Jänku.

Kui ma õhtul töölt koju kõndisin,sis nägin puiesteel mingit looma, kes silkas üle tee heina sisse. Ma juba kartsin, et seal redutab mingi marutõbine rebane... :) Aga tegelikult kükitas madala rohu sees jänkuke, pikad kõrvad pea ligi tõmmatud. Ta oli ise täiesti kindel, et ma ei näe teda. Sellel hetkel sain aru, kui tore on elada sellises kohas. Sellise tähendab seda, et ma lihtsalt armastan oma alleed ja kõike, mis sellega seondub. Talvel härmas ja lumised puud ja lükkamata lumi. Kevadel õitsvate pärnade mesimagus uinutav aroom. Suvel meeletu rohelus. Sügisel kollased lehed, mis kigatalla alla kleepuvad ja siilid, kes mind öösiti oma turtsumisega ehmatavad. Kõik see on lihtsalt imeilus. Loss on imeilus, põllud on imeilusad, metsad veelgi ilusamad. Jah,minu koduks on kaunis koht nimega Taagepera. :)