Is love alive?

Viis päeva on ühe tavalise inimese töönädala pikkus. Aga meie pole kohe kindlasti mitte tavalised!


Võin kinnitada, et need olid väga omapärased 118 tundi minu elus- kaotamine, leidmine, nutt ja naer. Võib kõlada tüüpilise Katina… Aga sel korral olid kaotamised valusamad ent asjakohased, leidmised rõõmsad ja ootamatud, nutt maitsestatud ahastusega ning ja meeleheitlik ning naer otse südamest.

Ootasin sellelt hmm… eksperimendilt midagi muud, aga üllatusin siiralt ja positiivselt. Ütlesin, et on aeg- ja et on peatus, kogu aeg ainult on aeg. Kõikjal. Oleme vaid selleks teel, et leida end. Et kas ma leidsin, küsid sa sõbraliku uudishimuga. Noogutan. Vaatan su sügavatesse silmapõhjadesse ja noogutan veel kord. Vähemalt mõneks ajaks.

„TA VISKAS MIND PEEGLIGA JA PISTIS JOOKSU!“
Eks ta üks paras komöödia ole jah, aga õnneks on meil kohad esireas!

Kreisil Lady Gagal on uus lugu. Kullakesega eile päris üks kuni mitu korda kuulasime seda. Unes päris ei näinud… aga kummitab küll. D. Musi nägin unes hoopis- ta ütles, et kolib Londonisse elama. Mida te sealt Londonist kõik leiate?!!? Või on see hetkel lihtsalt alateadlikult tähis sihtpunkt minu jaoks? We will see. Mõtlesin unenäos veel, et mida asja- mina tahan D-le külla minna ja tüüp sõidab lihtsalt minema. Üleüldse on unenäod viimasel ajal tähenduslikud olnud. Huvitav ja hirmutav ka. H&H.

Minu Luikede Järv on peamiselt see koht, mis peab ära kannatama minu depressiivsed mõtteavaldused ning maniakaalsed tõlgendused elust ja selle ilust. Sellepärast ongi see MINU järv, kuhu ma uputan valusad roosiokkad, millele kivid sappa seon.

Ma ei julge pesumasinat lahti teha, sest kõik meie valged riided on vist oranžid. Tekitan veel veidi põnevust ja ootan…

Tänase päeva muusika.