Sügise kroon

Eile oli meil Omakultuuris külas folkrolist Mall Hiiemäe. Kohtumisel oli juttu hingedeajast ja kalendrilaulude taustast. Samuti laulis ta meile vanu hällilaule (millest nii mõnigi tuli tuttav ette ja tõi naeratuse näole) ja imiteeris loodushääli. Näiteks künnivares hõiab kevadel üle küntud väljade: "Immigrant! Immigrant!"
Loeng andis palju häid mõttealgeid ja näitas suundi, kuhu võiks oma sammud seada...

Täna, 14.10, on kolletamispäev. Paar sõna sellest lähemalt:

Aastaringi kuldseimal ajal on oma tähtpäev - kolletamispäev - 14.10. Kolletamispäev on nagu sügise kroon ehk hari. Lehekuld valgustab hämarduvaid päevi ja soojendab südameid.
Võib-olla inimene ise ei märkagi, et koos aastaringiga muutuvad tema meeleseisundid ja tunded. Just nii nagu muutuvad maastiku ilmed valguse päeva- ja loona aastasõõris. Inimene on korraga suure muutumise vaatleja ja osaline selles.

Rahvakalendri uue tähenduslikkuse ja otstarbe üle on omajagu arutatud. Märkamises peitub üks võti, mis avab ukse mõistmisele. Märgates loona muutumist ja mõtestades seda esivanemate tähtpäevade läbi, märkame me seda, mis muudab meid, märkame enese muutumist aastasõõris. Märkamise läbi mõistame paremini ennast ja oma kohta maailmas.

Nii on põline kolletamispäev üks tähenduslikke pidepunkte, mis seob meid tugevamalt loona, esivanemate ja iseendaga. Tasub vaid märgata.

Rahvapärimuses pole kolletamispäeva kohta suurt rohkem teada, kui nimetus ütleb. Paistus on kõneldud: "Puu kolletave sis kõllatses. Kui kaselehe häste kõllatse, saab töine aasta häid kõllatsit kesvi, kui pihlapuu punatse, saab tulekahju ja tuleb pailu marju."

Allikas: Bioneer.ee

Et ka meie märkaksime ja mõistaksime...

Kui paari sõnaga muust asjast (ehk minust) rääkida, siis mulle tundub, et mingi viirusejõhkard on mind ülesse leidnud. Jäin eile Sirli kaisus jälle ühe sekundiga magama ja hommikul ei kuulnud äratuskella, meelespead ega üldse mitte midagi.
Varsti varsti saan ma ennast jälle koju teki alla ära peita. :) Lucky me.