Kõhubeebide tulemine!

Tahaksin jagada kõigiga oma rõõmu, sest Eestis on jätkuvalt beebibuum!

Lähipäevadel näevad ilmavalgust täitsa mitu titat, keda on pikkisilmi oodatud ja igatsetud. Vähemalt kolm tuttavat lõpetavad oma ümbermõõdu kasvatamise :) Praeguste andmete järgi on tulemas kaks poissi ja üks tüdrukutirts.
Näiteks MM-i rasedus ei ole mulle ikka veel korralikult kohale jõudnud! Eile M-iga rääkides oli mul ikka hämming, et ta hakkab sünnitama... Homme, teisipäeval, 5.mail on arsti poolt öeldud aeg. Olen ta kõhukest näinud (kahjuks liiga vähe), aga ma usun alles sis, kui A. tal süles on. Kui juba mina olen sellest kõigest nii elevil, sis ei oska ette kujutada, mida M. ja R. tunnevad. Paar päeva enne sünnitust oleks ma arvatavasti viimased närvid ära närveldanud ning teiste omad lihtsalt ära söönud, et kas tita on ikka terve ja kuidas kõik juhtuma hakkab. Aga eks see olegi see koht, kus peab usaldama arste ja lihtsalt laskma asjadel oma rada pidi minna. Kõhubeebi tahab ju, et ta emme oleks sel tähtsal päeval nende elus rahul ja rõõmus.
Ikkagi nende esimene kõhubeebi! Milline ta on? Kelle nägu? Kusjuures ma näen A-d juba vaimusilmas roosas kampsikus, pisike müts peas, kaks helesinist heledat silma maailma uudistamas. Neil ei saaks siniste silmadega laps vist tulla väga... Hmmm. Äkki on see minu enda tita, keda ma näen, kui silmad kinni panen?
See beebimaania teeb mind tegelikult kadedaks... Tean väga hästi, et elu väikese lapsega ei ole iga hetk rõõm ja roosid, aga ta oleks ju päris minu enda oma. Minu tehtud. Juba see tekitaks uhke tunde. :) Ah jaa, mul on ju selle jaoks meest ka vaja.
Rasedad naised on nii ilusad ja armsad! Viimase pulma üks lilleseadja oli juba nii rase, et ma arvasin, et ta hakkab fuajees sünnitama, kui ta vaasidega ringi traageldas. See kõhuga lilleseadja oli küll väsinud ja sassis juustega, aga siiski nii erakordselt kena :) Mul on üleüldse rasedate naiste suhtes repekt. Kui A. oli rase, sis ma andestasin talle kõik õelutsemised ja muud ussilikud tegevused, sest tal oli ju tita kõhus.
Ja K. rääkis mulle üks päev oma ülikoolitarkusi- sünnituse ajal pidid naise närvirakud osaliselt taastuma. See selgitab seda, miks paljud naised on peale sünnitust leebemad ja malbemad.
Rahaliselt on kõikidel peredel keeruline toime tulla ning üks pisike esik-laps vajab ju niivõrd palju asju. Kulutused, kulutused... Aga eks raskused teevad meid tugevamaks, panevad proovile ning õpetavad vanu-uusi viise, kuidas otstarbekamalt toime tulla.

Ilusaid viimaseid päevi, täis ootust ja põnevust! :)

Armastus on uue elu alus,
lapseootus kauneim aeg meie elus,
kui väike ime kasvab ema rinna all,
nii habras, puhas hing on tal.
Ei tea ta veel mis elus ootab ees,
nii turvaline, mõnus emaüsa sees,
on kasvada ja ootata mil saabub hetk,
kui alguse saab raske sünniretk.
On siia ilma jõudnud nüüd see ime,
kes kannab kaunist ..... nime,
need väiksed pihud, nopsnina, pruntis suu,
ei kaunimat tea meist keegi juu.