Nädalad on tormanud meist mööda nagu värvilised puulehed, enne kui nad leiavad oma koha kompostis või muu kõdu hulgas.
On ütlus, et iga uus algus on raske. Aga kas minust läksid need raskused siis väga märkamatult mööda või on need alles minu poole teel? Pigem arvan, et olin liialt eufoorias, et raskena tunduvatele pisiasjadele tähelepanu pöörata…
Nüüdseks olen juba pea poolteist kuud ülima õpilase (ehk üliõpilase) tiitlit kandnud. Ja ma kannan seda suure rõõmu ja õnnehõisetega, millele annavad värvi kirsilõhnaline tuba, tühjad öised tänavad, Obama, magamatus ja kirikutorn mu vaateväljas. Ah jaa, loengud ja õppimine loomulikult ka.
Ja kui te küsite arusaamatul häälel teist korda, et kas ma olen tõesti rahul… Siis pean nentima: „Jah, väga rahul!“ Millegipärast on inimestel seda raske uskuda või teadvustada ja esialgu oli isegi ebamugav öelda, et ma olen tõesti õnnelik. Miski rõhus mind seesmiselt, sest mõtlesin, et teistel ei lähe ju hetkel elus kõik nii ladusalt, et kas on siis paslik oma õnnega siin naerunäol ringi karata. Aga taipasin, et teiste ebaedu ei peaks pidurdama minu arengut ja mu positiivsust vähendama.
T. ütles, et ta teab, et väärib õnne ja kunagi ta saab seda oma kätega katsuda ja südamega tunda. Loomulikult ta väärib seda- kõik meist omavad õigust õnnetundele! Aga ma ei usu, et õnn üks päev koputab sinu uksele nagu hommikune postiljon, tähitud kiri käes ja õnnitleb sind kannatlikkuse eest. No way! Õnn pole liblikas, mida püüda, vaid imeline teekond millegi kõrge poole- kogu see kulgemine, tüürimine, vahel uppumistunne või kellegi teise kaldale aitamine. Iseasi, kas me oleme piisavalt tähelepanelikud ning tänulikud, et märgata enda ümber ilu, teeviitasid, armastust ja hoolivust ning õpetlikke heatahtlikke suunamisi.
Eilne pole muud kui tänase mäletus ning homne- see on tänase unistus! Mälestused on armsad ja südantsoojendavad… See pärast püüan siia oma mõttekäike ja tegemisi veidi tihedamini kirja panna, et nelja- viia aasta pärast oleks tõendusmaterjali, mille abil möödunule tagasi vaadata ja muie suul väga häid ja veidi vähem häid aegu meenutada.
Kurt Donald Cobain armastab mulle laulda, eriti just õhtuti. Aga ma ei pane seda talle pahaks! :)
Kauni sügisese jäälille jäädvustas Kalmer Lehepuu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar