20 aastase jutud

Laur Mait sai täna kolmeseks. Kolm on imeilus number ja pisike Laur on imearmas! :)

Tahtsin õhtupoolikul veel Laurile helistada, aga nüüd magab ta kindlasti juba sügavat und ja näeb unes legosid ja rallimängu. Unustasin ka hommikulauad läbi lüüa, deja vu.
Täna kui kalendrit sirvisin,sain aru, et JÕUL on ukse ees. Enam ei koputa ta vargsi ukse taga, vaid on juba poole jalaga esikus.
Olen juba kõigile rõhutanud, et mul pole rahalist jõudu, et kõigile suurejoonelisi jõulukinke kuuse alla poetada. Südame teeb soojaks, kui saan aru jõulude tõelisest mõttest ja ma ei pea jooksma mööda poode, et leida sobivaid loosipaki ja mis iganes kinke. Minu lähedaste parim kink mulle on just see, et nad on olemas. Seisavad hommikul mu voodi ees, muretsevad, kas ma peale 16 tunnist und ikka veel hingan... Küsivad ilma tagamõtteta, kuidas mul tööl läheb ja poetavad taskusse pisikese šokolaaditahvli.
Leidsin juba detsembri alguses infot ühe vahva jõululehekülje kohta, aga sis oli see veel täiustamisel ja putitamisel. Nüüd on tänuväärsed sammud astutud ja kõik huvilised saavad tutvuda leheküljega joulutunne.blogspot.com
"Selleks, et vältida jõuluaegset sebimist ja tunglemist, tuleb juba täna kirikus ära käia" (Kuuldud bussi, vestlus kahe naise vahel)
Kassalett on kaubandustempli altar ning ma pean õppima altarile vähem kinkimist. Ära kingi asju, kingi emotsioone!
Kõige tähtsamad asjad elus on tasuta. Kallis perekond. Lähedased sõbrad. Pähkleid nosivad oravad. Lapse siiras ning aval silmavaade. Lilled. Unikaalne lumehelves suures sajus. Langev täht pimedas öös. Lehekülg heast raamatust. Jahu laenavad naabrid. Võbisev küünal. Vikerkaarevärviline pillerkaar. Muusika mu kõrvus. Vihma tasne krõbin kapuutsil. Kalli inimese soe kallistus. Ja neid tasuta asju ei pea sorteerima ka! :) Boonus!
Tunnen üha tihedamini, kuidas südamesse tekib veider pakitsus (ei, seda ei põhjusta mu südame rütmist välja lippamine), kui tajun inimeste headust ja leian sarnaseid mõttemustreid iseendas. Ma ju näen oma kahe lühinägeliku silmaga, et maailmas on suurel hulgal häid inimesi. Saan igal minutil kinnitust, et olen valinud õige tee, mida mööda minna. Ja kõik mida ma pidin enne seda läbi elama ja enda jaoks selgeks mõtlema, väärib küünlaid. Rasketel hetkedel vaatan paremale ja vasakule. Kõhklen. Vahel nutan. Lõpuks lähen otse ning avastan tuhendeid minuteid hiljem, et nii see pidigi minema. Elu kummaline niidistik ei saa hargneda, kui ma kuhugi piraka sõlme peale teen. Läheb aega, et sasipundra lahti harutada ja niit taas jooksma saada.
Kuulan poole kõrvaga Lennat ja ta täitsa meeldib mulle ühes laulus. Ka teda ei tohiks ma maha kanda. Its. Isegi Luisal on mõnus laul välja tulnud. Ma ei mäleta viisi ega sõnu, kuid tean, et täitsa kuulatav oli. Ja Preili Värk on ju titaootel ka! Teenis plusspunkte kohe minu silmis.
Usk on Sinu tõeline jõud! Su elu ainus alus. Kas on Sinu tõeline jõud südames? Või on see peas? Sa otsi ja leia see jõud. Otsi mehises rahus.
Aeg tudule minna, eksole.

With my Heart

Pikk päev ja palju emotsioone.
Üks ületab teist.
Võrratud inimesed mu ümber ja veidi eemal.

Kookon.

"Kullake, kas Sa kuuled, kuidas lumi langeb?"

Vahel olen ma üks suur Jonn. Ja nendel hetkedel tahaks lihtsalt istuda oma pehmes kookonis ja kõik eemale peletada. Telefoni lülitaks ka välja. (Aga loomulikult ma ei tee seda, sest tean, kui kallid on kaasinimeste närvid) Kookonis olles võtaks vaheldumisi Imovani ja Xanaxit, et ei tekiks ootamatut soovi sealt välja ronida. Jalad suruks vastu sooja ahjutruupi ja mõlgutaks omi mõtteid. Täpselt selline plaan oli mul eelmisel reedel, aga olude sunnil pidin ma oma pepu püsti ajama. Heitsin kõrvale meeletu rummipeavalu ja kookonituju. Tuumaurelus tabas mind hetkeks. Aga ma olen õnnelik, et ma sel päeval ei valinud kookoni varinati, sest E. on suurepärane inimene! Aga sellest olen ma alati aru saanud.

Vahemärkusena lisaksin, et Xanax kogub majanduslanguse tõttu populaarsust. Tarbijad ei tea või ei taha teadvustada, et antud rahusti on üks ohtlikumaid. Kasutamine just for fun võib lõppeda veel suuremas mustas augus. Paanikaga seotud häiretega patsientidel kõige tavalisemateks kõrvaltoimetks on unisus/uimasus, väsimus, häirunud koordinatsioon ja ebaselge kõne. Vähem sagedasteks kõrvaltoimeteks loetakse meeleolu muutust, seedetrakti kaebusi, nahapõletikku, mäluhäireid, suguvõime langust, intellektuaalseid häireid ja segadust. Analoogiliselt teiste bensodiasepiinidega tekib harva keskendumisvõime langus, segadus, hallutsinatsioonid (meelepetted), stimulatsioon ja selliseid kõrvaltoimeid nagu ärrituvus, rahutus, raev ning agressiivne ja vaenulik käitumine. Paljudel registreeritud kõrvaltoimete avaldumise juhtudel on patsiendid saanud samaaegset ravi teiste kesknärvisüsteemi ravimitega ja /või on tegemist häire aluseks oleva psühhiaatrilise seisundiga. Üksikud väikest hulka patsiente hõlmavad avaldatud uuringud peavad tõenäoseks, et piiriisiksushäirega, varasema vägivaldse või agressiivse käitumisega või alkoholi või narkootikume kuritarvitanud patsientidel on kõrgem risk kõrvaltoimete avaldumiseks. Posttraumaatilise stressihäirega patsientidel on registreeritud ärrituvuse, vaenulike ja sundmõtete esinemist alprasolaami ravi lõpetamise ajal. (Tekst paki seest) Pealtnäha J.O.K.K. pole üldse nii korrektne! :)

Ma võitsin, sest ma magasin täna kauem.
Ma võitsin, sest ma jõin eile rohkem Strohhi 80.
Ma võitsin, sest ma sõin hommikul rohkem putru.

Targa tüdruku teooria: "Panen selle koogi sellepärast nii, et ma hakkan tagumisest osast sööma." Hakkan ma jeee! :) Kuidas eilsed koogid laua peal olid? Ja kuidas nad varem olid? Nüüd märkasid?

XoXo, Oravaplika.

Õnneõisi korjates

Kadedus on meelepaha ja ärrituse tunne, mille kutsub esile kellegi teise heaolu või edu. Kadedus on omane kõigile inimestele, olenemata rassist, põlvkonnast, rahvusest. Enamasti osatakse seda väga hästi varjata, vahel ka iseenda eest. Levinud inimlik ja leebe kadedus sunnib olema teistega võrdne ja paneb liigutama. Õel kadedus lõhub, laimab, materdab- Kadedus on ka piiblis seitsme surmapatu seas. Täiesti õigustatult.
Üks inimene arutles, et kui tema hea sõber helistaks talle "Miljonimängust", et kas ta sis ütleks abivajajale õige vastuse või hoiaks oma teadmised vaka all. Naljakas mõelda, kuhu me oleme jõudnud.
Minu jaoks on kade inimene jäle. Neli tähte- J Ä L E. Kas te peate tema peale kadedad olema, et tal on väiksem puusaümbermõõt ja suurem palk? Või et tal on suuremad silmad ja siiram süda? Ilusam auto ja kaunim naine? Olen aru saanud, et vahel on viha hea emotsioon. Sel on edasiviiv jõud, kuigi olin selle vahepeal unustanud. Kadedus ei vii kuhugi, ammugi mitte sis edasi. Vabandust, viib küll. Põrgusse.
Ja sõbrannandus on asi, mida üldjuhul ilma kadeduseta ei eksisteeri. Meestel pole seda lihtsalt geenidesse sisse kirjutatud- nii olulisel määral. Kui varem mõni naine ütles, et mehed on paremad sõbrad, kui naised, sis ei oskanud ma sellele mingit kindlat seisukohta võtta. Mulle endale sobisid tüdrukud ja sõbrannandus väga hästi. Arvan, et see oli kuskil 9ndas klassis, kui tulid mulle esimesed selged märgid meeste väärtusest sõpradena. Olen täiest kindel, et sõprus mehe ja naise vahel on võimalik, aga see ei ole alati nii. Sõprus on eriline ja ainulaadne ning mehe ja naise vaheline sõprus veelgi erilisem, sest seda ei saa võrrelda mehe ja mehe või naise ja naise vahelise sõprusega. Sõprus minu praeguste lähedaste inimestega on mind muutnud paremaks inimeseks. Sõprus peabki seda inimestega tegema, sest mida rohkem me suudame näha maailma läbi teiste silmade, seda paremad inimesed me oleme. Sõprus on see, kui sa võtad inimest sellisena nagu ta on, mitte ei hakka teda muutma ja oma arvamust peale suruma. (Ka abielus peab olema sõprus, sest see tagab suhte püsimise ja vahel paneb kainemalt mõtlema.) Sõber hakkas mulle meeldima sellisena, nagu ta oli. Las ta siis jääb selliseks.
Btw, sõber ja sõber ei pea alati magama. Võtke teadmiseks.
Sõprus on armastus ilma tiibadeta. Ilma särtsuta.
Kadedus rebib sõpruse tükkideks.
Ma ju tean, et vanaema ei valetaks mulle.
Aitäh.

Beauty Is An Ugly Business

Näitlejanna Eva Longoria usub, et kuulujutud tema rasedusest läksid liikvele seetõttu, et viimasel ajal on ta kaalus juurde võtnud.
«Meeleheitel koduperenaiste» staar viitas oma kasvanud kaalule seepeale, kui meedias järjekordselt väideti, et ta oma korvpallurist abikaasalt Tony Parkerilt last ootab, kirjutab Digitalspy.
Rasedusjutud said alguse sellest, et hiljuti väljas käies keeldus näitlejanna toorest kalast valmistatud sushi’st ning alkoholist.
Ometi väidab staar kindlalt, et lähiajal tema pere ei kasva.
«Ma pole rase,» ütles Longoria. «Olen lihtsalt paks. Võtsin suve jooksul 2,2 kilo juurde ja kannan nüüd null-suuruse asemel suurus ühte.» (Elu24.ee)

Tore. Väga tore. Ülimalt tore. Eestis pole enam Kaalujälgijaid, on hoopis FiguuriSõbrad vms. Longoria, ma võtan ennast sis arvele. :)

Keha on üks ülimalt alatu reetur. Eriti kui igal öösel kaarte mängida ja nämmasid kummikomme süüa.

Ja täna oli emps hämmingus, et Anne Veesaar abiellub Erik Ruusiga järgmisel suvel. Uurisin, et mis seal sis nii kummalist on. Vabad inimesed vabal maal... :) Aga emme ei saanud aru, kuidas nad üldse saavad kindlad olla, et nad veel tuleval suvel koos on. Rääkisin, et meil lossis tehakse bronnid ära juba mitu aastat ette ka. Tema arvas, et kuu aega vast julgeks pulmi ette planeerida, aga rohkem küll mitte. Tänapäeval olevat elu nii keeruline, et iial ei või teada, kui on vaja juba lahku kolida ja uus mees/naine leitud. Eelkõige vihjas ta ikka sellele, et mehed on sead. Irv. Hea teada, et emme usub tõelise armastuse võimsusesse. Üks variant meie jutus oli see, et pulmad toimuvad küll, aga juba uue mehega. :) Et milleks hakata tühistama, võib selle kräu juba maha pidada küll.

Tuleb meelde see, et nägil ühel ööl unes oma tavalist ja igapäevast õudukat, aga lisandiks oli see, et mul olid pulmad. Oli soe suvi, jooksin lossi juurest mäest alla, ise jooksul pealt oma ilusat kleiti lillade :S nööpnõeltega kinnitades. Kleit oli valge ja imeilus, midagi punast oli ka kusagil. Aga ma tean, et Ermo mängis minu pulmas. Ainus kurb asi on see, et ma ei mäleta, kellega ma abiellusin. Äkki ma tellisin endale Türgist postiga suureninalise mehe? :)

Leidsin pärastlõunal sahtlis ühe armsa asja. Pisike must karbike, mida lahti tehes saad lugeda: "Pole midagi paremat, kui meeldiv seltskond, puhkus ja klaasike veini. Lase end lõdvaks, süüta küünal, peata aeg ja naudi käesolevat hetke." Veiniklaasi ma hetkel ei haara, aga selle karbis olnud lõhnava küünla panen küll pimedas toas põlema.

Tähed. Silbid. Sõnad. Laused.

Viimastel päevadel olen väga palju mõelnud lugemise ja raamatute peale. Põhimõtteliselt on mu nina lähiminevikus ainult raamatutes olnud. Ja täna veel öeldi ka nii armsasti... Muige võttis näole. Olen juurelnud televisiooni, raadio ja raamatute osatähtsuse üle tänapäeva inimeste elus. Hiljuti küsiti minult, et MIKS sa telerit ei vaata. No mida ma vahin seda? :) Eile ju tahtsin koduperenaisi vaadata, aga magasin selle jälle haledalt maha. Ja "Grey anatoomiat" võin ma pühapäeva hommikul vabalt kuus osa järjest ära vaadata, eriti veel kui Marjana putru teeb. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...
Internet on kõigile kättesaadav ja seepärast on palju räägitud raamatute kolimisest arvutisse. E-kirjanduse edusse on minul raske uskuda, sest loodan siiski vanamoelistele inimestele, kes naudivad raamatu hoidmist oma kahe käe vahel. Eesti Päevaleht ütles selle kohta, et pole romantiline magama jääda monitor kaisus. Omadest kogemustest võin öelda, et pole meeldiv öösel ülesse ärgata, hiir roiete vahel ja kukal klaviatuuris kinni. Et jah, romantikast on asi kaugel. Praegusel hetkel kasutavad e-kirjandust peamiselt õppejõud ja tudengid, kel on mugav oma materjale saada skanneeritult.
See oli paar nädalat tagasi, kui rahvusraamatukogu teatas, et internetist on nüüd võimalik üsna hõlpsasti oma sugupuud uurida ja tutvuda kirjandusega aastast 1821–1944. Kirjandus jõuab huviliseni pildifailina, aga kindlasti toimub ka selles osas üsna pea areng ja materjaliga saab tutvuda ka konkreetse teksti vormis. Ajaloohuvilistel jääb ära arhiivides istumine ja paljundamine- vajalik info on vaid hiirekliki kaugusel.
E-raamatu saab lugeja kätte ilma kauplusesse või raamatukokku minemata. Samuti on sellist kirjandust lihtne arhiveerida, sest see võtab vähe ruumi. Rõõmu teeb mulle see, et see on ka keskkonnasõbralik, sest trükkimisele ei kulu paberit ega raha. Kirjastamine on üsna aeganõudev protsess ja info uueneb Internetis kiiremini. Hetkel eestikeelset e-kirjandust peaaegu ei ilmugi. Turnuduslikel põhimõtetel on e-raamatute pooldaja Paulo Coelho. Kirjanik on kindel, et see suurendab raamatumüüki ja võib muuta kirjandust populaarsemaks. Faktid ja selged numbrid näitavad, et Coelhol on õigus.
Selleks, et lugeda e-raamatut, on võimalik hankida internetipoodidest spetsiaalsed seadmed. E-lugeja saab endale soetada umbes 4000 krooni eest. Minule on südamelähedasem siiski keeta suur tass rohelist teed, ajada oma riiete peale palju jogurtit ja lugeda häid ja vahel ka mitte nii häid raamatuid.
Võtsin riiulist Sergei Jutkevitši raamatu "Üksikvõtteid Prantsusmaast". Leheküljed 42 ja 43 olid lugemata. Konkreetselt unustatud trükikojas lahti lõigata ja avamata. Aastast 1974. Kingitud Dinale, 18.juuli 1974, hea õppeedukuse ja aktiivse ühiskondliku töö eest. Mul on kahju, Dina, et sul see raamat lugemata jäi. Aga nii põnev oli see tunne, kui ma sain ise need lehed lahti lõigata ja näpuotstega puudutada sõnu ja tähti, mida mitte keegi teine veel näinud polnud. Sellest võiks saada uus hobi! Vanade lugemata raamatute otsimine. :) Üks hea lõik samast raamatust Max Linderi (koomiknäitleja) elu kohta: "Ta elu katkes, nagu oleks rebenenud viletsalt kokkukleebitud filmilint. I------I Film katkes, nagu oleks rebenenud viletsalt kokkukleebitud elu."
Tänase öö lugemisvaraks on Anthony Burgessi "Kellavärgiga apelsin" ja seni veel lauasahtlis õnnetult seisnud uus Marie Claire number. Kusjuures nüüd soovitatakse kõik oma vaba raha paigutada raamatutesse, sest aktsiate väärtused langevad, majanduslangus nöörib kõri... Raamatud olid, raamatud on ka praegu ja õnneks ka jäävad meie eludesse!
"Raamatud on nagu peegel. Kui vaatab sisse eesel, ei saa sealt peegelduda ingel."
A. Schopehauer
Ilusat ja viimaste lumehangedega õhtut!

Go Nastja!

Tean, et mingil telekanalil näidati saadet nimega "Selgeltnägijate tuleproov". Kokku juhtusin seda saadet vaatama 1,5 korda. Üldiselt hea saavutus, minu kui "telerifänni" kohta. Kõik rääkisid, et saate võitis Nastja. No mul polnud õrna aimugi, kes see küll olla võiks. Ühel Õhtulehe esikaanel oli tema pilt, ta hakkas mulle kohe meeldima! Nüüd tean ma selle Nastja piiga kohta juba rohkem. Tema vanavanaema, kes elas Siberis, ravitses oma kodukülas inimesi. Tal olid loitsud ja puha. Nastjale ei meeldi viibida rahvarohketes kohtades, sest seal on õhus liialt palju informatsiooni. Tüdruk pole kunagi kahelnud nähtamatutes jõududes. (Meenub kohe R. ja tema kogemused) Kuna ma olen ise ingliusku, siis on armas teada, et Nastjale saadavad märke just inglid. Inglid hoiavad ja kaitsevad meid. Nad on surnud inimeste, sugulaste hinged. Tahakasin Nastjat kohe kallistada, sest Arteris oli väga liigutav artikkel temast.
Ja tervitused pisikesele klaasist Inglile, kes mulle oma kohalolekuga rõõmu valmistab.

Haigutamismasin.

Mingil müstilisel kombel on nii, et kui kellelgi on sünnipäev, sis on paljudel veel.Väga arusaadav, või mis?!? Mammal oli ju eile sünnipäev, Tsirgu-Margitil ja tädi Annel kaa. Täna on Kuiksilla-Kaja sünnipäev (ilma vooluta) ja homme võib Svetat õnnitleda. Paljupalju sünnipäevalapsi ühe korraga!
Ja oleks sis vähemalt mina unikaalne, et 14.detsember ja puha, aga ei... Hille Ibrus ja Moonika Viitak otsustasid ka minuga samal päeval sündida. Mäletan, et põhikoolis olles soovisin alati ikka Ibrusele ja Moonikale ka õnne! Moonikat nägin ma viimati ülekäigurajal, Tartus. Aa ja ühel sügisel, kui ma Vanemuisest bussi peale kappasin sis sai temaga ikka pikemalt ka juttu aetud. Täitsa omamoodi tore oli! :) Üldse on täna kuidagi hellus hinges. Et kallistaks kohe terve maailma läbi või nii...
Eile olin Taageperas ka, lausa 13 minutit vist. Hetkel rõõmustame me Keenis selle üle, et me omame elekrivoolu, sest tänasel päeval tundub see olevat luksus ja privileeg. Oma nina pole ma veel õue pistnud ja vaevalt, et seda täna enam juhtubki, sest katastroofiliselt vingete ilmaolude tõttu jäin ma Keeni.
Tormilist talve algust kõigile! :)

Omamine ja uhkus.

"Ma olen kollektsionäär- mul on HIV ja tuberkuloos ja meeleheide ja kõik toitumishäired ning foobiad."

Lust.

"Niisiis tõmbas Mary Poppins kätte valged kindad ja pistis vihmavarju kaenla alla- ilm ei olnud küll vihmane, aga vihmavarjul oli nii ilus käepide, et ta ei saanud kuidagi varju maha jätta. Sest kuidas saab koju jätta vihmavarju, millel on papagoi pea kujuline käepide! Pealegi oli Mary Poppins väga edev ja tahtis hästi kena välja näha. Tegelikult oli ta päris veendunud, et nii see ka alati on."

11 kuud tagasi...

... olid paljud asjad teisiti. Lauril oli sünnipäev ja minul käsi põletatud ja juuksed lühikesed.
Palju õnne täna Sirlile!

My Melancholy Baby

Melanhoolia on must.
Aga ka iga tume pilv on alati pealtpoolt heledam.
Tuleb ainult ära oodata, kuni päike jälle välja ilmub
ja musta valgeks muudab...

25 vanaduse tundemärki

1. Su toataimed elavad ja õitsevad ning ükski neist ei kõlba suitsetamiseks.
2. Seks ühekohalises voodis ei tule kõne allagi.
3. Su külmutuskapis on rohkem toiduaineid kui õlut. Sealt võib leida Proseccot ja vaarikavett.
4. Kell on 6 hommikul. On ärkamise, mitte magamamineku aeg. Seda küll.
5. Sa kuuled oma lemmiklaulu klassikaraadiost.
6. Sa jälgid ilmateadet. Vahelduva eduga, tahan ju teada, kuna saan kummikud jalga tõmmata. ;)
7. Su sõbrad abielluvad, mitte ei "käi".
8. 120 päeva asemel on sul 28 päeva puhkust.
9. Mõiste "korralikud riided" ei tähenda enam puhtaid teksasid ja pusa.
10. Sina oled see, kes helistab politseisse, kui kusagil muusika liiga kõvasti mängib.
11. Vanemad sugulased tunnevad ennast sinu kuuldes täiskasvanute nalju rääkides mugavalt. Kahjuks küll.
12. Sa ei tea, mis kell kiirtoidukohad kinni pannakse. Peaasi, et Mäkk oleks 24h minu jaoks olemas.
13. Su auto liisingumakse tõuseb ja kindlustusmakse langeb. Olen liiga rott, et autot omada. Üks roosa ja plastmassist oli kunagi.
14. Su koer on teaduslikul dieedil, mitte ei söö kiirtoidu jäätmeid.
15. Diivanil magamine paneb selja valutama. Näkää!
16. Sa teed lõunauinakuid. Karoliinega küll.
17. Õhtusöök ja kino ongi kogu väljaskäimine, mitte ainult sissejuhatus.
18. Hunniku grillkanakoibade söömine öösel kell 3 mitte ei rahusta, vaid hoopis ärritab seedimist. Kindlasti mitte.
19. Apteegis käid sa ibuprofeeni ja söetablettide, mitte rasedustesti või kondoomi järel. :D
20. 50-kroonine veinipudel ei ole enam "päris hea kraam". Sõja ajal käib küll.
21. Sa sööd hommikusöögi ajal hommikusööki. Putru! Putru!
22. "Ma ei jõua enam nii palju juua kui vanasti" asemel ütled sa "Ma ei joo enam kunagi nii palju".
23. 90% ajast, mis sa arvuti ees istud, kulutad sa tõesti töö tegemiseks.
24. Sa jood enne baari minekut kodus selleks, et raha kokku hoida. Viinakoks Novelle pudelis, ega ometi...
25. Kui sõbranna teatab, et ta on rase, siis sa õnnitled teda, mitte ei küsi, et kuidas kurat see nüüd juhtus. Ja nutan veel rõõmust ka muide.

Just like that.

"Sa ei suudlnudki Kuud, hoopis mingit muusikut..." Irf. Ja täna oli raamatukogus mingi suuremat sorti koosolek, sestap ei hakanud ma häälekalt sõna võtma teemadel "Kati & Mehed." Või oleks see just hea olnud? Kessedakülloskaksenamöelda? Aga emmel oli küll süda kergem, kui ma rahumeelsemalt sületäie raamatutega läbi vihma koju jõudsin. Puhas rõõm oli näha võltse naeratavaid nägusid.
Kas ma olen normaalne, kui ma söön suuuuuure taldrikutäie soolast hapukapsast ära ja ampsan ühe mandli peale? Oi, aga äkki olen ma hoopis mõnest abielumehest rase ja sellepärast söön igast kräppi? :O See oleks ju ka omaette toredus. Kui mind nähakse lähitulevikus rasedate pükse ostmas, sis võite keelepealad valla lüüa. Aga muide,minu pepu ei kanna suurust XS.
Hakkasin mõtlema, et kaua aega järjest on mul olnud need prillid, mis mul hetkel ninal kükitavad. Kokku sain loetud vist 4 aastat. Mingi võimalus on, et see arv on 5. Loomulikult on minu visa miinus kasvanud, aga prilliost lükkub puht majanduslikel põhjustel pimedasse viisaastakusse. Eile olin arvuti ees, kissitasin silmi, ise mõeldes, et nüüd jään vist juba puhta pimedaks. :) Mingite minutite pärast avastasin ma, et prillid vedelevad ju patjade ja raamatute vahel voodis. Õnneks läätsedega on mu maailm värvilisem ja selgepiirilisem!
Mul on tarvis teha endale üks kuni mitu To Do listi.
PS! Et oleks väga hea,peab enne olema väga halb.

Pori kõrvaaukudes.

Õnne igast sügisilmast,
õnne igast õiesilmast,
palju õnne elust endast,
miks ta vaid nii kiirelt lendab?!?

Kihvad kaela.

Muusikaga on mul viimasel ajal kahtlased lood... Ma ei suuda kuulata mõningaid artiste ühtki taktilööki. Lihtsalt vastumeelt. Arvasin, et sama asi on ka Jäääärega. Aga võta näpust! Nende "Lumevärv" on jätkuvalt vaimustav- iga sõna justkui paitab pead ja lõpuks toob muusika veel tibutagi ka. Mingil põhjusel meenub hetkel soomlaste grupisöömine restoranis ja kuklite pakkumine. Kuum kakao ka. :)

Oleksin pidanud täna ikkagi laenutusest mõne hea filmi võtma, sest ma ei taha ühtegi uut raamatut alustada. "Videviku" emotsioonid on lihtsalt liiiga tugevad veel. Stephenie Meyeri “Videvik” on üks tähelepanuväärne teos. Sihtgrupiks on küll noored, aga ma usun, et raamat lummab igas vanuses lugejaid. Tagakaanel on tekst a la "rahvusvaheline menuk... lugu jääb sind kummitama ka pärast seda, kui oled raamatu läbi lugenud" Mõtlesin, et noh, kui hea see sis ikka olla saab. :) Lühidalt räägib raamat väikelinna kolivast Bellast, kes hakkab käima uues koolis. Ta kohtab vampiir Edwardit, kelles Bella lõhn tekitab mõrvarlikke mõtteid. Järgneb armulugu, mis on kõike muud kui tavaline. Romaan köitis mind nii sõnade, kui ka mõtetega, mis peitusid kaunite ridade taga. Kahe noore inimese tundemaailm oli võetud pisikesteks lummavateks kildudeks ja raamatukaante vahele peidetud. Kui sa ei suuda oma ihale vastu seista, siis võta ja söö sellest õunast, aga arvesta ka tagajärgi. Vahel on nii mõnus, kui avastan enda jaoks täiesti uusi ja suurepäraseid raamatuid. Aga head filmi tahaks ikka praegu! :)

Prrr.

Tuleb tunnistada, et Sa ise oled ikka üks eriline... See ja See ja See, kui anonüümsena kirjutad seda, mida sülg suhu toob. Aga edu ja päikest Sinu ideaalsesse ellu! ;)

...

Oeh. Pean telefonile mingi sellise piirangu peale panema, et ma ei saaks nuttes numbreid valida. Sis ma äkki ei helista inimestele oma ulgumistuuride ajal.
"Palun üks pehmete seintega tuba. Aitäh! "

Laaaaavin sügist.

Aga mul on tammetõrust mutant! (a)

Reis

Stockholm- Brüssel- Pariis- Luxembourg


Väljasõit toimus minu kullakalli gümnaasiumi esiselt parkimisplatsilt, umbes kell 13. Tallinna sadamasse jõudsime veidi enne viite. Juba sis oli pepu istumisest nii kange, et tekkis kerge umbusk ülejäänud kaheksa päeva suhtes, Stockholmi sõitsime luksuslaev :) Romantikaga. Kui olin kajutisse maha potsatanud, tõmbasin oma "pisikese" lugemisvara välja ja süvenesin raamatutesse. Maria ja õp Lea üritasid mind korduvalt välja meelitada, aga pidin neile kurbusega teatama, et mulle lihtsalt ei paku pinget laeva meelelahutusprogramm. :) Sis läkski nii, et mina ja õp Laine olime raamatukoid ja teised peoloomad.

Hommikul oli armas vaadata Rootsi rannikule omaseid skääre. Igal pisikesel saarekesel tundub keevat elu- enamik neist on kaetud puna-valgete majakestega ja mõned on jäetud kajakatele. Igati õiglane. :) Kell 10 maabusime Stockholmis ja algas sõit läbi Rootsi. No peaaegu nagu Nils Holgersoni teekond läbi imelise Rootsi. Praamiga sõitsime Helsingborgist Helsingöri. Räägitakse, et just Helsingbourgis asuv kindlus oli kodus Shakespeare Hamletile. Pole kindlaid andmeid, mis seda kinnitaksid, aga kohalikud armastavad nii mõelda. Muide, meie praami nimi oli ka Hamlet. Peale sõitu läbi Taani läksime Praamiga Saksamaale. Kõik olid üliõnnelikud, sest sellel praamil sai juba eurode eest osta. Oma öömajja, mis asus Lübeckis jõudsime täpselt kell 00:00. Ja võite arvata, kas ma soovisin midagi... :) Uinusin oma lillas hotellitoas, akna taga krõbisemas külm vihm ja reisivässu kontides.

Ärgates avastasin, et meie hotell asus Porsche esinduse kõrval. Täitsa ilus vaade avanes. :) Alustasime sõitu läbi Saksamaa. Õhtuks jõudsime Brüsselisse, kes korraldati väike linnaekskursioon. Loomulikult sai ka pissiv poiss (Manneken Pis) üle vaadatud. Juba 19. sajandist Brüsselis seisvat 60 sentimeetri kõrgust vallatut purskkaevu Manneken Pisi armastatakse pidupäevadeks riietada erinevatesse kostüümidesse. Sel päeval oli poisil seljas mingi vahva valge komplekt. Arvatakse, et esimese kostüümi kinkis talle 1698. aastal Baueri kuurvürst. 1747. aastal kinkis Prantsuse kuningas Louis XV pissivale poisile kuldtikandiga brokaatülikonna ning sellest ajast on kuju garderoobi kingitustena kogunenud palju pidulikke ülikondi. Neist üle 300 on vaatamiseks välja pandud Brüsseli linnamuuseumi. Pronkspoissi on nähtud nii Elvis Presley, tuletõrjuja kui ka Vene kosmonaudina. Selle aasta veebruaris riietati kuju Eesti Vabariigi aastapäeva puhul setu rahvariietesse. Iga aasta 6. detsembril, Püha Nikolause mälestuspäeval kannab pissiv poiss jõuluvana kostüümi. Arhitektuuriväärtusest tutvusime St. Michael`i Katedraali, Kuningapalee, Kohtupalee ja Parlamendihoonega. Tuledesäras Brüsseli maasikas vahukooretordil (kuigi vahukoor on öka-töka) oli Grand Place- suurejooneline baroke väljak. See on eri ajastute ja põlvkondade meistiteos. See on ümbritsetud lugematute restoranide, poekeste ja lärmakate pubidega. 23.augustil toimus Grand Place väljakul suur suvelõpu kontsert. Mängiti folkmuusikat. Lihtsalt suurepärane oli! :) Kuigi ma ei mõistnud loomulikult mitte ühegi laulu sõnu, oli see kõik kuulamist ja vaatamist väärt. Fiiling missugune! Ööbisime sel ööl Brüsselis. Ja mingi turismiuuringu tulemuseks saadi, et Brüssel on turistide arvates Euroopa kõige igavam linn... Minul oli küll väga huvitav! :)

Jõudsime Pariisi- meie unistuste linna! Igal tänavanurgal ja pargipingil võib tunda ajaloo, kirjanduse ja tänapäeva tihedat kokku põimumist. Võtsime ette jalutuskäigu Pariisi "südames" Cite saarel. See ongi linna vanim osa. Ja saare ajalugu on Pariisi ajalugu. :) Suurejooneline Jumalaemakirik on tõeline gootika meistriteos! See on rajatud endise Rooma templi kohale. Kõrged kesklöövi võlvid, kaunid roosaknad ja vitraažid. Oleksin tahtnud kõik 600 turisti sealt kirkist välja visata ja nautida täiel määral seda vaikust ja ilu. Vaikusest aga oli asi kaugel... :) Esmeraldal oli ilus pelgupaik. Kahjuks võttis Pariis meid vastu vihmasajuga. Aga meie, vaprad reisisellid, ei lasknud ennast sellest segada. Meeldejääv oli ka paadisõit Seine´il. Möödaujuvad laevrestoranid ja kaunid kaldapealsed. Peale tunniajast sõitu olin ma sinakates varjundites ja külm nagu jääpurikas, :) Suve ei kusagil.

Päev algas Louvre´i külastusega. Louvre (Musée du Louvre) on muuseum Pariisis. See on üks maailma suurimaid muuseume. Asub Seine'i kaldal. Louvre ehitati 12. sajandil Philippe II Auguste'i kuningapaleena. Muuseumina avati osa paleest 1793. aastal. Louvre'is on palju maailma kunsti paremikku kuuluvaid teoseid, neist tuntuim on Leonardo da Vinci Mona Lisa. 2005. aastal külastas muuseumi 7,3 miljonit inimest. 2006. aastal aga 8,3 miljonit. Meil oli Louvres aega poolteist tundi. Mul oli küll Lauri Leesi kirjutatud kava, kuidas haarata sellest tohutust kunstihulgast endasse pooleteise tunniga võimalikult palju elamusi. Alguses panin ma kohe puusse ja mu kavast polnud kasu. Kui järje peale sain, sis hakkas ikka täitsa huvitav. Ma olin nagu laps kommipoes. "Nii ilus! Nii kena! Vaata seda, vaata seda..." Ja Mona Lisa jättis mind üsna külmaks. :) Minu lemmikud olid Delaroche "La Jeune Martyre" ja J-Louis Davidi "Portrait de Mme Seriziat" Aga kui ma peaksin mingi õnneliku juhuse läbi kunagi uuesti pariisi sattuma, sis tean juba, et tahan TERVE ühe päeva veeta Louvre´is. Richelieu majakülg jäi mul täiesti vaatamata. Aga vähemalt sain ma sellest vapustavast kunstist mingi ülevaate ja maitse suhu. Meie järgmine sihtpunkt oli Eiffeli torn. :) Selleks, et pääseda ülemisele platvormile (274 m) tuli oodata poolteist tundi erinevates järjekordades. Loomulikult oli ka alla pääsemiseks vaja pikkades järjekordades seista. Pariis on tõesti valge linn, nagu ka giid Krista meile rääkis. Enamik ehitisi on helevalgetes toonides ja see annab linnale nii portselanitaolise ilme. Õhtul oli meil jalutuskäik Montmartre`il. Mäel aub helevalge Sacre Coeur`i kirik, mille esistele treppidele kogunevad õhtuti noored. Sealt avaneb linnale tõeliselt kaunis vaade. Piirkonna kõrgemas kohas asub Terte`i väljak, kussahisevad tänavakunstike pliiatsid. Ka mina lasin endast portree joonistada. :) Montmatre ja kunstnikud on juba 200 aastat lahutamatud. 19.sai lõpus oli siin kunstkine, kirjanike, luuletajate ja nende jüngrite meka. See paik on tõepoolest säilitanud oma võlu ja külaõhustik on selgesti äratuntav.

Teistel toimus Euro-Disneylandi külastus, aga väiksem seltskond otsustas minna omal käel Pariisi avastama. Käisime õp Lea ja õp Lainega Pere Lachaise´i kalmistul. Pariisi südames paiknev Pere Lachaise'i kalmistu on otsekui sild minevikku: seal jalutades võib kohtuda möödunud aegade kuulsate ja vägevatega. Sõna "kohtumine" tuleb siin küll täiendada jutumärkidega - kuulsad ja vägevad on Pere Lachaise'i kivimüüride vahel leidnud oma viimase puhkepaiga. Kohtuda saab nendega eelkõige vaid mõttelistel maastikel.Selliste kokkusaamiste otsijaid jõuab Pariisi suurima pargi tiitlit - eri andmeil 41 kuni 48 hektarit - kandvale kalmistule aastas üle miljoni. Lillepoest või kalmistu väravast ostetud kaart näpu vahel, otsivad turistid nende puhkepaiku, kelle elulugu teatmeteostes võtab enda alla rohkem kui mõned read. Molière, Oscar Wilde, Honoré de Balzac, Georges Bizet, Frederic Chopin, Yves Montand, Edith Piaf - kuulsuste nimekiri on lõputu.Pere Lachaise'i kasvule andis hoogu ka fakt, et tegu oli ilmaliku surnuaiaga, seega sai igaüks rajada oma hauaplatsile just sellise hauamonumendi, nagu ta ise või tema pärijad heaks arvasid. Nii ongi Pere Lachaise kaetud kõikvõimalike hauaehitistega, alates pompoossetest sammastest ja lõpetades moodsate minimalistlike hauaplaatidega. Kõrvuti on värskete lilledega varustatud hauaplatsid ning need, mille viimased külastajad lahkusid nähtavasti aastakümneid tagasi.Roostetanud uksed, pragunenud seinad, purunenud aknad, ämblikuvõrgud - otsekui üritaks aeg mõista anda, et tegelikult valitseb siin kõike tema.Praeguseks on linn kalmistu endasse neelanud ning ümbritseb seda kõikidest külgedest. Nii ongi tekkinud omamoodi imelik kooslus: mõtliku vaikusega surnuaed kõrvuti elust kihava suurlinnaga. Metroo on ääretult mugav ja loogiline viis liikumiseks suures linnas. Pariisi metroo on küll samasugune rahvaste paabel nagu iga teise suurlinna metroo. Seal näeb kerjuseid, lauljaid esinemas, usuhulle oma sõna kuulutamas ja Pariisi armunuid.La Fayette`i kaubamaja on midagi enneolematut! 7-korrust luksust. See võttis ahhetama ja ohhetama. Õpetajad väsisid mingil momendil ära ja ma jäin üksi linna. :) Minu uues kalendermärkmikus oli metrooplaan olemas ja see tegi tuju väga rõõmsaks. Uitasin õhtuni linna peal. Istusin pargis, kolasin poodides ja ammutasin iga minutiga endasse suurepärast Pariisi. Ma teadsin, et järgmisel päeval sõidame me varahommikul linnast ära. See tegi veidi kurvaks, sest ma tõesti armusin Pariisi. Kardan, et jäägitult! :) Kolmandal päeval ei häirinud mind ka ebameeldivalt lõhnavad tänavad ja turistidehordid. Kõik oli selleks liiga ilus, et keegi oleks suutnud seda minu jaoks rikkuda. Ja tegelikult on Pariis väga väike, sest metroos kohtasime me täiesti juhuslikult oma giidi, kes samuti sisustas linna peal oma aega. Kui ma õhtul hotelli tagasi kõndisin, sis kohtasin tänaval õp Priilahe vanemat tütart, kes oli koos meiega Prantsusmaale tulnud, oma mehe juurde. See oli lihtsalt nii naljakas! Täiesti juhuslik ja üllatav kohtumine Pariisi tänaval. :) See päev oli kõige vahvam ja ma tõdesin, et oleksin võinud ka teise päeva vabaks võtta ja ise ringi vaadata, mitte giidi sabas sörkida. Aga nii või teisiti jäin ma väga rahule.

Varahommikul lahkusime Pariisist. Sõitsime läbi Prantsusmaa. Reini- Moseli piirkond oma viinamarja istandustega jättis kustumatu mulje. Justkui värav muinasjuttu. Pärastlõunal oli meil linnaekskursioon Luxembourgis. Luxembourg olevat Euroopa kauneima asukohaga pealinn. Linn asub platool ja orgudes kahe jõe ühinemiskohas. Sügavad kanjonid ja umbes 85 sila ning sillakest. Sõitsime läbi Saksamaa ja ööbisime Magdeburgis

Tänane päev oli nii pikk, et ma ei suuda meenutada selle algust. Hommikul alustasime sõitu saksamaalt ja õhtuks jõudsime Poole, Bialystoki. Saksamaal tegime ka ühe pikema marketi peatuse. Olin eufoorias, sest Milka šokolaad maksis seal 0,79 EUR´i, muidu olin selle eest maksnud kogu aeg 2,15 :( :) Ja ma olen kindel, et mul on šokolaadimürgitus. Šokolaad. Šokolaadiküpsised. Šokolaad. Veel šokolaadi. Šokolaadikommid. Veeeeeeeeeeel šokolaadi. Milka on minu leib. :) Üldiselt oli päev masendav. Mul on väga kahju seda öselda, aga ma vihkan Poolat. Kui keegi küsiks minult, mida ma Poola kohta mäletan, sis vastaksin: "PIDURDAMIST!" Jah, just pidurdamist. Kui meie nunnu Asso Transa läbib ühe tunni jooksul 17 km, sis on see TÕESTI armastusväärne. Rõõmustav, et neil on ka juba mõned kiirteed olemas, seal sai pidurdamise vahepeal ka natuke sõita. Varssavis viskas mul üle, et terve mu keha pidevalt "ära sureb". Kolisin põrandale. Mulle astuti küll paar korda jalaga näkku :) ja ühe korra sain kõhtu ka ühe laksu, aga uni oli siiski magus. Kui armas Kadi-Triin mulle jalaga kõhtu virutas, sis nägin pärast unes, kuidas ma tal selle eest jala maha lõikasin. Ei ole psühh, lihtsalt unine inimene. Ja ma ärkasin põrandal lõpuks selle peale, et bussi eesosas käis suur sõnasõda. Kõik olid väsinud ja nii on ka pinged kerged tekkima. Aga ma olin liiiiiiga väsinud, et teistega võidu karjuda ja oma poolehoidu näidata. Lõpuks sai õiglus siiski võidule. Aa, "Ooperifantoomi" vaatasime ka lõpuni.

Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Ja lõpuks Tõrva. Kui ma kodu poole hakkasin sõitma, sis tuli mulle meelde, et olin ühe oma koti ju bussi unustanud. Selle,mis oli otsast lõpuni alkoholi täis. Sellest oleks olnud kahju ilma jääda. :) Aga õnneks lõppes kõik hästi ja ma sain oma alko kätte. Irv. Kodu oli hea. Ja uni oma voodis kõige magusam.

ZFLTRQOF

Work it harder, make it like in Taagepera Loss.

Kui magada kahe päevaga kokku kaks tundi ja kolm minutit, sis keskmine ööpäevane unenorm ongi üks tund ja üheksakümmend sekundit. Lihtne matemaatika.

11 küsimust.

1. Kes on see Eesti inimene, kellega tahaksid tutvuda?
Vändra Aveli.

2. Millisele toidule ei suuda sa kunagi vastu panna?
Köögiviljadega piimasupp. :) Ainult sööks.

3. Mis on sinu kõige halvem komme?
Enese materdamine. Igal võimalikul hetkel ja piiramatult.
Kaua magamine ka.


4. Meenuta kõige piinlikumat olukorda, kuhu oled sattunud.
Hmmm. Tööalaselt arvatavasti pruudi reaktsioon tordilauas: " See ei ole meie tort!" Isiklikus elus... Arvan, et nendest hetkedest saaks koostada ühe nauditava täispika mängufilmi. :)

5. Milline on kõige piinlikum plaat sinu muusikakogus?
Plaatide kohta ei oska öelda. Aga arvutis on mul üks lugu "Pohhui." Vahel ma kuulan seda. Ja laulan sajaga kaasa, kõvasti ja valesti.

6. Millist telesaadet üksi kodus olles salaja vaatad?
Ei vaata telekat. Viimati vaatasin TV3-st reklaame ja olin neist vaimustuses.

7. Kelleks tahad suurena saada?
Kunagi oli kindel plaan astronaudiks saada. Uus plaan näeb ette teetööliseks hakkamist. Plusse on ju palju: pigilõhn, palju päikest, rõõmsameelne meeskollektiiv, vahva kiiver, mürisevad masinad.

8. Mitu pokaali vahuveini kulub tähtsa sündmuse tähistamise juurde?
Üks kuni mitu.

9. Millisele Eesti kohale mõeldes tuleb sul naeratus suule?
Neid kohti on mitmeid. :) Tündre järv, Valgerand, Kabli, Põlva kaubamaja tagune plats. Kõik kohad on vähemal või suuremal määral veega seotud, just avastasin.

10. Millal viimati nutsid?
Võib tunduda uskumatu, aga ma ei mäleta. Ja ega ma eriti ei nutagi, pigem ulun. Silmad olid varem ikka tihti vesisel pinnasel. Üks kord tuleb meelde küll... Kristaga olin öine teenindus, sis ulgusin küll kõva häälega ja pärast ei tahtnud klientidele oma jubedat nägu näidata. :)

11. Kellele helistaksid esimesena, kui võidaksid miljon krooni?
Marile.

ÕUD.

Ma vaatasin tema silmadesse ja seal polnud enam kedagi kodus.
Kopp-kopp.

Õhtune kõnelus.

Kati: "Emps,palun ulata mulle käterätti."
Emme: "Kas väikest või suurt?"
Onu Mati: "Väikest, sest ta ise on ju ka meil väike."
Kati: "Näkääää!"
Onu Mati: "Oled väike. Ja olid pikutaja ja jääd pikutajaks."

[Igatsen natu oma vana blogiaadressi. RIP pikutajakati.blogspot.vom]

Adminnipreili.

Elu siin leti taga on ikka tükk maad huvitavam, kui palavas serverkas ringi joosta ja terve saalitäie sööjatega jaurata. Vähemalt täna tundub nii! :)
Igatahes... Üks perekond käis meie lossiga tutvumas ning nende pereema sattus vaimustusse meie miljööst, tornist, ajaloost ja rohelisest raamatust. Pool tundi rääkisime tema suguvõsast ja vanavanavanavanematest, kes olid pärit Rootsist. Peale seda, kui nad olid terve perega tornis ära käinud ja vaadet nautinud, tuli see naine taas juttu rääkima. Teda huvitas, et kas me põletame kuskil spetsiaalseid viirukeid või kasutame mingit lõhnainet... Ta ütles, et ta tunneb siin mingit eriliselt meeldivat lõhna. Viimane lause oli see, et juba suuperäraste inimeset ja omapärase ning imelise lõhna pärast tulevad nad kunagi siia tagasi. Mees veel kõrvalt hõikas, et näiteks pulma-aastapäeva veetma. :) Nii armas.
Ja loo tõeline sisu peitub sis selles, et enne klientide tulekut kreemitasin ma hoolega oma käsi. Ja see meeldiv lõhn, mida kliendid tundsid, tuli minu küljest. :) Nüüd sis tean, et tänu minule tulevad nad kunagi tagasi.
Alati polegi kreemitatud käed nuhtluseks! (Välja arvatud sis, kui on vaja kiiremas korras mõni vahuveini pudel avada. Its its.)

Minu vähestel vabadel päevadel on kombeks linnutiivul mööduda! :) Sama lugu oli ka nüüd... Aga igatahes... Mulle tundub, et kõik on kuidagi liiga hästi. Ma ei oska seda täpset lahti seletada, aga selline tunne on.
Üks samm hullusele lähemal. ;)

Hingede Kuusakoski.

"Tean, et Jumal on pannud mind kannatuste tulle. Olen leppinud elu poolt antud haamrilöökidega ja tunnen end vahel nii külma ja tundetuna nagu vesi, mis piinab terast. /---/ Ainus, mida ma palun, /---/ ära mind iial hingede vanarauahunnikusse viska."
(Paulo Coelho "Portobello nõid")

Tähetolm, koidukiir.

Enesepettus ei ole edasiviiv jõud. Kahju, et vahel ei saa inimesed aru sellest, kui palju nende lähedased neist hoolivad... Ja kui haiget võivad teha mõtlematud sõnad. Olen kõik selle ju ise läbi teinud ja vahel kordan seda kõike siiani. Aga ma tean ka seda, et keegi ei saa inimest aidata, kui ta ise ei lase seda teha. Trots ja viha tekitavad ainult paksu verd. Mõningatel juhtudel tekib ka minus endas jonn, mis ei lase mul teisiti käituda, kuigi ju peaks. Igaühes meist on peidus pisike jonnipunn, kellele pihta minnes ta hirmsal viisil kisama pistab. :)
Täna sain ma muide adminnipreilit mängida. Minu töö-öö on lõppemas. Pulmalised magavad oma kosutavat und, kuid nagu tavaliselt on üleval veel neli-viis kangemat pulmalist, kes on end alkoga nii üle joonud, et ei suuda jauramist lõpetada. :) Aga mul oli üliüliülihea meel kõige pärast! Isegi see valmistab rõõmu, et need armsad tropikesed seal Jahisaalis jauravad. :) Pruut oli nagu nukukene (Suht plast-Barbie mõõdu andis välja küll), peolised toredad ja kogu õhtu õnnestus väga hästi. :) Mulle tundubki, et pulmas algab kõik pruutpaarist ja nende suhtumisest. Kui nemad on avatud ja rõõmsameelsed, sis tunduvad ka teised asjad paremini sujuvat. :)Üks klient nimega Peeter, peigmehe vend, on mu tänase õhtu lemmik! Ta tegi isegi raamatusse sissekande, et meid kiita... Mis sellest, et ta on nii segi ja tahab minuga Ainja järve äärde kell 8 jalutama minna. Peetri sõber Aavo oli vahepeal leti pealt teiste inimeste toavõtmed piistu pannud, kui mina laudu koristasin. :) Ta väidab, et ta viskas nende võtmetega tulnukaid. Kammmmoooooon, püüdke aru saada! Aavo pidid ju tulnukaid kobakate võtmetega pilduma! Aga jah, mul pole õrna aimugi, kuhu ta need peita suutis. :)
Hetkel tahaks ullult seda Sõpruse Puiestee lugu "Kõik inimesed on nii ilusad ja head" kuulata. Aga selle asemel kuulan Anmatinot ja veendun üha enam, et kõik nende lood on väga ühesugused. :)

Jänku.

Kui ma õhtul töölt koju kõndisin,sis nägin puiesteel mingit looma, kes silkas üle tee heina sisse. Ma juba kartsin, et seal redutab mingi marutõbine rebane... :) Aga tegelikult kükitas madala rohu sees jänkuke, pikad kõrvad pea ligi tõmmatud. Ta oli ise täiesti kindel, et ma ei näe teda. Sellel hetkel sain aru, kui tore on elada sellises kohas. Sellise tähendab seda, et ma lihtsalt armastan oma alleed ja kõike, mis sellega seondub. Talvel härmas ja lumised puud ja lükkamata lumi. Kevadel õitsvate pärnade mesimagus uinutav aroom. Suvel meeletu rohelus. Sügisel kollased lehed, mis kigatalla alla kleepuvad ja siilid, kes mind öösiti oma turtsumisega ehmatavad. Kõik see on lihtsalt imeilus. Loss on imeilus, põllud on imeilusad, metsad veelgi ilusamad. Jah,minu koduks on kaunis koht nimega Taagepera. :)

TiriLill

Masendus on saanud uued mõõtmed ning omab uudset tähendust minu jaoks. Varem ma lihtsalt nutsin, nutsin palju ja masetsesin. Nüüd on mul lihtalt juba nii ükskõik. Kaua ma ikka jõuan itkuda??!!? SUVA SUVA SUVA (ja ma ei räägi sokkidest)Iga tegevuse jaoks on mul olemas umbes triljon vabandust. Põgene vaba laps. Su ainus võimalus on võimalusetus. Ja RÄÄKIMINE ei aita. Ma olen seda küll teistele väitnud, et kui on raske, sis on vaja rääkida. Ma olen luisanud. See ei tee midagi kergemaks. Lihtsalt peale rääkimist on selline tunne, et nüüd see inimene, kes pidi mu hala taluma, arvab, et ma olen ikka eriline tont ja kutsub mulle hullari auto järgi. Pean vist Raja haigla registratuuri numbri endale kiirvalikusse panema. Hala ei aita. Aga ma tean, et mu masendus võib peita ennast päeva või paar, aga sis on ta taas täies hiilguses tagasi ja rokib sajaga.
Tavaline päev ja tavaline meeleolu ja tavaline vari valgusvihus.

Aktsiate väärtus langeb... jätkuvalt.

On sündmuseid neid, mida maha ei pese ka Cillit Bang.

Nagu eile.

Sis olin ma seal klient. Kõik oli hoopis teine.

Labidaga pähe.

Kuna ma õpin? Mitu korda pean ma veel samu vigu tegema?
Igatahes olen ma suutnud oma jaanipäeva väga töiseks muuta. Esiaelgne plaan oli kindlasti töölt vaba olla... Nüüd on lugu nii, et jaanipäeva paiku võite mind kohata nii Sangastes kui ka Taageperas. Loodame, et ma oma lõpupeole jõuan vähemalt! ;)
Hüva päiva.

Äkting seventiiiin...

Täna on see päev, kus ma küsin endalt iga kahekümne minuti tagant: "MIS SA TEED?" Karjun seda küsimust endale kõrva, aga ikkagi ei saa vastust. No mis sul viga on?!!? Vasta sis. Aga vot ei oska vastata, sest ega ise ka hästi aru ei saa. Vähemalt mitte täna. Alles eile ma veel sain. EI, ei saanud ju...
Ja mina hakkan korralikuks, alates tänasest. Okey, alustan sellega homme. See on lihtsalt ebanormaalne, et ma ei suuda enda unerütmi paika panna. Suht ok on hommikul kell 8 korraks magama jääda. Sooja piima ei taha. Sõna "korralik" käib KÕIGE kohta. No mida ma ajan. Ei, ei, ära võitle iseendaga. "Ole nüüd natuke normaalne." Lõbu on tunda ennast lõhestunud isiksusena.Ühes seebikas oli ka ju nii, et üks hästi konservatiivne ja võiks öelda isegi nunnalik naine muutus öösiti hulluks megabeibeks, kes käis ööklubis mehi jahtimas. Pani teise paruka pähe ja tõmbas lateksist kleidi selga. Ja mehe langesid. Aga ta ise ei saanud sinna mitte midagi parata, see kõik toimus iseeneslikult. :)Kui hommik saabus sis oli ta jälle prillide ja punupatsiga hall hiireke, kes heelgeldas oma magamistoas linikuid, mida keegi kunagi ei kasutanud ega hinnanud. Luna oli vist ta nimi.
Mul oli just üks "Ahaaa!" moment. Vasta nii, nagu su süda ütleb. Nüüüüüüüüd ma sis sain pihta. Need momendid on nii hea. Vastus on sulle kogu aeg suurte silmadega otsa vaadanud, aga sina pole suvatsenud teda lihtsalt märgata. Egoistlik ignoreerija. Kui ma üritan oma ajuraasukesi kokku kraapida ja Arteri ristsõna teha, sis avastan, et ma ei saa ikkagi hakkama. Sis tuleb Krissu,võtab pastaka kätte ja lahendab siuh-säuh ristsõna ära. See on see "Ahaaa! Ma ju teadsin seda ja seda ja seda tegelikult. Ahaaa!" :)
Häh. Ma tahtsin ju täna raamtukokku minna, et soome keele õpik võtta. Kulta on kallis, viin on vein, olu on õlu. Ütleme sis nii, et põhiline sõnavara on selge! :) "Mees kes teadis ussisõnu" on mul küll juba oma paar kuud käes olnud. Üldse olen laisaks lugejaks muutunud. Muidu neelasin ikka ühe raamatu teise järel, nüüd vaatan kuidas oma "Portobello nõia" lõpuni venitan. Prrr. Loogiline, et ma ei jõua raamatuid lugeda, kui ma pean öösiti ja päeval ka aknast välja vaatama ja vahel harva :) midagi natu jooma.
Miks sa pead nii kaugel olema? Koli mulle ometi lähemale. Ja võta oma peenrad ja kasvuhoone kaasa. Ma luban, et hakkan neid ise rohima ja kastma. Lihtsalt selleks, et sina siin oleksid.

Kolm kolmandikku.

Selles suhtes, et kui ma pole mingit töövestlust veel kokku leppinud, sis on väga viis, kui mulle kirjutatakse, et nad leppisid minuga vestluse aja kokku aga seda lihtsalt ilma minuga konsulteerimata. Nahaalid.

Olemise olematus.

Ma tunnen, et olen leidnud selle, mida ma kannatamatult otsisin. Mingi enneolematu rahu ja leppimine on täitnud minu südame. Jah, tean, et mul on veel pikk tee käia, aga tunnen, et olen teinud tohutuid edusamme. On kombeks öelda, et aeg parandab kõik haavad. Nõustun eeltoodud väitega osaliselt, aga tean, et mõtlemine parandab kõik haavad. Meie hoiakud, tundmused ja mõtteviis saavad alguse peast.Klaas pole mitte pooltühi, vaid ta on pooltäis. Kui sul on kaks liitrit bensiini, sis pead sa olema tänulik nende kahe liitri eest. Tundub tobeda ja kulununa, aga nii see on. Oma ennenägematult pika elu jooksul :) olen ma jõudnud arusaamale, et lauset: "Enam hullemaks minna ei saa!", ei tasu öelda, sest alati saavad asjad veelgi halvemini minna. Küll mina juba tean! ;)
Maailmas on olemas tohutult värve, millel pole konkreetset nime. Arvan, et sama lugu on ka emotsioonidega. Raske oleks oma tundeid mingitesse sõnalistesse raamidesse suruda. Need lihtsalt ei taha sinna ära mahtuda. Ja uute sõnade välja mõtlemine ei kuulu minu hobide hulka. Lepin oma tunnetega, oskamata neid arusaadavalt määratleda.

APPPPI, mis kerg-filisoofilist juttu ma olen sellesse postitusse mahutanud... :)
Lähen võtan nüüd oma saatanapilka kaissu ja näen unes Gatwicki teeviita.
Und.

PS! "Kuulujutt levib võrdeliselt tema sensatsioonilisusele ning pöördvõrdeliselt tema tõekoefitsendiga, olles astmelises jagatissuhtes rääkija ning räägitava isikliku läheduse või selle puudumisega." (walgekaaren)

Kaua võib?

Oh.

Jah, ma pean tõdema, et liigne agarus on tõesti ogarus...
Kes teine oleks nii blondiin ja kataks juba nädal aega ette klientidele samba taha laua ära!??! :) Siit õppetund, et vahel võiks ürituste kuupäevadele ka veidi tähelepanu pöörata. :)

Ilased nartsissid.

Kauamagamise rõõm on üks parimaid siin maailmas. Vahel on küll tunne, et magaks tuimalt mingi nädal aega järjest. Silma ei teeks hetkeks ka mitte lahti. Jah, seda juttu räägin ma hetkel... Aga öösel on jälle uni kadunud ja imelik tunne sees. Ei seda nädalat ei tohi ma küll maha magada. Järgimsed juba võin. Peaasi, et ma ise imehästi endast aru saan!
Mul on hetkel Paulo Coelho viimane raamat pooleli,see "Portobello nõid",mida ma mitu kuud raamatukogust jahtisin. Ma alustasin selle lugemist mingi paar nädalat tagasi. Uskumatu tüüp olen ikka. Ja ma olen nii hämmingus, sest see raamat ei avalda mulle üldse muljet. Loodan, et asi on lihtsalt selles, et olen seda jupiti paari lehekülje kaupa lugenud. Võtsin täna päikest, väikse randi sain selja peale. :) Aga raamatut ei lugenud ikkagi, sest tähtsad telefonikõned olid pooleli. Bisnessmäään. Teate küll. ;)
Täna sain nagu puuga pähe, kui avastasin, et homme on volbriöö. Uskumatu. Mäletan ühte volbriõhtut, aasta oli 2004, ja öösel kell 24 ehk 00 sai Eesti Euroopa Liidu liikmesriigiks. Mäletan, et mu uued valged kingad hõõrusid mu varbad täiesti katki, aga pidu oli hea. Aga jah, mis ma siin ikka soojendan oma mälestusi päikese käes. [Palju-palju naeru.] :D

ALMASTAN KEVADET.

Tõesti.

Sõprus on see, mis armastab inimeste tema vigade ja nõrkade külgedega.
Sõprus ei topi oma nina teiste asjadesse, aga on alati olemas, kui on vaja.
Sõber on keegi, kes tunneb ja mõtleb sinuga sarnaselt, aga ei ole armukade.
Sõprus lepib vähesega ja ei nõua kunagi rohkemat kui kättesaadav.
Sõprust ei heiduta kaugused, halvasti ütlemised ega rasked ajad.
Sõprus annab andeks.

Ju see siis polnud sõprus.

Mullimaailm.

Paljuräägitud.

"Me elasime erinevates maailmades nagu kaks tigu, kes ei pääse teineteise kodadesse pilku heitma."

Hirved ja lumi ;)

Lisan ühe hea jutukese, mis iseloomustab inimesi üldiselt! :)

Väljavõte päevikust
Aug. 12 - Kolisime oma uude kodusse Kanadas. Siin on nii ilus.
Mäed on nii võimsad. Ei suuda ära oodata aega mil saan neid lumistena näha.
Okt. 14 - Kanada - kõige ilusam koht kogu maailmas. Lehtedel võib näha kõikvõimalikke värvide kombinatsioone punaste ja oraanzide varjunditega.
Läksin väiksele väljasõidule imeilusasse loodusesse linnast väljas ja nägin seal hirvi. Nad on nii elegantsed. Kindlasti on nad kõige imelisemad loomad kogu maailmas. See siin peab olema paradiis. Oeh kuidas ma seda paika armastan.
Nov. 11 - Rembrance päev. Algab hirvede jahihooaeg. Ma ei suuda ettekujutada, et keegi tahaks tappa selliseid meeldivaid loomi. Loodan, et varsti tuleb lund. Mulle hirmsalt meeldib siin.
Dets. 2 - Öösel sadas lund. Ärgates avastasin, et kõik on valge vaibaga kaetud. Kõik näeb välja nagupostkaardil. Läksime välja ja puhastasime trepi ning garaazitee. Mängisime lumesõda (mina võitsin). Kui lumesahk mööda sõitis, pidime garaazitee uuesti puhastama. Milline ilus koht. Ma armastan Kanadat.
Dets. 12 - Öösel sadas veel lund. Lumesahk ummistas jälle väljapääsu garaazist. Mulle meeldib siin.
Dets. 19 - Veel lund. Ei saanud garaazist välja, ei saanud tööle. Siin on ilus, aga see kühveldamine hakkab ära tüütama. K#radi lumesahk.
Dets. 22 - Veel seda valget jama. Mul on villid kätel ja selg on ka haige. Mulle tundub, et lumesahk peidab end senikaua nurga taga kuni ma oma kühveldasime lõpetan. Lollpea.
Dets. 25 - Merry F#cking Christmas! Veel külma lund. Kui ma peaksin selle v#rdja kunagi kätte saama, kes lumesahka juhib, siis ma vannun, et tapan ta. Ma ei saa aru miks nad ei võiks rohkem soola teedele panna, et seda k#radi jääd ära sulatada.
Dets. 27 - Veel valget s###a läinud öösel. Olen kolm päeva toas kükitanud, väljaarvatud lumekühveldamine garaaziteel peale lumesaha möödasõitu. Ei saa kuhugi minna, kuna auto jääb mägedes lumme kinni ja pealekauba on k#radi külm. Ilmatark ennustas, et veel kuni 30cm lund võib täna öösel sadada. Kas teate mitu labidatäit on 30cm lund?
Dets. 28 - See k#radi ilmatark eksis. Sadas hoopis terve meeter p##ka. Selline kogus ei sula kindlasti enne suve. Lumesahk jäi lumme kinni ja see v#rdjas tuli minu juurde ja palus, et ega ma ei saaks talle labidat laenata? Seletasin siis talle, et olen juba kuus labidat murdnud, loopides minema kogu seda lund, mida ta mu majateele on lükanud. Ma peaaegu murdsin oma seitsmenda labida vastu tema lolli pead.
Jan. 4 - Lõpuks õnnestus majast välja saada. Läksin poodi toitu ostma ja üks k#radi hirv jooksis teele ette. Kahju autol umbes 10000.- Need k#radi v#rdjad tuleks maha lasta. Neid k#radeid on igal pool. Soovin, et kütid oleksid nad kõik novembris maha lasknud.
Mai 3 - Viisin auto linnas asuvasse töökotta. Lausa uskumatu kui ära roostetanud ta oli kogu sellest soolast, mis teedele laotati.
Mai 10 - Kolisin Floridasse. Ma ei saa aru, miks keegi täie mõistusega inimene peaks iialgi tahtma elada sellises jumala poolt hüljatud kohas nagu Kanada.

Pidurid peale.

Ai-ai kui veider tunne on!
Ma pole enam harjunud sellise magamatusega... [Haigu- haigu]
Kõrvus kummitab Maie Pariku "Ma viies ratas vankri all." Ei tea, kas see on mingi tähenduslik kummitus? Nii nagu on olemas häid pahandusi on olemas ka tähenduslikke kummitusi. Kuigi viimasel ajal tundub, et üha vähematel asjadel on tähendus. Minu jaoks.
Ja see gfhifhFKJNFdghhh klaviatuur ei tee minuga koostööd! Kirjaoskamatu olen või? :D
V
I
S
T
J
A
H.

Muutumatu.

Ma kõnnin lõpmata teel.
Aeg on tee. See omab kindlat algust, kuid kindla lõpu suhtes pole me nii kindlad. Sirge ning muutumatu kui paar erandlikku anomaaliat välja jätta.

Erakordsus.

Kuigi ma tean, et KÕIK on absoluutselt tuksis...
... suudan ma üllataval kombel rahulik olla.

[Minupuhulvägaerakordnesündmus.]

:D :D :D :D [Palju naeru.]

Kui Miku täna hommikul õue peal paterdas, siis tal paistsid ainult kõrvad lumest välja! :D

Tibukollaseid lihavõtteid!

L.L.R!

Lapsed, ei tohi märgade varvastega õues olla!
Muidu jääte samamoodi tõbisteks nagu mina. :P

Aga see on küll õige, et haigele lapsele peab Raffaellot tooma. :) See teeb päeva kohe helgemaks!

Ja loomulikult, Lihtsad Lahendused Rokivad!

Stabilo Boss Original.

Ma lausa armastan seda, kuidas RuutFM-i saatejuhid tögavad Nikit ja "kummardavad" tema suurejoonelist heliloomingut. Armastan- armastan.
Kuigi ma ise olen veelgi debiilsem kui Niki [on see reaalselt võimalik?], ikkagi armastan- armastan!

Millal kevad kohale jõuab? Võiks juba ju! Sellest lumelobjakast on K Õ R I N I. ausõna, ma lähen õnnest lolliks [veelgi lollimaks], kui paiselehed kraavis õitsema hakkavad. Just nimme peab nüüd raadiost palju suve ja päikese teemalisi lugusid tulema. See oleks nagu meeldetuletus, et nänänäää, väljas sajab külma vihma ja kevad on alles mägede taga. Ega ma suve ei tahagi- ainult kevadet ju...

Kui sul on mitu kodu, siis ei tunne sa end lõpuks kusagil kodus olevat.

Pliiiis tont stap de mjuuuusik! ;)

Naistepääv!

Kas ma polegi naine vääää!?!!?? :) Null lille ja kolm õnnesoovi, vihmasadu ja Rullnokk-Taisto-Lemmik-Bussijuht.
Et siis head naistepäeva mulle.

Võit pole oluline.

Öeldakse, et mängus pole tähtis mitte võit vaid hoopis... osavõtt! :) Hakkasin siin juurdlema, et elu on ka mingis mõttes nagu mäng. Seega... tähtis on see, et sa üldse elad. Kvaliteet ei tundu tähtis olevat. :)

Ei, ei. Arvan, et see ütlus ei sobi siiski elu kohta.

Kui juba elada, siis võidukalt! (Kuigi tihti ei paista sinu võidukus teistele silma.) :)

Ja sulatage see lumi juba ära. Ei taha jääd ja lobjakat! :)

Igavikuline?

Kui mu pangaarve kontojääk on 88 senti, kas ma olen siis vaene? Tegelikult olen ma ju rahakas/rikas, sest mul on SIISKI 88 senti!
Arvan, et pean R2-te helistama, sest see on siiski suhteliselt igavikuline küsimus, minu jaoks. ;)

Tüng.

Te olete kõigest kogu aeg valesti aru saanud!
Tegelikult olen ma pikka kasvu ja kondiste sõrmenukkidega hiinlanna, kellel on pepuni ulatuvad kärtspunased kahused juuksed ja pilukil süsimustad silmas. Mul on keha küljes 33 neeti ja 13 rõngast. Just eile lasin teha uue tatoka- nüüd on mul neid 3. Vabal ajal [loe: kogu aeg] tegelen ma inimeste kiusamisega. Lihtsalt enda lõbuks.
Nii et te olete mõnusalt tünga saanud. Heh!

Vaatamisväärsus.

Ma lihtsalt TEADSIN seda juuba ette! :D Ausõna.

Lühidalt: Laupäeval, kui ma Tabiveres käisin siis Kaja ja Angela arvasin paljutähenduslikult, et ma olen rase. :D [Palju naeru.] Angela pani mulle käe kõhu peale [loe: peki peale] ja arvas, et nüüd ongi NII. Ma üritasin siis püüdlikult seletada, et see on tingitud liigsest söömisest ja arvatavasti ka stressamisest. Loomulikult värvus mu nägu punapeedi taoliseks! :) Aga väga meeldiv, kui pool suguvõsa takseerib minu hoolikalt kogutud lisakilosid! Minu kõhuke oli ikka hea vaatamisväärsus. ;) Jesss.

Aga samas Taagepera vanaema kõndis must mööda ja ütles: "Oi! Kati on nii ilusaks läinud, et ei tunne enam äragi!" See on vihje sellele, et enne olin ma ikka väga TONT! :D [Veel rohkem naeru.]
Vanaema pani veel hea pirni maha: ta ütles Angelale, et too on ikka kõvasti paisunud vms. Mul jäi suu ikka täitsa lahti! :O Ütlesin vanaemale, et kui tahad mõne naise tuju rikkuda, siis ütle midagi tema kaalu kohta.

Täiesti hull. Isegi pereringis ei saa rahulikult olla, ilma et jututeemaks poleks kaal, söömine ja veelkord KAAL! :D

Päev pärast eilset.

Lõpuks on ta siis käes!
See kauaoodatud reede. Ma ei oskagi öelda, miks ma seda nii palju ootasin... Ehk on see igal esmaspäeval algav ootus, et saabuks uus reede? Kes teab?
Ma avastasin, et ma peaks oma blogi kujundust vist muutma, sest mõni kord on mu sissekanded nagu tulbad ja seal on maru halb lugeda. Kuigi ma olen uue ehk vana kujundusega juba üsna ära harjunud.
Tänane koolipäev oli ka üks mõttekamaid ever. Meid oli koolis ülimalt vähe. Aga muusikaõpetus oli imekombel normaalne, sest kuulasime Korni ja Metsatöllu. Isegi päike tuli selle peale pilve tagant välja. Muusika imeline mõju! :)
Umbleja ütles, et kooril on 17.veebr. ehk pühapäeval proov. Halb uudis mulle, sest ma lähen ju Tabiverre. :) Seletasin sis õpetajale, et ma läheksin väga hea meelega proovi, aga mu õetütar sai üheaastaseks ja ma lähen talle sünnipäevale. Ta ütles, et see on minust väga armas ja leppis sellega, et ta mind pühapäeval ei näe. Aga 24.veebr. pean oma kondid vist ikka esinemisele vedama!

Aga nüüd pean ennast pühendama kunstiõpetusele.

WORK IT HARDER, MAKE IT BETTER.

"Hea aasta"

Pakiksin kohvrisse paar-kolm seelikut, mõned kõrged kontsad, punase huulepulga ja eesti-prantsuse vestmiku. Lendaksin Tallinnast Pariisi, seal paaritunnine paus ja siis järgmise lennuga Marignane`i. Veidi autosõitu ja jõuaksin Saint-Pons`i. Kõnniksin kitsastel varjulistel tänavatel ja kohendaksin oma päikeseprille. Südasuvine palavus oleks tappev ning ma jooksin väikeses restoranis klaasikese jahedat Varist pärit roosat veini. Hele ja kuiv- ideaalselt sobiv.
Pühapäeviti käiksin provintsiturul, valmis chiner. Õhtuti jooksin palju head veini ja hommikuti magaksin kaua. Kuulaksin Edit Piafi ja ehk isegi suitsetaksin mõned sigaretid. (Ei, see viimane ei tuleks küll tegelikult kõne alla! :))
Ehk oskaksin ma lõpuks kõrgemalt hinnata punaseid veine ja toite, mis sisaldavad liha... Kes teab? :)

Ma soovitaksin kõigil lugeda Peter Mayle raamatut "Hea aasta". Suurepärane lugemine üheks õhtupoolikuks. Peter Mayle on kirjutanud ka menuraamatud "Elu Provence'is" ja "Tagasi Provence'is" Jah, ma tean, et see pole just kirjandusklassikaga tutvumine, aga vahelduseks ongi midagi kergemat vaja...

Au revoir. :) :)

Doonor.

Doonorlus on heategevus, mis ei nõua palju aega ega vaeva ning sellega saaksid hakkama paljud meist. Doonoritel on erakordne võimalus aidata raskes seisundis patsiente, sest üks vereloovutus võib päästa nelja-viie inimese elu. Veretoodetele pole leiutatud tehis-alternatiivi ning ilma doonorivereta ei saaks ka parimad arstid päästa kõikide abivajajate elusid.
Vereloovutamine on vabatahtlik ning tasustamata tegu, mis annab doonorile hea enesetunde.

Käisin siis minagi eile esimest korda oma verd loovutamas. :)

Sain teada, et minu veri on AB positiivne. Mäletan kusagilt, et AB veri on üsnagi haruldane veregrupp, sest see esineb ainult 5% inimestest. Ja AB pidi olema nö kõige "noorem" veregrupp. No vot siis. Ja arstitädid olid minu hemoglobiiniga ka väga rahul. Tubli tüdruk olen ikka!

Kui asi siis lõpuks vere võtmiseni hakkas jõudma,siis oli arstitädi nõutu näoga, sest mulle ei tundunud esmapilgul veene olevatki. [Meenub perearsti juures käimine, kus õde ei saanud minult poole tunni jooksul tilkagi verd kätte. Lõpuks ta loobus.] Aga pika peksmise ja skuti sikutamise järel leiti minu pisike veresoon, kust hiljem tõmmati välja 450 ml väärtuslikku verd. :) Aga valus oli. Ma küsisin, et kas see asi peabki nii ebamugav olema, aga arst lohutas mind sellega, et asi on minu nirus veenis. Üldiselt ei peaks see üldse valus olema.

Aga kui veri oli lõpuks kätte saadud, siis hakkas tivoli. :) Kõik käis ringi ja oli hirmutavalt udune. Nuuskpiiritus tegi mu olukorra paremaks. Mind manitseti, et ma ei tohi pingutada ja füüsilist koormust päeva jooksul saada. Isegi kiirkõnni keelasid nad ära. Nuuks. Aga ega minust polekski olnud õhtul mingit kõndijat, sest enesetunne oli üsna kehvapoolne.

Täna hommikul oli kõik veel hullem. :( Sundisin ennast kooli minema, kõigi asjade kiuste. Käisin ka kooliarsti juures, et ta mul vererõhku mõõdaks. Mu sisetunne oli õige, sest mu vererõhk oli liiga-liiga-liiga madal. Käed värisesid ja pea käis jubedat moodi ringi. Kooliarst soovitas mul kiiremas korras koju minna. Sellega ma polnud nõus, sest puudumised on kauge minevik. :D Kui ta nägi, et ma järele ei anna, siis soovitas šokolaadi või muud magusat süüa, et veresuhkrut veidi tõsta. Hetkel tundus šokolaad mulle sama maitsev kui veise carpaccio. Böäk! Aga arst hoiatas mind, et ma võin lihtalt ära ka minestada, kui ma pikali ei ole. Lõbus.

Suure surmaga suutsin ma üheksa tundi koolis ära olla. Ma ei osakgi öelda, kas see oli tark tegu või mitte...

Ma ei tea, kas see oli lihtsalt halbade asjade kokkulangevus või mõjus doonorlus mulle tõesti nii halvasti. Vot ei oska öelda.

Loodame,et homne päev tuleb helgem.

Heh.

Vahel on lihtsalt hea naeratada. Keegi ikka vastu naeratab! :)

[Nagu Ardi ütles.]

Kummipea.

On pühapäeva hommik. Udune ja sombune. Uskumatult vähestes akendes põlevad tuled. Kõik KEK-i elanikud magavad oma pühapäevast pikka und või istuvad nad lihtsalt pimedates tubades. :)
Üritasin endale just hommikusöögiks putru teha. Ostsin üks päev Veski Mati kiirkaerahelbed õuntega. Esimest korda nägin poes sellist ühe portsjonilist pakendit. Mõtlesin, et lihtsalt proovin. Aga nüüd ma sain vist magusamürgituse. :S [Te kindlasti mõtlete, et kuidas see võimalik on!] Ma tahaksin näha inimest, kes sööb NII magusat putru. Ausalt. Olen kõigest reklaamiohver! Ja mina olin alati arvanud, et Veski Mati on ikka eestimaine tootja. Nii palju siis sellest. Hoopis lätlased on selle taga. No saldejumps. :)
Pühapäevad on toredad. Aga laupäevad on veel toredamad. [Issand. Mu laused on nii hästi üles ehitatud, et küpsuskirjandi eest saan ma kevadel umbes 2 punkti, sest need 2 on mulle ka vaid haletsusest antud...] Mõnuz. Seoses Z-tähega meenub mulle, et kunagi oli TV3-s või K2-s "Zorro" seriaal. Nad võiksid seda jälle näitama hakata. Vahva oli vaadata, kuidas maskis mees oma õiglase mõõgaga kurjuse vastu võitles! Oma aja kangelane. :) Zorro oli Supermani eelkäija 18.sajandil.
Uudistes räägitakse, et aastavahetusel läks Venemaa ahvikasvandusest kaduma kuus ahvi. Nüüd otsitakse neid mööda Venemaad taga. Vaesed ahvikesed... Kui meil kaovad Eestis aastavahetusetel koerad, kes kardavad ilutulestikku, siis idanaabritel kaovad ahvid.

Loodan, et ahvikesed leitakse ülesse! :)

Aega on elu lõpuni.

Hiljuti küsis üks kallis inimene minult, et mida ma teeksin, kui saaksin teada, et ta sureb homme. Hakkasin naerma ja ütlesin, et mis ma siis ikka teeksin, läheksin õhtul kell 7 rahuliku südamega magama. Kui ma hakkasin hiljem selle küsimuse peale tõsisemalt mõtlema, siis tuli natuke kurbus peale.
Me ei iialgi teada, kuna võime kaotada mõne lähedase inimese enda kõrvalt. Igaveseks. Ja ammu on teada, et iga päeva peaks elame nii, nagu oleks see viimane. Minu jaoks ei tähenda see hulljulgeid riskimisi ja enesehävituslikku ppidutsemist... Pigem võiks igast päevast rõõmu tunda! Ka pisiasjadest. [Mäletan, et kunagi suvel kirjutasin blogisse, et peab oskama hinnata peidetud rõõme pisikestes asjades. :) ]
Üks sõber ütles, et ta ei taha kunagi inimestega riius olla ega tülitseda, sest äkki on see viimane kord, kui nad üksteist elusana näevad. Pidev surma peale mõtlemine võib olla üsnagi masendav, aga äkki on seda vahel vaja. Inimesed võtavad üksteist liialt enesestmõistetavalt.
Tagasi pöördudes jutu algusesse... Kui ma saaksin tõesti teada, et see on tema viimane päev koos minuga, siis tahaksin temaga koos teha kõiki neid asju, mida me pole suutnud veel ära teha. Kõige tähtsam on, et see päevake jääks meile meelde.

[Kõigil on õigus leida oma tee. Iga päev. Iga öö. T.Padar ja Ines "Legend."]

Verevalum.

Tahan ennast kahe hiiiiigelpadja vahel kerra tõmmata ja tsiiiiipa pikutada.

Hea meelega hammustaksin teid natuke. Ainult natuke.

Tore.

Nii tore, kui meil kulub hommikul kooli jõudmiseks 30 minutit, sest kõikjal on salakaval jää! :) Ja siis kõik kõnnivad meist mööda nagu me oleks MINGID tobud. :) Meie?
Nii tore, et mu pea lõhkeb kohe!
Nii tore, et kehalise õpetaja paneb mind puuduma ka siis, kui ma tegelikult tunnis käin!
Nii tore, et bussisõit mul südame pahaks ajab!
Nii tore, et ma enda keemia riigieksami tunnistuse, religiooniõpetuse mapi ja kokanduse materjalid koos prahiga prügimäele saatsin! Jess! Just sellest olen ma alati unistanud!

KÕIK ON TORE.
Aga üsna mage.

Step by Step.

Uskumatu, mida päike inimestega teeb!!!

Suutsin täna peaaegu normaalsel ajal ärgata. Voodist välja ronimise tegi lihtsamaks akna taga sirav päikeseratas. :) Mõnus. Tegin hommikul ühe pika jalutuskäigu (päikese auks!) ja inimesed olid rõõmsad- isegi hulkuvatel koertel oli parem tuju, kui muidu. Selles peitubki päikese võlu- ta lihtsalt muudab kõik enda ümber helgemaks. Suured tänud talle selle eest! :)

APPI! RAADIOST TULEB MINGI NIKI LUGU! (Vabandust, raadio RuutFM, aga ma ei suuda teid kuulata, kui te sellist saast oma kuulajate kõrvusse lasete! Häbi.)

Olgu, uus teema! :) Kes oleks arvanud, et vaheaja teisel nädalal tahanmina, tuntud koolivihkaja, juba kooli minna? Mina poleks sellist asja küll uskunud. A nüüd usun. :) Olen ennast vist üleliia välja puhanud.

Kas keegi tahab mulle nüüd kutsu kinkida? (A)

Paar nädalat tagasi oli Arteris esitatud meie president Ilvesele küsimus,et mida tema soovib inimestele aastaks 2008. T. H. Ilves vastas, et inimesed võiksid rohkem lugeda. Alustada sellest, et lugeda läbi kasvõi üks raamat nädalas. Kui keegi oleks minult sama küsimuse küsinud, siis arvan, et minu vastus oleks olnud sama. Lugemine on silmaringi alus. Silmaring on teadmiste alus. Lühidalt: lugemus= teadmised

Kui ma mõtlen sellele, et pean kevadel küpsuskirjandit kirjutama, siis tundub, et ma loen ikka veel liiga vähe. Aga viimasel ajal on minu lemmik kirjanikuks kujunenud Paulo Coelho. Tema raamatutes on see "miski" eriline. Need, kes on Coelho teoseid lugenud, teavad, mida ma silmas pean. Ütleksin isegi, et brasiilia kirjaniku Paulo Coelho raamatud on tänapäeva inimese piibel. Coelho romaanid on sümbolistlikud, need panevad mõtlema asjadele, millele me oleme alati ühe nurga alt ja harjumuspäraselt vaadanud. Kirjanik kirjutab elust, surmast, rahast, sõprusest ja loomulikult ka armastusest. Minu arvates on pea iga teose põhiidee iseenda leidmine. Me võime "end leida" kõndides üle 700 kilomeetri-pikkust Santiago teed või mõtestada lahti oma olemust, jättes kõrvale mineviku valusad varjud. Olles lugenud kahte tema raamatut, tekkis mul positiivne sõltuvus. Tahtsin veelgi osa saada tema maagilistest mõtisklustest. Tutvusin ka Coelho elulooga- teismelisena mitmeid kordi vaimuhaiglas, hipiliikumine, must maagia, töö teatridirektorina. Ja ma polnud üllatunud. :) Olin juba enne sajaprotsendiliselt kindel, et "tavaline" ja "keskpärane" inimene ei suudaks midagi nii geniaalset kirjutada.

Keegi tark mees on kunagi öelnud, et nooruses tuleb lugeda absoluutselt kõike, mis kätte juhtub. Vanemaks saades kujunevad välja meelis valdkonnad ja kirjanikud. Jah, ärge istuge Internetis- MINGE LUGEGE! :) Ei, tegelikult on Internet maailma suurim raamatukogu.

Päeva mõte: Paljud inimesed teevad kõike automaatselt, tajumata seda maagilist momenti, mida iga uus päev meile toob.

(Selles lauses peitub rohkemat, kui me esialgu arvatagi oskame.)

Kaunist alanud aastat!