Palverännak

Ma tundsin seda kõike ette,iga oma keharakuga. Unetud ööd ja ebamäärane värin minu sees ütlesid mulle, et midagi on juhtumas. Tahtsin oma inglikaartidelt nõu küsida, aga ma juba aiman, mis kaart sealt taaskord oleks välja kerkinud. Minevik ja sellest vabanemine. Vabadus ja tasakaal on need kaks asja, millest ma unistan ja mille poole püüdlen. Me ei saa iial loteriiga võita, kui me ei osta lotopiletit.

Üks ainus telefonikõne suutis mind endast nii välja ajada, et ma tunne enam õhku oma kopsudesse tulevat. Hinga, palun hinga. Näen suurt vaeva, et asi ei lõppeks nii nagu 1.jaanuaril. "Kas Sa tahad seisma jääda?" Meeleheitlik vastus: "Ei, ei, ei. Ma pean ennast liigutama." Vaikus. Mõttetud laused, millest ma mäletan vaid kauget häälekaja. Nagu oleks need sõnad öeldud minust tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid kaugemal. Iiveldus ja pisarad kurgus on ainsad reaalsena tunduvad elemendid praegusel hetkel. Silmad vaatavad jõuetult tühjusesse ja mu seljas olevad riided kriibivad mu nahka. Kui ma õhtul riideid seljast võtan, kas mu keha on sis kaetud kriimude ja marrastustega? Seda näitab õhtu, mis on nii valusalt kaugel. Täielik tühjus, hirm ja lootusetus on mu tihedalt endasse mässinud. Justkui tahaks nad mind elurõõmu eest kaitsta ja kiivalt vaid endale hoida.

Silmitsen seda lõputut valgust enda ümber, püüdes midagi sellest endasse haarata. Sel korral pole valgus pimestav, sest vesised silmad on sellega suutnud harjuda. Lumi tuiskab, meie kõigi ümber. Ilusad ja inetud, vaesed ja rikkad, haiged ja terved- kõik te seisate tuisus. On päevi, mil see tõukab meid üksteisest eemale. On päevi, mil tänu sellele mõistame lähedase valu ja võõra muret. Tuisk pani mu käed tuikama, aga see ei sega mind. Topin käed taskusse aga mõtlen, et milleks... Pole mõtet, ja jätan nad osavõtmatult enda kõrvale rippuma. Neli kuju kõnnivad valgel põllul, ent vaid kahest jäävad jäljed. Mina, Tema, Valu ja Lootusetus. Ta ütleb, et minus on trotsi. Ma vaid naeran talle näkku. Olen sellist asja vaid raamatutest lugenud... Suudan tõesti naerda tühja ja valusat naeru. Esimene pisar, mis kutub endaga kaasa teise ja kolmanda. Kuumad pisarad külmadel põskedel ei too kergendust. Kaotan kogu selles valguses ajataju ning tahan, et Ta minu juurest mööda neid lumiseid jälgi ära kõnniks. Helistan ja ütlen, et Ta ometi kiiremini astuks. Mõtlen Pisikesega räägitud öistele juttudele ja tunnen, et see kõik on lausa irooniline. Ma saan hakkama. Ma ei PEA hakkama saama, aga ma TAHAN. Mõtted ei kontrolli mind vaid mina mõtteid.

Istun hääletult lumes ja surun käe jäisesse heina. Taipan, et see polnud hea mõte, sest sõrmedel on valus numbreid valida. "Tere, mina olen see ja see ja see... /---/ Aitäh. Nägemist!" Kogu kõne vältel olin ma vaadanud metskitsi minust veidi eemal. Mitte kunagi ei olnud ma neis märganud sellist veetlevat graatsilisust nagu nüüd. Minutid hiilivad, lõpuks lausa jooksevad võidu. Silmi lehti tehes ärkan justkui peale saja-aastast und. See oli minu puhastustuli, tegi haiget ja kõrvetas, kuid vabastas taagast. Suudan lõpuks vabalt hingata ja tajun ümbrust selgemalt ning kirkamalt, kui iial varem. Püsti tõustes näen oma käe all rohelist heina, kõige energilisemat rohelist heina maailmas. Mulle meenub "Walle" multikas ja ainus roheline taim. "Kõik saab korda, ma tean seda. Ma saan hakkama"

Minu jäljed on kinni tuisanud, ent tuisk on viimaks lõppenud. Nagu poleks ma siia kaugele väljale kunagi kõndinudki... Tallinnas sajab lund.

Tunnen ennast filtrina, kui mõtlen sellele, et ühe ööpäevaga olen ma suutnud endast läbi lasta nii palju emotsioone. Olen sel puiesteel kõndinud tuhaneid ja tuhaneid kordi (kui mõelda sellele, et aastas on 365 päeva), aga mitte kunagi pole ma tähelepanelikult silmitsenud neid suuri ja autoriteetseid puid. Sellest on siiralt kahju, sest nad on ju nii ilusad- igal ühel neist on oma kindel hoiak ja välimus.
Koju jõudes prahvatan kõik välja ja tunnen end pagana hästi, kui ema kõrval istudes ennast tühjaks nutan ja tema kallistusest veelgi lohutust leian.

Kõik saab korda.