Suunurgad üleval

Kevad on poole jalaga saabunud, aga sel aastal tuleb ta teisiti... (Tiu tiu ja teisiti, oli ühes luuletuses)

Ma tunnen iga keharakuga, kuidas talvine kaamos minust lahkub. Ootusärevus on sõna, mis iseloomustab hetkel valitsevat situatsiooni kõige paremini.
Eilne päev oli veidrus ruudus- hommik peidetud punaste silmadega ja õhtu täis naeru ja rõõmu! Oli hetki, mil tahtsin A. aknast alla visata ja raske lillepoti koos kokku kärtsutatud taskurättidega järgi virutada. Aga tuli ka hetk, mil ma olin (ja olen siiani) väga tänulik. Tegelkult läks juba lõuna ajal veidraks, sest suu kiskus vägisi muigeks, kui Onu M. raadio saatel karaoket laulis. Autoaknast välja kiigates nägin teksaseelikutes ja õhukestes jakkides blonde tüdrukuid (neil on need popid vaniljaninja mustad salgud ka sees). Ja tundus, et kõik inimesed olid alumisest sahtlist oma tolmunud päikseprillid kevadpäikese kätte toonud. Mõned inimesed tõstsid pilgu oma kinganinadelt ja isegi... naeratasid, päikesejänkudele ja mööduvatele inimestele.

Asjad muudavad oma tähendust. Pärast kellakeeramist on päev tunduvalt pikem. Ning päike pole lihtsalt kollane ebamäärane ketas taevalaotuses, vaid mu akude laadija ja selga soojendav kuldne iludus. Hommikul on mul palju lihtsam ennast voodist välja veeretada. Saan ka õhtul kell kaheksa jalutama minna, kartmata tumedat pimedust.
Isegi see kibedus ja pettumus mu sees hakkavad järele andma. Mõru valu sulab koos porise lumega ning mina võin taas rõõmustada ühe õppetunni üle. K-ga juhtunu oli lõpetus ühele teisele lohisevale loole, mis mind sisemiselt puruks tahtsid kraapida. Ma võin Sulle naeratada, tervituseks kallistada ja hüvastijätuks lehvitada, aga Sa oled kogu Meie võlu hävitanud. Ja miks tuleb keegi kolmas mulle kõrvalt ütlema, et ta ei tahtnud mind varem Maa peale tagasi kutsuda?!!? Räägi, inimlaps, kui on vaja rääkida! Kahe lühikese kuu jooksul kaks korda vastu näppe saada... Kuigi mina ei kaotanud midagi üliolulist, pigem on nüüd neil millestki vajaka. Õpin, kuniks elu.

Tahan murda truudust oma hallile ning kahvatule nahale. :) Ja te vaid püüdke mind takistada! Mul on ju uus musta-roosa-must sõbranna...

Peale paranormaalsete nähtuste, mis kaasnevad kevadega, tahtsin ma rääkida ka ühest mõnusast tikrist. Õigemini on tegemist kohvik- lesilaga Tige Tikker. Tegelikkuses pole seal tigedusega midagi pistmist, sest teenindajad on neil alati särasilmsed ja hakkajad olnud. Ma olen neile isegi selle andestanud, et ma üks kord tänu nende kooresele lõhepastale paari päeva jooksul kogu oma sisikonna ja ajud ka välja öökisin! Tegelikult tänu KG-le ma sinna täna üldse söandasin minna. Olen Tikris kokku vast kolm-neli korda käinud ning viimasel korral juhtuski nii, et minu toit tegi mulle palju halba enesetunnet. Peale seda intsidenti kõndisin sellest suure kaarega mööda, sest alati meenus va koorene pasta. Aga K & G üks päev jagasid oma toiduelamusi ja ma otsustasin, et pean sellele kohale uue võimaluse andma. Kui ma istusin oma rohelise tee ja "piibliga" pehmel sohval, sis kuulsin ühte tuttavat mehehäält, inimest ennast mitte kuskil. Peale lühikest mõtlemist taipasin, et see nõudlik täber kuulub R-ile. Täiesti uskumatu,sest just hommikul olin temast ja tema tööpoliitikast mõtteid mõlgutanud. Kuna temal oli üks kokkusaamine pooleli ja mulle ei tahtnud aeg halastada, sis palusin ettekandjal tervitussõnad edasi öelda. Rääkides Tikrist endast, sis teenindajad on sõbralikud (mõnel juhul võib-olla isegi liiga familiaarsed, minu ja teenindaja vanusevahe oli üsna olematu ja sinatamine ei riivanud väga kõrva, aga oli ka vanemaid kliente, kelle puhul minu arvates ei tuleks selline kõnepruuk kõne allagi. Meenub A.L-s "Näe, mine sinna, seal ongi veeeetseee." Samas võib see olla ettevõtte püüe klientidega vähem ametlikku joont ajada. Ju olen mina ise vanakooli inimene, vähemasti selles küsimuses.), pastaroog kana ja köögiviljadega oli ülimaitsev, kuid ka kõht oli eelnevalt väga tühi. Lõhet ei julenud ma ikka veel tellida. :) Maitsevõi oli imearmsasti rosé pipra ja tüümianiga ehitud ning ma armastan nende praktilisi teetasse ning alustaldrikuid. Taustaks kõlas Hedvig Hanson oma maheda lauluhäälega, juurde veel aknast sisse piiluv kevadpäike ja elamus oligi olemas. Sõin küll üksi, aga vähemalt oli mul telefonivestluse kaudu hea seltskond olemas. Sain sellest oaasist positiivse naudingu. Arvan, et iga minu Tartus käiku hakkab ilmestama üks põige Tikrisse.
PS! Nende tahvelseinale olid joonistatud Eesti poliitikute näolapikesed ja väike tekst käis ka sinna juurde. Lähemalt vaadates nägin, et alla oli kirjutatud Liis Linno.