Eelnev oli petlik.

Mu parema käe randme peal on valus vill. Selle põhjustas minu suur soov midagi ära teha. Aga minu arvutil ja kogu universumil oli veel suurem soov kõik pea peale pöörata ja lõpuks ära kustutada. Mis tunne võis olla K.-l, kui ühel kevadel kadus kogu tema ülikooli lõputöö ja kõik, mis oli rüperaali talletatud? See oli esimene kord, kui nägin teda nutmas.
Mina olen aga lihtsalt vihane. Nii vihane, et need sõnad sellel ühtlasel taustal tunduvad nii tumedad ja valusad. Terve öö peale magasin kokku vast tunnikese. Oli ju tarvis mõtteid ühest peanurgast teise lennutada. Mitte miski ei taha paigal olla. Ja isegi kui tahaks vagusi püsida, sis tuleb Kati ja lööb või viskab midagi juppideks või karjub sisemuses. (Reaalselt seda teha ju ei saa, sest liigne tähelepanu pole soositav.)
Kui närvi võib mind ajada see, et Pleier Extra sai läbi? Ma parem ei vasta. Arvuti on selles kõiges sama palju süüdi kui pinksipall. Kordan mõttes: "Pall peatus pekki põrkudes." Kaks harva korda libiseb see ka üle tuulest puretud huulte. Aga ei saada aru. Miks peakski keegi vaevuma??!!?
"Kuna sis nii halvasti läks?"
"Tead, lihtsalt läks ja kõik. Punkt. Finito." Aitäh, et olid olemas ja mind kuhugi veelgi sügavamale tampisid.