Piiiiip-pi-piiiip! Hommik ehk lõuna algab meeldetuletusega: "2.okt inglid" Alguses ei pane ma küll pilti kokku, aga mõne minuti pärast meenub. Väljas on silmipimestav ilu. Seepärast kobingi ma voodisse tagasi ja tõmban teki üle pea. Igaks juhuks surun veel padi ka kõrvadele, et ma ilu ometi kuulma ei peaks.
Kõnnitiir möödub enamasti vaikides, nagu oleks me 20 aastat abielus olnud. Lihtsalt kõik see oli liiga ere ja ma ei suutnud/tahtnud oma tundeid peopesal kogu maailmale nähtavale tuua. Tee on jäine ja isegi lumi kurjalt libe, seepärast mõtlen, et enne sooja kevade tulekut ma oma jalgu enam õue ei tõsta. Naelu on ikka papude alla vaja.
Eilne külm tegi vist kurja ja tudu tuleb peale. Väike uinak koos raamatukuhjaga ja päev võib edasi minna.
Jäätunud pisarad.
Oi! Nii palju küünlaid. Oi! Lavendel. Oi! Naeratus. Aeg läheb kiiresti ja märkamatult olen läbi jäätunud virisev õhupall. Külm külm külm.
Kõik on ju korras, aga ikka ma kibelen kuhugi. Kuhugi eemale ja ära. Läinud ma olengi. Oma kookonisse tagasi.
Nina Simone. Unistused ja unelmad. Ehk isegi mõni pettekujutelm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar