Hmm!
Ei, ma pole kadunud! Täiesti olemas olen ju. :) Aga vahelduseks oli lihtsalt hea olla eemal. Ja peale selle oli mul maailma parim kaaslane ka. Ei, tegelikult ma olin mesinädalatel. Mesised mesinädalad! :) Tegelikult on õnneks vaja väga vähe. Aga mul läks aega, enne kui sellest aru sain.
Vaheaeg on üks hiiglama vahva asi. Võiks ainult tihedamini sellist head aega olla! Ma tean, et sa nõustuksid minuga. :)
Eile õhtul jõudsin ma Taageperra, aga juba homme lähen jälle ära. Peangi Kajale helistama, et ma mulle homme linna vastu tuleks. Aga enne minekut pean kõvasti koristama ja tegelikult tahaksin ju lehti ka riisuda, kui va ilm seda lubaks!
[Onu Mati mõttetera: "Möliseda on hea küll, aga ma pean tööle hakkama!" ]
Tegelikult ma ei viitsigi siin netis kaua istuda. Terve virn raamatuid ahvatleb mind lugema ja koristamine ootab ka. Ja sorri, peobeibed, kui minu elu teile lausa ebahuvitav tundub! :) Ausõna, lähen kohe kluppi ja tõmban ennast sigalakku täis, vaat see oleks alles kadestamisväärne elu! :)
Tsüüüs.
Kõikidel muinasjuttudel pole ju ilusat lõppu, aga minu omal on. Voh!
kolmapäev, 31. oktoober 2007
esmaspäev, 29. oktoober 2007
Kahjurõõm.
Igal inimesel on õigus tunda just neid tundeid, mis tekitavad temas teatud rahulolu. Kõik on suhtumise küsimus... Tundke jah kahjurõõmu teiste äpardumistest. Palju õnne, kui teil sellest parem hakkab! :) Kuna me näeme sündmusi ja olukordi enda ümber valikuliselt, sis märkame enda ümber head, kui me seda soovime ja näeme vaid halba, kui me nii tahame.
Öööök tuleb peale. :S
reede, 19. oktoober 2007
Reaalelu.
Enne tööle tulemist alustasin Raili Sule kirjutatud raamatu lugemist. "Armastades kodutut" oli pealkiri. Ja nagu arvata ei pannud ma raamatut enne käest ära, kui see kaanest kaaneni läbi sai loetud. See teos tegi mind jällegi mõned kõvad protsendid tolerantsemaks inimeseks, kui ma seni olen olnud. Ainult puhas rõõm on mul selle pärast!
Raamat rääkis inimestest, kelle olemasolu küll kõik teavad, aga kedagi ei huvita, miks nende elu just nii on läinud. Kodutud. Nähes neid õnnetuid hingi "Raportis" (saade, mida ma tegelikult vabatahtlikult ei vaata, sest ma muutun selle tagajärjel kurvaks ja veidi apaatseks), olen tihti mõelnud, et kes olid need inimesed enne seda, kui nad tõesti eluhammasrataste vahele jäid. Ehk oli mõni neist korralik pereisa, kes töötas ehitusel ja käis pühapäeviti lastega loomaaias, ehk oli see paiste joodud näoga naine kunagi musternäidis ema või kirurg? Me ei tea seda. Nad on inimesed, kes elutsevad nurgatagustes, millest tavaliselt ei räägita. Ometigi on nad olemas. Ka nemad elavad, armuvad, pettuvad ja lepivad. Ka Helmesse on ju tulevikus plaan rajada kutseõppekeskuse asemel sotsiaalhoolekandemaja. Loomulikult pole see ümbruskonna elanikele meelt mööda, aga ka "eluheidikutel" "põlatutel" on vaja kohta, kus olla, oma päevi õhtusse veeretada ja ehk leida tee, et muutuda ja end välja rabeleda. Arvan, et on parem, kui neil inimestel on koht, kus saada kõhutäis süüa ja vajadusel ka arstiabi, mitte et nad jõlguksid majatagustel platsidel. Tegelikult mind huvitaks nende inimeste arv, kes läheks sellisesse asutusse abi otsima. Tõrvas on selliseid "õnnetuid" inimesi üsna palju, aga tegelikkuses on peaaegu kõigil siiski kodu olemas, aga tihti ei leia nad seda "piduhoos" ülesse. Kurb.
Tunnen, et peaksin vastukaaluks sellele liig-liig realistlikule raamatule midagi positiivsemat lugema. :) Kui ma ära ei külmu (sest loss on nagu külmkamber), siis lähen otsin Jahisaali raamatukappidest rõõmsamat lugemisvara.
Kell on null null: null null. Saan midagi soovida! :)
Fakt on see, et väljas on pakane.
Raamat rääkis inimestest, kelle olemasolu küll kõik teavad, aga kedagi ei huvita, miks nende elu just nii on läinud. Kodutud. Nähes neid õnnetuid hingi "Raportis" (saade, mida ma tegelikult vabatahtlikult ei vaata, sest ma muutun selle tagajärjel kurvaks ja veidi apaatseks), olen tihti mõelnud, et kes olid need inimesed enne seda, kui nad tõesti eluhammasrataste vahele jäid. Ehk oli mõni neist korralik pereisa, kes töötas ehitusel ja käis pühapäeviti lastega loomaaias, ehk oli see paiste joodud näoga naine kunagi musternäidis ema või kirurg? Me ei tea seda. Nad on inimesed, kes elutsevad nurgatagustes, millest tavaliselt ei räägita. Ometigi on nad olemas. Ka nemad elavad, armuvad, pettuvad ja lepivad. Ka Helmesse on ju tulevikus plaan rajada kutseõppekeskuse asemel sotsiaalhoolekandemaja. Loomulikult pole see ümbruskonna elanikele meelt mööda, aga ka "eluheidikutel" "põlatutel" on vaja kohta, kus olla, oma päevi õhtusse veeretada ja ehk leida tee, et muutuda ja end välja rabeleda. Arvan, et on parem, kui neil inimestel on koht, kus saada kõhutäis süüa ja vajadusel ka arstiabi, mitte et nad jõlguksid majatagustel platsidel. Tegelikult mind huvitaks nende inimeste arv, kes läheks sellisesse asutusse abi otsima. Tõrvas on selliseid "õnnetuid" inimesi üsna palju, aga tegelikkuses on peaaegu kõigil siiski kodu olemas, aga tihti ei leia nad seda "piduhoos" ülesse. Kurb.
Tunnen, et peaksin vastukaaluks sellele liig-liig realistlikule raamatule midagi positiivsemat lugema. :) Kui ma ära ei külmu (sest loss on nagu külmkamber), siis lähen otsin Jahisaali raamatukappidest rõõmsamat lugemisvara.
Kell on null null: null null. Saan midagi soovida! :)
Fakt on see, et väljas on pakane.
neljapäev, 18. oktoober 2007
I can´t wait.
Ma ei saa aru, kas info üldse ei liigu? Täna on mulle lossist juba neli inimest ühte ja sama küsimust esitanud. Kui mu roosalilla mobiil veel ühe korra heliseb, sis ma ütlen "Halloo!" asemel "Ei, ma ei tee Ago jaoks neid tube korda." :)
Tänane päev möödus ravimise tähe all (See koosnes arsti juures närvitsemisest, lõputust lugemisest voodis lamaskledes ja krampe tekitavalt rõvedast Coldrexist) Ja ma veel lootsin, et see palja jalaga kalapüük ei tee mu tervist halvemaks. Eksisin.
[Ma naeran. Te ei näe seda praegu, aga tõesti...] Raadiost tuleb jälle see James Blunti aastaarvuga lugu. Kui ma üks päev blogi kirjutasin, sis tuli sama tulu ja ma kirjutasin seda ka. Ja nüüd jälle. Kui homme käib ka see James´i lugu, sis on lihtsalt juba veider lugu. James Blunti asemel kuulaks hoopis oma "Lepatriinu" lugu. Onju? :D Jeeesh ohvkooors.
Väike palavik mõjub mu ajutegevusele vist hästi, sest täna voodis uneledes sain ma nii mõnegi asja sirgeks :) mõelda. Aga paljud eksistentsiaalse alatooniga küsimused on veel vastuseta. Vaid mõni päev palavikku ja olen filosoof valmis.
Naiivitaaride terviseks!
pühapäev, 14. oktoober 2007
Kadunud pastakad.
Kuhu on peidetud kõik normaalsed pastakad? Alles üks päev oli adminnis neid kolm, nüüd on null. Pliiatsid on kaduv nähtus, kurguvalu on minu puhul jääv.
Kas oma saatuse eest on võimalik põgeneda? Ma tulin siia ilma selleks, et käia kellegi poolt mulle ettemääratud rada? No way! Ma olen rohkemat väärt... Aga küsimus on selles, et ka mul õnnestub rajalt välja rabeleda, pageda eemale ettekirjutustest. Eks seda näha ole, mis saama hakkab. Hetkel ma mõtlen, et mu saatusesse ja ellu on sisse kirjutatud, et ma ei oska oma aega otstarbekalt kasutada ja ma ei suuda mõista, miks teised mind ei mõista.
Õpetaja Religioon! Andke andeks, kui ma homseks ka kodust tööd ei tee. Aga ma luban, et ma üritan ehk tõlkes anna aendast parima, kui ma olen üks saamatu märg kassipoeg.
Ahh! Ma ju avastasin üks päev, et lubaduste andmine pole minu jaoks. Seega- ma üritan oma asjadega mäele saada. Võtan kodused tööd kaasa ja lähen Munamäele. Äkki sõidan liftiga torni tippu ka? Siis olengi oma asjadega mäel ja võin rahulikult edasi vaadata, kuidas elu minust mööda sammub. Loodan, et tal on mugavad jalanõud, sest tal on veel pikk tee minna.
Teise inimese dressipluusi kandes on miski puudu. Ma ei tunne apelsinide lõhna. :)
Kohustetunne on kole, aga kasulik loom.
Sofi (Hugo) on ka loom ja seepärast ma peangi talle nüüd kontorist süüa otsima.
***
Kas oma saatuse eest on võimalik põgeneda? Ma tulin siia ilma selleks, et käia kellegi poolt mulle ettemääratud rada? No way! Ma olen rohkemat väärt... Aga küsimus on selles, et ka mul õnnestub rajalt välja rabeleda, pageda eemale ettekirjutustest. Eks seda näha ole, mis saama hakkab. Hetkel ma mõtlen, et mu saatusesse ja ellu on sisse kirjutatud, et ma ei oska oma aega otstarbekalt kasutada ja ma ei suuda mõista, miks teised mind ei mõista.
Õpetaja Religioon! Andke andeks, kui ma homseks ka kodust tööd ei tee. Aga ma luban, et ma üritan ehk tõlkes anna aendast parima, kui ma olen üks saamatu märg kassipoeg.
Ahh! Ma ju avastasin üks päev, et lubaduste andmine pole minu jaoks. Seega- ma üritan oma asjadega mäele saada. Võtan kodused tööd kaasa ja lähen Munamäele. Äkki sõidan liftiga torni tippu ka? Siis olengi oma asjadega mäel ja võin rahulikult edasi vaadata, kuidas elu minust mööda sammub. Loodan, et tal on mugavad jalanõud, sest tal on veel pikk tee minna.
Teise inimese dressipluusi kandes on miski puudu. Ma ei tunne apelsinide lõhna. :)
Kohustetunne on kole, aga kasulik loom.
Sofi (Hugo) on ka loom ja seepärast ma peangi talle nüüd kontorist süüa otsima.
***
laupäev, 13. oktoober 2007
reede, 12. oktoober 2007
Saamatus.
Elas kord Õnn, talle tuli külla Kurbus. Nüüd on seal vaid Ükskõiksus.
____________________________
Mu kodul pole katust. :) Vahva! Ei, tegelikult ma luiskan praegu natuke. Eile võttis Onu Mati katuse ära ja täna ta üritab Onu Antsuga uut katust peale organiseerida, aga ilm ei taha nendega eriti koostööd teha. :) See selleks.
Seoses katusega tuleb mulle meelde, et mul eile õhtul katus sõitis. Aga peale selle meenub mulle see, et Kaarel ja Meelis panevad vist katuseid ja põhimõtteliselt ehitavad. See on nii naljakas, sest mina ei julgeks (tõsimeeli) viibida majas, mille ehitamise juures on olnud Kaarel ja Meelis. :) Üldse on elu läinud omasoodu. Kõik Ala "minuaegsed" noored on juba peaaegu oma elu peal. Meie (Kuldne Kolmik) lõpetame kevadel gümnaasiumi. Juba neljal minu klassiõel on laps. Reio ja Jorma pole enam arglikud. :) Ala kooli algklassid on suureks kasvanud, nad kannavad meiki ja värvivad oma juukseid koledate värvidega. Suitsetavad bussijaamas ja nõmetsevad niisama. Jah, paljud nüansid on muutunud. Mina oleks nagu terve see aeg paigal seisnud. Lihtsalt passinud, kuidas mööduvad aastaajad, lapsed suureks kasvavad ja vanaemad vananevad. Muide ma avastasin täna bussi oodates (Ragun herr Perv sõitis, niiet buss hilines mõnuga.) , et meil on perekonnas nii palju pisikesi lapsi. Aga mul on selle üle ainult hea meel! Nad on kõik nii vahvad. Eriti meeldiv pole see, et tänu oma armsale elutempole ei näe ma neid just eriti tihti. Enamasti olen ma ju tööl, kui Kalmer, Kaja või Angela maale tulevad. Aga eriti kahju on mul sellest, et Kaja nii kaugel on. Jah, ma tean, et me suutsime väga palju kakelda ja riidu kiskuda, aga siiski on ta maailma parim õde. Ja selleks, et seda aru saada, oligi vaja tal sinna Tabiverre kolida. Lol olen. Homme, laupäeval, on Maria sünnipäev. Alguses ei pidanud ei Kalmer ega ka Kaja tulema, aga just enne suhtlesin nendega ja sain häid uudiseid. Kalmer jõuab koos Ralfiga Taageperra täna õhtul ja Kaja tuleb lastega homme enne lõunat. Minu Tibu-Linnud :) Aga vihm on hea. Torm pole nii hea, aga elab üle. (Kuigi, mida mina, kui põline lõunaeestlane, tean tuulest ja tormist? Iroonia! :)) Sain täna peale viiendat Ardiga Alale (vahemärkus: Ardi on vahva.) Vihma sadas ikka mõnusalt, kui ma jala Taagepera poole tatsuma hakkasin. Aga mul oli nii hea olla! Omasin vihmavarju, imehead tuju, sooja salli ja rõõmsat nägu. Kusagil Tõrgi kurvis tuli Maija vastu ja küsis, et kas mul on natuke niiske olemine. :) Vastasin, et mul on kõik OK! Ta ei uskunud eriti ja käskis mul auto peale ronida. Käisime Keijol vastas. Kummaline on see, et inimesed ei mõista, miks mulle selline sombune ilm meeldib. Ega ma ise ka täpset vastust ei tea, aga minu jaoks tundub natukene mõttetu iga päev vinguda: "Issand kui kohutav ilm!" või "Rõve vihm!" või "Ilm rikub tuju ära." Ammu on ju teada tõde, et pole halba ilma, on vaid valesti valitud riietus. (seda viimast tuleb mul kahjuks liiga tihti ette...) samamoodi on ülekohtune rääkida, et oi, ma olen ikka nii väsinud, sest sügis on nii masendav. Räägitakse ka sügismasendusest. Hallo! Sügis on ju kaunis ja inimene lihtsalt vajab midagi, mille kallal lõputult vinguda. (eriti inimene, kes on rahvuselt eestlane) Olen oma lühikese elu jooksul õppinud, et kui midagi tarka või väärtuslikku öelda ei ole, sis võiks ju suu üldse kinni hoida. (Nüüd sis teate, miks ma tihti vaikne olen.) Kogu aeg ei pea plärisema ja mulisema. Natuke võib vahepeal vait ka püsida. Kaaskodanikel oleks ka kergem elada. Uskuge mind. [Praegu käib James Blunti see aastaarvuga lugu] Tegin täna enda jaoks kasuliku otsuse: kavatsen hakata oma telefonile sissetulevaid kõnesid piirama, praktikas tähendab see seda, et mulle saavad helistada ainult ema ja veel mõned valitud inimesed. Siis on mul äkki mõni päev ka üle tunni aja hea tuju. Sellel põhjusel purunes ka minu eelmine telefon. (RIP) :) Vägivald ei ole lahendus, aga tihtilugu see aitab. (Kui suunata oma lööke poksikotti või vihast tulenevat energiat pikamaajooksu.) [Palun pange see Ladina-Ameerika seep teises toas kinni. :) ]
Esmaspäevaks on tarvis rodu asju ära teha. Eelkõige seoses kooliga.
Pean vist jälle oma suurepärast Blaani kirjutama asuma. :) Kuigi tegelikult ma ju tean, et ma ei pea oma nimekirjadest mitte kunagi kinni. :) Siiski koostan Blaani.
Kool on täiesti talutav nähtus, kui on huvitavad tunnid ja uni ei niida. Näiteks kunstiajalugu ja religiooniõpetus on väga okeid. Ega kirjandusel ka midagi eriti viga pole, kuigi 12 klassi õppeprogramm, mis hõlmab eesti kirjandust, pole eriti minu maitse. Eelmisel aastal oli kirjandus konkurentsitult mu lemmik. See aasta on ka kokandus, kus saame oma mürke ja nõiajooke kokku keeta. Lõbu. Aga kui keegi veel ühe korra küsib, et mida ma peale lõpetamist teen, sis ma ärritun. Enda peale ärritun :) ja hakkan hammustama, kõikke ja kõikki.
[Ines laulab siin, et "kustutame vead" :) Davaiks, las kustutab siis minu omad ka ära.]
Reede, kahteteistkümnes oktoober aastal kaks tuhat ja seitse. Õnnitlen. Isegi porikärbes aknal on loid, no mida veel. ?
Kadri
... uskumatu! Ma kirjutasin "Kadri" :) naljakas. Endal ka harjumatu.
____________________________
Mu kodul pole katust. :) Vahva! Ei, tegelikult ma luiskan praegu natuke. Eile võttis Onu Mati katuse ära ja täna ta üritab Onu Antsuga uut katust peale organiseerida, aga ilm ei taha nendega eriti koostööd teha. :) See selleks.
Seoses katusega tuleb mulle meelde, et mul eile õhtul katus sõitis. Aga peale selle meenub mulle see, et Kaarel ja Meelis panevad vist katuseid ja põhimõtteliselt ehitavad. See on nii naljakas, sest mina ei julgeks (tõsimeeli) viibida majas, mille ehitamise juures on olnud Kaarel ja Meelis. :) Üldse on elu läinud omasoodu. Kõik Ala "minuaegsed" noored on juba peaaegu oma elu peal. Meie (Kuldne Kolmik) lõpetame kevadel gümnaasiumi. Juba neljal minu klassiõel on laps. Reio ja Jorma pole enam arglikud. :) Ala kooli algklassid on suureks kasvanud, nad kannavad meiki ja värvivad oma juukseid koledate värvidega. Suitsetavad bussijaamas ja nõmetsevad niisama. Jah, paljud nüansid on muutunud. Mina oleks nagu terve see aeg paigal seisnud. Lihtsalt passinud, kuidas mööduvad aastaajad, lapsed suureks kasvavad ja vanaemad vananevad. Muide ma avastasin täna bussi oodates (Ragun herr Perv sõitis, niiet buss hilines mõnuga.) , et meil on perekonnas nii palju pisikesi lapsi. Aga mul on selle üle ainult hea meel! Nad on kõik nii vahvad. Eriti meeldiv pole see, et tänu oma armsale elutempole ei näe ma neid just eriti tihti. Enamasti olen ma ju tööl, kui Kalmer, Kaja või Angela maale tulevad. Aga eriti kahju on mul sellest, et Kaja nii kaugel on. Jah, ma tean, et me suutsime väga palju kakelda ja riidu kiskuda, aga siiski on ta maailma parim õde. Ja selleks, et seda aru saada, oligi vaja tal sinna Tabiverre kolida. Lol olen. Homme, laupäeval, on Maria sünnipäev. Alguses ei pidanud ei Kalmer ega ka Kaja tulema, aga just enne suhtlesin nendega ja sain häid uudiseid. Kalmer jõuab koos Ralfiga Taageperra täna õhtul ja Kaja tuleb lastega homme enne lõunat. Minu Tibu-Linnud :) Aga vihm on hea. Torm pole nii hea, aga elab üle. (Kuigi, mida mina, kui põline lõunaeestlane, tean tuulest ja tormist? Iroonia! :)) Sain täna peale viiendat Ardiga Alale (vahemärkus: Ardi on vahva.) Vihma sadas ikka mõnusalt, kui ma jala Taagepera poole tatsuma hakkasin. Aga mul oli nii hea olla! Omasin vihmavarju, imehead tuju, sooja salli ja rõõmsat nägu. Kusagil Tõrgi kurvis tuli Maija vastu ja küsis, et kas mul on natuke niiske olemine. :) Vastasin, et mul on kõik OK! Ta ei uskunud eriti ja käskis mul auto peale ronida. Käisime Keijol vastas. Kummaline on see, et inimesed ei mõista, miks mulle selline sombune ilm meeldib. Ega ma ise ka täpset vastust ei tea, aga minu jaoks tundub natukene mõttetu iga päev vinguda: "Issand kui kohutav ilm!" või "Rõve vihm!" või "Ilm rikub tuju ära." Ammu on ju teada tõde, et pole halba ilma, on vaid valesti valitud riietus. (seda viimast tuleb mul kahjuks liiga tihti ette...) samamoodi on ülekohtune rääkida, et oi, ma olen ikka nii väsinud, sest sügis on nii masendav. Räägitakse ka sügismasendusest. Hallo! Sügis on ju kaunis ja inimene lihtsalt vajab midagi, mille kallal lõputult vinguda. (eriti inimene, kes on rahvuselt eestlane) Olen oma lühikese elu jooksul õppinud, et kui midagi tarka või väärtuslikku öelda ei ole, sis võiks ju suu üldse kinni hoida. (Nüüd sis teate, miks ma tihti vaikne olen.) Kogu aeg ei pea plärisema ja mulisema. Natuke võib vahepeal vait ka püsida. Kaaskodanikel oleks ka kergem elada. Uskuge mind. [Praegu käib James Blunti see aastaarvuga lugu] Tegin täna enda jaoks kasuliku otsuse: kavatsen hakata oma telefonile sissetulevaid kõnesid piirama, praktikas tähendab see seda, et mulle saavad helistada ainult ema ja veel mõned valitud inimesed. Siis on mul äkki mõni päev ka üle tunni aja hea tuju. Sellel põhjusel purunes ka minu eelmine telefon. (RIP) :) Vägivald ei ole lahendus, aga tihtilugu see aitab. (Kui suunata oma lööke poksikotti või vihast tulenevat energiat pikamaajooksu.) [Palun pange see Ladina-Ameerika seep teises toas kinni. :) ]
Esmaspäevaks on tarvis rodu asju ära teha. Eelkõige seoses kooliga.
Pean vist jälle oma suurepärast Blaani kirjutama asuma. :) Kuigi tegelikult ma ju tean, et ma ei pea oma nimekirjadest mitte kunagi kinni. :) Siiski koostan Blaani.
Kool on täiesti talutav nähtus, kui on huvitavad tunnid ja uni ei niida. Näiteks kunstiajalugu ja religiooniõpetus on väga okeid. Ega kirjandusel ka midagi eriti viga pole, kuigi 12 klassi õppeprogramm, mis hõlmab eesti kirjandust, pole eriti minu maitse. Eelmisel aastal oli kirjandus konkurentsitult mu lemmik. See aasta on ka kokandus, kus saame oma mürke ja nõiajooke kokku keeta. Lõbu. Aga kui keegi veel ühe korra küsib, et mida ma peale lõpetamist teen, sis ma ärritun. Enda peale ärritun :) ja hakkan hammustama, kõikke ja kõikki.
[Ines laulab siin, et "kustutame vead" :) Davaiks, las kustutab siis minu omad ka ära.]
Reede, kahteteistkümnes oktoober aastal kaks tuhat ja seitse. Õnnitlen. Isegi porikärbes aknal on loid, no mida veel. ?
Kadri
... uskumatu! Ma kirjutasin "Kadri" :) naljakas. Endal ka harjumatu.
kolmapäev, 10. oktoober 2007
Hey!
Palun andeks, et pole ammu kirjutanud.
Ajast jääb igas ööpäevas umbes 5 tundi puudu.
Aga nüüd midagi niisama:
1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Kadri oli aastal 88 väga popp ja noortepärane nimi. Mu vanemad ei arvastanud sellega,et kui mina suureks kasvan, sis pole mul üldse originaalne nimi ega midagi. :)
2. Millal viimati nutsid?
Eile. Aga see oli naermisest. (Märksõna- juuksuri mängimine, katesejäneseks Epp)
3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Vahel harva. Kõige ilusam käekiri on mul olnud paariaastataguse jaanuari tormi ajal. Kui voolu polnud, sis ma kirjutasin hästi palju ja ilusas käekirjas. Tore oli.
4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Hmm. Reimo tehtud värske salat ja peekonisse mähitud kanarind. Sinna juurde üks pudel Hustlerit. Ideaalne.
5. Kas sul on lapsi?
Veel mitte.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
"Sõber"? Usun, et ei taluks end silmaotsaski. :) Tõsimeeli. Liiga endalik olen. :)
7. Kas oled tihti sarkastiline?
Nii tihti kui vaja.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Jaa. Ma ei igatse neid.
9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
See pidi seljale haiget tegema. Tahaks proovida ikka, kui konkreetne võimalus oleks, aga ise ei hakkaks hinge seest välja rabelema, et seda sooritada.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Müsli on parem.
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Oleneb ajalimiidist.
12. Kas pead end tugevaks?
Absoluutselt mitte. Füüsiliselt nõrk, vaimselt veel nõrgem. Aga magamises olen ma tugev, omaala meister.
13. Milline on su lemmikjäätis?
Kunagi aastaid tagasi oli jäätis "MIKS?" Vaniljejäätis pohlamoosiga. Tegin endale selle järgi meiliaadressi ka miks14@hot.ee Sis meeldis kunagi veel üks jäätis, mis oli šokolaadi moodi, pähklid olid sees. Laupäeviti me ostsime neid Epuga poest kolm tükki ja sis läksime Triinu juurde, et ta enne lõunat ülessa ajada. Jäätisega ja puha. Hetkel vist lemmikjäätis puudub.
14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Märkan, et ma märkasin teda.
15. Roosa või punane?
Kõik, kes mind vähegi tunnevad, teavad vastust. Roosa. Roosa ja must. Parim. Järgnevad punane, kollane, hall. Lilla on viimane ja hapupiimane. Koledaim värv maailmas. Lilla on nagu eksitus, must lammas või õnnetus värvide imeilusas maailmas.
17. Mida igatsed kõige rohkem?
Vaikust, puhkust. UND!
18. Kas loodad, et keegi selle ankeedi küsimustele enda blogis vastab?
Võiks ju.
19. Mis värvi pükse ja sokke hetkel kannad?
Punased püksid, roosad sokid.
20. Mida viimati sõid?
Õunakooki.
21. Mida hetkel kuulad?
Ines (Mingi laul kosmosest)
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Ei tahaks olla rasvakriit. Pigem harilik pliiats. 2, 5 HB Faber-Castell Grip 2001 '
23. Lemmiklõhn?
Vihma lõhn, kevade lõhn ja konkurentsitult E. Arden Green Tea.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Karolyga
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Jalgpall. Suusatamine.
26. Su juuksevärv?
H Peaks olema helepruun, aga minu peas on tume punkaspruun. :) Vähemalt pole mango. Mangopea.
27. Su silmade värv?
Suht sinisilmne olen.
28. Kas kannad kontaktläätsesid?
Jah.
29. Lemmiktoit?
Piimajuurviljasupp. Or Lillkapsas rõõsas koores.
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Kindalsti õnneliku lõpuga. Ei raatsi ennast õudukatega masendada.
31. Mis filmi viimati vaatasid?
"Kõht ette!" Kiidan. :)
32. Mis värvi särki hetkel kannad?
Khaki.
33. Suvi või talv?
Kevad & Sügis
34. Kallistused või suudlused?
Vaheldumisi paluks.
35. Lemmikmagustoit?
Eeeem. Maromrkook? Ei tule midagi muud hetkel pähe.
36. Mis raamatut hetkel loed?
Jasmuheen "Vaimne resonants" Loen juba kolmandat korda.
37. Mida su hiirematt kujutab?
Puudub.
38. Mida viimati telekast vaatasid?
"Meeleheitel koduperenaised" esmaspäeval
39. Lemmikheli?
Vaikus. Vihm akna taga.
40. Rolling Stones või The Beatles?
The Beatles
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Unedemaa. Vastan sellele küsimusele kuu aja pärast uuesti.
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Oskus inimesi ärritada. Oskan Monk ka olla.
43. Kus sa sündisid?
Pärnus.
44. Kui palju kommentaare sissekandele ootad?
Ei oota ma midagi.
45. Kes kõige tõenäolisemalt kommenteerib?
Epp.
Jen või Angelina?
| You Are More Like Angelina Jolie |
 Bad girl with a heart of gold. You are smart, sexy, and strong willed. You aren't against stealing another girl's man... If he's better off with you! |
teisipäev, 2. oktoober 2007
Tellimine:
Postitused (Atom)