Täna on see päev, kus ma küsin endalt iga kahekümne minuti tagant: "MIS SA TEED?" Karjun seda küsimust endale kõrva, aga ikkagi ei saa vastust. No mis sul viga on?!!? Vasta sis. Aga vot ei oska vastata, sest ega ise ka hästi aru ei saa. Vähemalt mitte täna. Alles eile ma veel sain. EI, ei saanud ju...
Ja mina hakkan korralikuks, alates tänasest. Okey, alustan sellega homme. See on lihtsalt ebanormaalne, et ma ei suuda enda unerütmi paika panna. Suht ok on hommikul kell 8 korraks magama jääda. Sooja piima ei taha. Sõna "korralik" käib KÕIGE kohta. No mida ma ajan. Ei, ei, ära võitle iseendaga. "Ole nüüd natuke normaalne." Lõbu on tunda ennast lõhestunud isiksusena.Ühes seebikas oli ka ju nii, et üks hästi konservatiivne ja võiks öelda isegi nunnalik naine muutus öösiti hulluks megabeibeks, kes käis ööklubis mehi jahtimas. Pani teise paruka pähe ja tõmbas lateksist kleidi selga. Ja mehe langesid. Aga ta ise ei saanud sinna mitte midagi parata, see kõik toimus iseeneslikult. :)Kui hommik saabus sis oli ta jälle prillide ja punupatsiga hall hiireke, kes heelgeldas oma magamistoas linikuid, mida keegi kunagi ei kasutanud ega hinnanud. Luna oli vist ta nimi.
Mul oli just üks "Ahaaa!" moment. Vasta nii, nagu su süda ütleb. Nüüüüüüüüd ma sis sain pihta. Need momendid on nii hea. Vastus on sulle kogu aeg suurte silmadega otsa vaadanud, aga sina pole suvatsenud teda lihtsalt märgata. Egoistlik ignoreerija. Kui ma üritan oma ajuraasukesi kokku kraapida ja Arteri ristsõna teha, sis avastan, et ma ei saa ikkagi hakkama. Sis tuleb Krissu,võtab pastaka kätte ja lahendab siuh-säuh ristsõna ära. See on see "Ahaaa! Ma ju teadsin seda ja seda ja seda tegelikult. Ahaaa!" :)
Häh. Ma tahtsin ju täna raamtukokku minna, et soome keele õpik võtta. Kulta on kallis, viin on vein, olu on õlu. Ütleme sis nii, et põhiline sõnavara on selge! :) "Mees kes teadis ussisõnu" on mul küll juba oma paar kuud käes olnud. Üldse olen laisaks lugejaks muutunud. Muidu neelasin ikka ühe raamatu teise järel, nüüd vaatan kuidas oma "Portobello nõia" lõpuni venitan. Prrr. Loogiline, et ma ei jõua raamatuid lugeda, kui ma pean öösiti ja päeval ka aknast välja vaatama ja vahel harva :) midagi natu jooma.
Miks sa pead nii kaugel olema? Koli mulle ometi lähemale. Ja võta oma peenrad ja kasvuhoone kaasa. Ma luban, et hakkan neid ise rohima ja kastma. Lihtsalt selleks, et sina siin oleksid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar