunud isegi esimest sammu, siis pole sul aimugi, kui lähedal läbimurde joonele sa tegelikult seista võid. Peale esimesi pingutusi pead suure tõenäolsusega oma tegevusplaani ning suhtumist muutma, sest oled reaalselt olukorra sees.
Kõrget mäge kaugusest vaadates ole kerge end reaalselt mägironimiseks ette valmistada. Kord juba ühe ning siis teise kivinuki järele haarates ning neid taldade all tunnetades, saad aru, et see viibki nõlvakust ülesse.
Mida rohkem tööd, higi ja pisaraid sa oma "projekti" matad, seda magusam on lõpusirgel olla.
Alusta ning sa avastad, kui palju sinus tegelikult peitub!
Tellimine:
Postitused (Atom)