Homme

Pärast pikka ja põhjalikku kaalumist olen ma jõudnud päris põnevale järeldusele.

Kuigi maailma rahvastikku võib üles lugeda miljardites ja esindatud on tuhanded religioonid, keeled, filosoofiad ja kultuurid, on lõppkokkuvõtteks ikka ainult kaht liiki inimesi.


Esiteks need, kelle arvates maailm kindla peale otseteed põrgu poole kihutab, ja teiseks need, kelle arvates parim on alles ees. (Tegelikult on ka kolmandat liiki inimesi, kes mõtlevad, et traditsiooniline iiri tants on loomingulise eneseväljenduse kõrgeim vorm, aga nendest ei tahaks ma praegu kohe üldse mitte rääkida.)


Täheldamaks, et me elame ohtlikul ja ebakindlal ajajärgul, ei pea olema mingi geenius. Selleks pole vaja muud teha, kui telekas käima panna, ajaleht kätte võtta või lihtsalt aknast välja vaadata. Pilt ei ole kuigi ilus.


Parimad sõbrad ja endised liitlased purevad teineteise kõri kallal, samal ajal kui kõigutamatud majandushiiglased iga päev vähemalt korra põlvili surutakse.


Me mõlemad Sinuga teame, et häid inimesi rünnatakse keset päist päeva, aga pahad poisid ei jää kunagi vahele.


Tundub, et kuhu ka ei vaataks, igal pool üritavad psüühiliselt haiged egomaniakid salaja Sinu rõõmu ära rikkuda, Sind hulluks ajada, Su elu põhimõtteliselt kihva keerata. Võtame algatuseks kas või liiga ülbed poemüüjad, liiga magusa glasuuriga sõõrikud, väljakannatamatult pikad stepptantsunumbrid Sinu lemmikmuusikalides, ja ohtlikult autentse chili con carne dramaatilised järelmõjud, mis on kümme korda hullemad juba seetõttu, et avalike tualettruumide uksed ei käi korralikult lukku! Samas ei saa aga kõrvetisi ja südamevalu üldse võrrelda. Kuigi meile räägitakse alatihti, et meres on kalu küllalt, veedab suurem osa meist siiski oma elu füüsilises ja emotsionaalses eraldatuses ja tunneb end täiesti üksikuna. Ja kui Sa viimaks poedki kaissu kellelegi, kes tundub ideaalne valik olema, tuleb välja, et ta norskab nii kõvasti, et Su unenägudele oleks subtiitreid vaja. Sulle lihtsalt ei ole võitu ette nähtud!


Ja kui elukutselisi hävingukuulutajaid kuulata, siis tundub, et see alles on loo leebem pool. Nad ütlevad, et praegu on inimkonna kõige kehvemad aastad ja et tulevik on veelgi trööstitum. Nad tuletavad ikka ja jälle meelde, et kurjus varitseb igal sammul- tänavatel, puudel, ajakirjanduses, õhus, vees, võimukoridorides, isegi Su enda sokisahtlis- ja ootab kannatamatult võimalusi esile kerkida just siis, kui me kõige vähem ootame, et lüüa oma mürgihambad meie kõige õrnematesse piirkondadesse. Ja lõpuks juhivad nad tähelepanu sellele, et iga firma jõulupeol on alati keegi, kes lihtsalt peab niimoodi tegema!


„Maailmalõpp on käes,“ karjuvad nad. „Kõik on läbi!“ Mind ajab siinkohal segadusse asjaolu, et kui need kivinäod tõepoolest usuvad kõiki neid jubedusi, mida nad jutlustavad, miks nad siis üldse edasi elavad?


Olgu, ma tunnistan, et iseenda surnuks lämmatamine pole sugugi nii lihtne, kui tundub, ja ma olin tõsiselt üllatunud, saades teada, et ennast ei anna ära tappa ka kiudainetega liialdamise teel, kuigi sooletegevus muutub selle tagajärjel piinlikult korrapäraseks. Tänu kaasaegsele tehnoloogiale on aga elule lõpu tegemine iseäranis mugavaks ja kättesaadavaks tehtud. Samas aga - kui elu tõepoolest täiesti mõttetu ja väljakannatamatu tundub, käi kõigepealt silmaarsti juures ära ja vaata seejärel uuesti. Küllap Sa leiad, et ka kõige jubedamates olukordades leidub alati terake ilu ja lootust. Alati on neid, kes aitavad, kui abi paluda. Alati on keegi kellele loota, ja alati on miljon erilist hetke, mis varjud Su näolt ühe hetkega minema peletavad ning mis ei maksa enam kui paar vaba minutit.


Veelgi enam, ka romantika ei ole välja surnud. Tegelikult töötab tänapäeval maailmas näiteks rohkem tangoõpetajaid kui kunagi varem inimkonna ajaloos. Võimalused ootamatuks intiimseks mullivannistseeniks ei ole ka kunagi suuremad olnud.


Kuigi see ei pruugi Sulle praegu pähe tullagi, saad Sa läbi rõõmude ja eluraskuste kogunenud elutarkust alati kellegagi jagada, ja seda tehes saab maailma natukene paremaks kui siis, mil Sina seda enda jaoks avastasid.


Kuigi mina arvan, et olemisel on lõputud eelised mitteolemise ees, ei tee ma sugugi nägu, nagu oleks see alati lihtne või nauditav. Tõde on see, et mõnikord on elu pagana raske, et paljas mõte kõigile neile asjadele, mida Sa mõtlema pead järgmise 24 tunni jooksul tegema, kisub aju krampi. Seega pole sugugi üllatav, et tulevikule mõtlemine tekitab paljudes inimestes ärevust, masendust, üleüldist segadust ja hirmu. Isegi kõige parematel aegadel leidub piisavalt kaeblejaid, aga seda põnevam on jälgida, kui erinevalt käituvad inimesed tõeliselt rasketel aegadel.


On neid, kes esimese signaali peale täiesti endast välja lähevad ja kisama hakkavad: „Taevas kukub alla!“ Aga kui neile paanika põhjusetus korralikult ära tõestada, tunnistavad nad, et neil ei olegi oma seisukoha toestamiseks mingit muud argumenti, kui et „linnuke sosistas kõrva“. Samas ei tule neile kunagi pähe mõelda sellele, kui usutav tolle linnukese allikas üldse olla võis.


Siis on veel terve rida inimesi, kes kinnitavad tähtsalt, kuidas nemad ei muretse mitte raasukesi, ja kuidas nemad teavad täpselt, mida tegema peab, aga kui nad jäävad üksi ja tuled ära kustuvad, võib neilgi vahel väga suur hirm naha vahele pugeda.


Küllalt palju on ka inimesi, kes on täiesti kindlad, et tulevik on üks äärmiselt vaenulik koht, ükskõik, mida neile siis näidata või rääkida. Nemad on valmis end iga hetk kas või miljoni ohu vastu kaitsma, kuni nad lõpuks sama karmiks, koledaks ja julmaks muutuvad kui see maailm, mida nad endale ette kujutavad.


Ja lõpetuseks on olemas inimesed, kes tahavad endale lihtsalt emotsionaalse varjendi rajada ja sinna peitu pugeda. Nad mõtlevad, et kui seinad küllalt kõrged ehitada, on nemad alati kaitstud. Iroonia seisneb siin selles, et selle asemel, et teised välja lukustada, lukustavad nad hoopis iseennast sisse. Nad võivad küll pääseda mõnest asjast, mis elu raskemaks teevad, aga lõpuks jäävad nad ilma ka kõikidest imelistest asjadest, mis elu elamisväärseks teevad ja see on umbes sama lõbus kui iseendaga patsi lüüa.


Palju mõistlikum lahendus on manada näole vapper naeratus ja tunnistada, et Sa ei olegi universumi naba. Ilmas saab alati olema asju, millest Sa midagi ei tea ja mida Sa seega ka kontrollida ei saa. Nii et kui ei ole just Sinu päev ja asjad natuke käest ära kipuvad minema, nagu seda aeg-ajalt ikka juhtub, on mõistusele ja tervisele palju kasulikum lihtsalt maha istuda ja hetke absurdsust nautida. See ei ole raketiteadus. See on lihtsalt kaine mõistus, mis ütleb, et inimene peaks nautima seda veidrat asjaolu, et ta elab planeedil, kus on vähemalt kuussada täiesti erineva maitsega jäätist, ja mitte ajama ennast närvi sellega, et „lagritsakurdudega aatomisidrunišerbett“ on tõeliselt jõleda maitsega. Samamoodi ei ole mõtet oma pead vaevata kõigi maailma asustavate õelate indiviidide kavatsuste ja plaanidega.


Kui asi jõuab nendeni, kellel kunagi hästi ei lähe ja kes oma isiklike eesmärkide nimel teisi petavad ja neile haiget teevad, siis küll nende õelad kombed neile kord ka kätte maksavad. Tavaliselt saavad nad lõpuks oma teenitud palga. Teiste sõnadega öeldes: korralik tugigrupp on alati väärtuslik, aga isiklike turvameeste palkamine on ilmselt juba liig mis liig!


Teine põhjus, miks homset karta ei tohiks, on asjaolu, et kuigi inimene ilmselt ei ole see, mida ta sööb, siis ta kindla peale on see, mida ta armastab. Ehk siis- see, kes Sa oled, peegeldub alati kõiges Sinu ümber, asjades, mis on lähedal Sinu südamele. Lähedased sõbrad on üks ilmselge näide. Selles mõttes võib julgusega öelda, et maailm sinu ümber on peegel. Sul on palju rohkem kontrolli tuleviku üle, kui Sa ise arvata oskad, sest Sa võid vormida oma maailma selle järgi, mida Sa kõige olulisemaks pead. Võib-olla saad Sa sellest aru, aga võib-olla ka mitte. Võid ju öelda: „Ahaa! Aga kuidas te siis seletaksite kõiki neid jõledaid asju minu maailmas, mida ma ei soovi?“ See on kindlasti õigustatud küsimus, ja minu vastus sellele on uus küsimus: „Ja mis on see, mida Sa tegelikult tahad?“ Sest vaata – see, mida me tegelikult tahame ja armastame, mõjutab maailma meie ümber, tunnistame me seda siis või mitte. Näiteks ütleme me sageli, et tahame lihtsalt õnnelikud olla, aga tegelikult peame silmas hoopis seda, et me tahame raha ja palju. Ütleme, et ihkame hingelist valgustust ja sügavamat arusaamist, aga tegelikult tahame hoopis lihtsaid vastuseid. Ütleme, et tahame armastust, kiindumust ja partnerlust, aga tegelikult ihkame hoopis metsikut kirglikku seksi. Ütleme, et tahame, et meid võetaks sellistena, nagu me oleme, aga tegelikult soovime ikka olla natuke glamuursemad, ja et meie reied oleksid peenemad ja lihaselisemad.


Nagu üks üsna tark inimene kord ütles: „Emakest loodust juba ära ei peta.“ Selles ilmas on teatud vääramatud tõed, millest niisama lihtsalt mööda ei vingerda. Raskustund kisub Sind alati allapoole, šokolaad maandu otse puusadesse, ja näppude röstrisse toppimine, kui saias juba põlevad, on alati kahetsusväärne viga.


Samamoodi tuleb ka oma soovidega väga ettevaatlik olla, sest iseendale valetamisest lihtsalt ei pääse. Kui Sa ei ole oma soovide osas aus, teed haiget oma lähedastele ja eelkõige iseendale.


Mõtle väga hoolega, millest Sa kõige rohkem hoolid. MIS ON SEE, MIS SIND ELUS KÕIGE ROHKEM ERUTAB? MIDA SA TEGELIKULT ENDALE ANTUD AJAHULGAGA TEHA TAHAD? MIS SAAB OLEMA SINU PÄRANDUS MAAILMALE?


Aga ära kuluta kogu oma aega tulevikust unistamisele, sest võti homse juurde peitub tänases. Ükskõik, kui suurepäraseid vastuseid Sul elu tähtsatele küsimustele ka poleks, lõpuks loeb ikkagi see, et Sa murrad läbi hirmudest ja kahtlustest, mis Sind praegu tagasi hoiavad, ja asud tegudele.


Ole iseenda kisakoorijuht.

Tee midagi, mida Sa mõtlesid, et sa kunagi ei tee – ela hetkes.


Samas pea meeles, et kellegi teise suurim seiklus võib saada Sinu jubedaimaks õudusunenäoks.


Sellepärast käi ainult mööda oma teed, kuhu iganes see Sind ka ei vii, astu üks samm teise järel. Su elutee ei ole võidujooks ega olelusvõitlus ja ka mitte igav mahasõiduteedeta kiirtee, mida mööda Sa pead igaviku poole törtsutama.


Võta vastu ootamatud juhtumused ja mine uuri asju, mis Sind tiivustavad.


Võta aega ja imetle vaadet.


Tõde on see, et ühel päeval ei ärka Sa hommikueine ajaks ülesse, vaid lähed mööda pikka pimedat tunnelit ereda valguse poole, ja Su teekond saab otsa.


Sel hetkel, kui elatud elu Su silme eest mööda kihutab, ei usu ma hetkekski, et Sa hooliksid kuigi palju teenitud raha hulgast, lennumiilidest, võidetud auhindadest, autost, aktsiaportfelli väärtusest või mitu korda Sa oma pildi ajalehte said.


Mina usun, et kõige tähtsamad asjad sel hetkel on ikkagi jagatud hellused, ööd, mil Sa imetledes tähti vaatasid, kõik need naljakad lumeinglid, mida Sa tegid, esimesed piisad suvevihma, mis Su keele peale langesid, ja hetked, mil mõni eriline inimene sosistas: „Ma armastan Sind.“


Ära raiska oma olevikku tuleviku pärast muretsemisele. See jõuab üsna varsti kohale, seda võin ma lubada.


Vahepeal soovitan pea püsti hoida, rännukingad jalga panna ja oma südame järel maailma lõppu minna.


Pea sellel pikal teekonnal alati meeles, et iga päev on hinnaline kingitus.


Kui oskad iga päeva nautida tema enese pärast ja igast päevast maksimumi võtta, siis usu või mitte, aga Sind ootab ees veel üks imepärane kingitus.


HOMME.

Raamat "Homme" Seiklused muutlikus maailmas Bradley Trevor Greive



Aitäh T-le, kes selle imelise raamatu mulle pihku pistis!
Naeratus venis veel laiemaks! :)

Kell tiksub paljuks ja mina vajan oma ilu-und.

Foto by Kalmer Lehepuu (Minu jäätunud LUIKEDE JÄRV- talv jõudis kohale)

Ja tänase päeva muusika