Mäletan veel selgelt, milline kudumishullus mind novembris tabas... Voodi kõrval virn asjakohaseid raamatuid, laud ja vabad kapipinnad lõngasid ja vardaid täis. :) Aga kogu sellest hullusest ei sündinud mitte midagi püsivat, mis seda meenutama võiks jääda. Kõik esemed said lõpuks üles harutatud ja hoolikalt tokkidesse ja lõngakeradesse tagasi keritud. Oma meeletu lugemise tulemusena ei saanud ma ikka aru, et kuidas kirevase päralt neid imeilusaid palmikuid tehakse! Teooria lugemine on üsna nadi, kui pole õpetajat/ juhendaja, kes kõik puust ja punaselt ette teeks ja veadki ülesse leiaks.
Täna, kui ma asjaolude sunnil meie uue edeva õmblusmasinaga tutvust tegin, kirusin ja siunasin... aga lõpus olin tuhinas. Et õmbleks veel midagi ja lapiks veeeeel mõned asjad ära! Alguses olid muidugi näpud pudedad ja kogu see krempel töötas minu vastu. Korrutasin emmele ka: "Ega ma pole mingi käsitööline!" Meie peres on lugu nii, et minust on see loovuse-kulp küll mööda laiatanud. Emme oli omal ajal kõva õmbleja (kuna poodides ei olnud lihtsalt nii ilusaid asju, nagu tema endale tahtis :) Ja nadi ka kui sinu lapsel on täpselt samasugune kleit nagu veel kolmel tüdrukul mänguväljakul. Ta on ka tellimuse peale lõpukleite õmmelnud), Kajast va osavnäpust pole üldse mõtet rääkidagi ja ka Mariale meeldib igasugune nokitsemine hullupööra. Mina olen see tüdruk, kelle prillid vahel raamatukaante vahelt (viimasel ajal arvuti kaane tagant) välja paistavad.
Kusjuures Budu-Turul müüb üks naine ise õmmeldud kleite ja pluuse. Mina alguses ei saanud pihtagi, et need isetehtud riided on! Mitu korda kenamad veel, kui need E-butiigi hilbukesed. :) Ja kõik on kordumatult stiilsed.
Loomulikult on mul peas juba mitu plaani, mida tahaks õmblusmasina vurina saatel valmis meisterdad... Tüüpiline Kati.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar