Vana naine

Hello Hoo!


Minu desktopil on üks imekena foto. Te ütleksite, et see on udune ja veider pilt. Ja ma nõustuksin. Jah, fotograaf oli veidi konditsioonist väljas, aga peaosalised ise olid vägagi asjalikud ja südamega asja juures.

Aaa, olen nüüd aasta vanem- sümboolne oleks siis veidi sünnipäevast rääkida. (?) Juba mõned päevad enne vananemise-püha pühkisin kodumaa pori oma papu taldadelt ja läksin parematele jahimaadele- Londonisse. Kuidagi vääägade isiklik oleks siia päris kõike kõike kõike kirja panna, aga kokkuvõtlikult nii palju, et see oli läbi aegade parim sünnipäev! Vahet pole, et ma suurema osa päevast kõrges palavikus maha magasin ja tekikoorma alla värisesin. Siiski parim. Kõik, kes mulle helistasid jagasid muljeid ilmast, täpsemalt öeldes külmast ja lumest! Ja ka enamik sõnumineerijatest mainis ilmaolud ära, sest ma ju nii väga ootasin oma sünnipäevaks lund. R. lubas, et kui minu- päevaks valget maad ei ole, siis 21. detsember ikka on. Bingo! Tema kokkulepped ilmataadiga rokivad- seda näitas ka selle aasta suvi!

[Ma tõusen vahepeal laua tagant püsti, viin tassi kraanikaussi ja tantsin natuke keset tuba, et siis veelgi laiema naeratusega naasta.]

Nii, olen nüüd tagasi. Pea hakkas natukene ringi käima, aga see on vist sellest, et ma pole eriti maganud ja õues enne oli nii külm, et tuppa tulles hüppasid tähekesed silmade eest ringi. Sellised sädelevalt kuldsed ja pidulikult rohelised.

Sattusin ennist täiesti juhuslikult lugema ühe eestlase muljeid Winter Wonderlandist, mis Hyde Parkis ülesse on pandud. Njah, minu jaoks pigem horrorland- palju haisvat suhkruvatti ja prügi-prügi. Nüüd tulid veel meelde eelmisest korrast need kurbade silmadega põhjapõdrad, kes kohutavalt kitsas aedikus inimestele näitamiseks olid tänavale toodud. Pisar tuli silma, sest põdrakestel ei olnud seal aedikus nii palju ruumigi, et ennast kahekesi ümber pöörata. Palju elektritulesid ja tunglevad inimesed- iga põhjapõdra unistus. Aga ma panin pea Tema õla peale ja sain leevendust. Oiii… Ma lihtsalt nii väga igatsen.

Eile õhtul jõudsin ma tagasi Viljandisse- läbi teinud kõige pikema kodutee ja kõikvõimalikud vahvad seiklused! Mingil hetkel mõtlesin: „See kõik ei ole ju võimalik! Mingi salajane reede ja 13??!!?“ Näiteks mu kohver on teadmata suunas koos mu asjadega kadunud. Roosa märkmik, milles on TERVE mu ELU kirjas. Ma ei oska ju ilma selleta enam mitte midagi planeerida. „Kati, need ja need kuupäevad /---/, on see OK?“ „Oota, ma kohe vaatan.. ARGHH! Ma ei saa ju vaadata, sest mul pole käekotis märkmiku!“ Ja nii täna juba mitu korda. Aga head ja sõbralikud lennujaamapäkapikud otsivad mu kohvri ülesse ja saadavad mulle Cargoga koju, eksju! ;)

[Kell on kuidagi paljuks saanud siin mõtteid mõlgutades. C. oli nii kallis ja meenutas mulle, et täna on Puhtas Kullas või Kooritud Sibulas või Kuldses õunas.. kuidas kellelegi… Paha Polly ja veel keegi. Esialgu mõtlesin, et poen teki alla ja ei lähe neid kuulama, aga samas ei ole ma kunagi nende laivil läinud ning tunnen ennast üldse erakordselt energilisena peale Dreami Foundationit ja paari telefonikõnet.]

Liigun varsti kodust ära, aga äkki tagasi tulles veel kirjutan.



XoXo