Elas kord seltskond konnapoegi, kes tahtsid korraldada võidujooksu. Nende soov oli pääseda kõrge torni tippu. Kohale oli tulnud palju rahvast jooksu vaatama ja võistlejaid innustama.
Võistlus algas.
Ausalt öeldes keegi vaatajatest õieti ei uskunud, et konnapojad võiksid jõuda selle kõrge torni tippu. Kuulda oli vaid selliseid hõikeid nagu: "Oi kui raske!!! Nad ei jõua kindlasti KUNAGI kohale!" või: "Neil see ei õnnestu, torn on liiga kõrge!" Osa konnapoegi katkestasid... vaid üks ronis vapralt üha kõrgemale. Inimesed hõikasid jätkuvalt: "See on liiga ränk!!! Keegi ei saavuta seda!"
Üha enam konnapoegi väsis ja loobus... ...Kuid üks jätkas ronimist aina kõrgemale...
Ta ei soovinud teistest hoolimata loobuda!
Lõpuks kõik teised olid ronimise katkestanud, vaid see üks konn pääses tänu tugevale ponnistusele torni tippu!
Nüüd soovisid kõik teised kaasvõistlejad loomulikult teada, kuidas see tal õnnestus.
Üks läks konnalt küsima, kuidas ta õieti saavutas selle ja jõudis lõpuni.
Siis selgus... Võitja oli kurt!
Mitte kunagi ei tasu kuulata inimesi, kes on pessimistlikud , kui Sina millessegi usud! Nad hävitavad võimaluse, et Sinu unelmad ja soovid, mida Sa südames kannad, võiksid täituda. Ent suunavad nõuanded on alati teretulnud!
Aga ka Minu ja Sinu sõna võib hävitada Tema unelmad. Kõnnime hapral jääl. :)
Just seda oligi mul praegu vaja.
SUUR AITÄH neile, kes usuvad, naeratavad ning olemas on.
AITÄH ka neile, kes vinguvad, salgavad ja vassivad- ilma selleta ei oskaks ma äkki Tõde hinnata. :)
Foto by ... üllatus-üllatus Kalmer Lehepuu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar