Reis

Stockholm- Brüssel- Pariis- Luxembourg


Väljasõit toimus minu kullakalli gümnaasiumi esiselt parkimisplatsilt, umbes kell 13. Tallinna sadamasse jõudsime veidi enne viite. Juba sis oli pepu istumisest nii kange, et tekkis kerge umbusk ülejäänud kaheksa päeva suhtes, Stockholmi sõitsime luksuslaev :) Romantikaga. Kui olin kajutisse maha potsatanud, tõmbasin oma "pisikese" lugemisvara välja ja süvenesin raamatutesse. Maria ja õp Lea üritasid mind korduvalt välja meelitada, aga pidin neile kurbusega teatama, et mulle lihtsalt ei paku pinget laeva meelelahutusprogramm. :) Sis läkski nii, et mina ja õp Laine olime raamatukoid ja teised peoloomad.

Hommikul oli armas vaadata Rootsi rannikule omaseid skääre. Igal pisikesel saarekesel tundub keevat elu- enamik neist on kaetud puna-valgete majakestega ja mõned on jäetud kajakatele. Igati õiglane. :) Kell 10 maabusime Stockholmis ja algas sõit läbi Rootsi. No peaaegu nagu Nils Holgersoni teekond läbi imelise Rootsi. Praamiga sõitsime Helsingborgist Helsingöri. Räägitakse, et just Helsingbourgis asuv kindlus oli kodus Shakespeare Hamletile. Pole kindlaid andmeid, mis seda kinnitaksid, aga kohalikud armastavad nii mõelda. Muide, meie praami nimi oli ka Hamlet. Peale sõitu läbi Taani läksime Praamiga Saksamaale. Kõik olid üliõnnelikud, sest sellel praamil sai juba eurode eest osta. Oma öömajja, mis asus Lübeckis jõudsime täpselt kell 00:00. Ja võite arvata, kas ma soovisin midagi... :) Uinusin oma lillas hotellitoas, akna taga krõbisemas külm vihm ja reisivässu kontides.

Ärgates avastasin, et meie hotell asus Porsche esinduse kõrval. Täitsa ilus vaade avanes. :) Alustasime sõitu läbi Saksamaa. Õhtuks jõudsime Brüsselisse, kes korraldati väike linnaekskursioon. Loomulikult sai ka pissiv poiss (Manneken Pis) üle vaadatud. Juba 19. sajandist Brüsselis seisvat 60 sentimeetri kõrgust vallatut purskkaevu Manneken Pisi armastatakse pidupäevadeks riietada erinevatesse kostüümidesse. Sel päeval oli poisil seljas mingi vahva valge komplekt. Arvatakse, et esimese kostüümi kinkis talle 1698. aastal Baueri kuurvürst. 1747. aastal kinkis Prantsuse kuningas Louis XV pissivale poisile kuldtikandiga brokaatülikonna ning sellest ajast on kuju garderoobi kingitustena kogunenud palju pidulikke ülikondi. Neist üle 300 on vaatamiseks välja pandud Brüsseli linnamuuseumi. Pronkspoissi on nähtud nii Elvis Presley, tuletõrjuja kui ka Vene kosmonaudina. Selle aasta veebruaris riietati kuju Eesti Vabariigi aastapäeva puhul setu rahvariietesse. Iga aasta 6. detsembril, Püha Nikolause mälestuspäeval kannab pissiv poiss jõuluvana kostüümi. Arhitektuuriväärtusest tutvusime St. Michael`i Katedraali, Kuningapalee, Kohtupalee ja Parlamendihoonega. Tuledesäras Brüsseli maasikas vahukooretordil (kuigi vahukoor on öka-töka) oli Grand Place- suurejooneline baroke väljak. See on eri ajastute ja põlvkondade meistiteos. See on ümbritsetud lugematute restoranide, poekeste ja lärmakate pubidega. 23.augustil toimus Grand Place väljakul suur suvelõpu kontsert. Mängiti folkmuusikat. Lihtsalt suurepärane oli! :) Kuigi ma ei mõistnud loomulikult mitte ühegi laulu sõnu, oli see kõik kuulamist ja vaatamist väärt. Fiiling missugune! Ööbisime sel ööl Brüsselis. Ja mingi turismiuuringu tulemuseks saadi, et Brüssel on turistide arvates Euroopa kõige igavam linn... Minul oli küll väga huvitav! :)

Jõudsime Pariisi- meie unistuste linna! Igal tänavanurgal ja pargipingil võib tunda ajaloo, kirjanduse ja tänapäeva tihedat kokku põimumist. Võtsime ette jalutuskäigu Pariisi "südames" Cite saarel. See ongi linna vanim osa. Ja saare ajalugu on Pariisi ajalugu. :) Suurejooneline Jumalaemakirik on tõeline gootika meistriteos! See on rajatud endise Rooma templi kohale. Kõrged kesklöövi võlvid, kaunid roosaknad ja vitraažid. Oleksin tahtnud kõik 600 turisti sealt kirkist välja visata ja nautida täiel määral seda vaikust ja ilu. Vaikusest aga oli asi kaugel... :) Esmeraldal oli ilus pelgupaik. Kahjuks võttis Pariis meid vastu vihmasajuga. Aga meie, vaprad reisisellid, ei lasknud ennast sellest segada. Meeldejääv oli ka paadisõit Seine´il. Möödaujuvad laevrestoranid ja kaunid kaldapealsed. Peale tunniajast sõitu olin ma sinakates varjundites ja külm nagu jääpurikas, :) Suve ei kusagil.

Päev algas Louvre´i külastusega. Louvre (Musée du Louvre) on muuseum Pariisis. See on üks maailma suurimaid muuseume. Asub Seine'i kaldal. Louvre ehitati 12. sajandil Philippe II Auguste'i kuningapaleena. Muuseumina avati osa paleest 1793. aastal. Louvre'is on palju maailma kunsti paremikku kuuluvaid teoseid, neist tuntuim on Leonardo da Vinci Mona Lisa. 2005. aastal külastas muuseumi 7,3 miljonit inimest. 2006. aastal aga 8,3 miljonit. Meil oli Louvres aega poolteist tundi. Mul oli küll Lauri Leesi kirjutatud kava, kuidas haarata sellest tohutust kunstihulgast endasse pooleteise tunniga võimalikult palju elamusi. Alguses panin ma kohe puusse ja mu kavast polnud kasu. Kui järje peale sain, sis hakkas ikka täitsa huvitav. Ma olin nagu laps kommipoes. "Nii ilus! Nii kena! Vaata seda, vaata seda..." Ja Mona Lisa jättis mind üsna külmaks. :) Minu lemmikud olid Delaroche "La Jeune Martyre" ja J-Louis Davidi "Portrait de Mme Seriziat" Aga kui ma peaksin mingi õnneliku juhuse läbi kunagi uuesti pariisi sattuma, sis tean juba, et tahan TERVE ühe päeva veeta Louvre´is. Richelieu majakülg jäi mul täiesti vaatamata. Aga vähemalt sain ma sellest vapustavast kunstist mingi ülevaate ja maitse suhu. Meie järgmine sihtpunkt oli Eiffeli torn. :) Selleks, et pääseda ülemisele platvormile (274 m) tuli oodata poolteist tundi erinevates järjekordades. Loomulikult oli ka alla pääsemiseks vaja pikkades järjekordades seista. Pariis on tõesti valge linn, nagu ka giid Krista meile rääkis. Enamik ehitisi on helevalgetes toonides ja see annab linnale nii portselanitaolise ilme. Õhtul oli meil jalutuskäik Montmartre`il. Mäel aub helevalge Sacre Coeur`i kirik, mille esistele treppidele kogunevad õhtuti noored. Sealt avaneb linnale tõeliselt kaunis vaade. Piirkonna kõrgemas kohas asub Terte`i väljak, kussahisevad tänavakunstike pliiatsid. Ka mina lasin endast portree joonistada. :) Montmatre ja kunstnikud on juba 200 aastat lahutamatud. 19.sai lõpus oli siin kunstkine, kirjanike, luuletajate ja nende jüngrite meka. See paik on tõepoolest säilitanud oma võlu ja külaõhustik on selgesti äratuntav.

Teistel toimus Euro-Disneylandi külastus, aga väiksem seltskond otsustas minna omal käel Pariisi avastama. Käisime õp Lea ja õp Lainega Pere Lachaise´i kalmistul. Pariisi südames paiknev Pere Lachaise'i kalmistu on otsekui sild minevikku: seal jalutades võib kohtuda möödunud aegade kuulsate ja vägevatega. Sõna "kohtumine" tuleb siin küll täiendada jutumärkidega - kuulsad ja vägevad on Pere Lachaise'i kivimüüride vahel leidnud oma viimase puhkepaiga. Kohtuda saab nendega eelkõige vaid mõttelistel maastikel.Selliste kokkusaamiste otsijaid jõuab Pariisi suurima pargi tiitlit - eri andmeil 41 kuni 48 hektarit - kandvale kalmistule aastas üle miljoni. Lillepoest või kalmistu väravast ostetud kaart näpu vahel, otsivad turistid nende puhkepaiku, kelle elulugu teatmeteostes võtab enda alla rohkem kui mõned read. Molière, Oscar Wilde, Honoré de Balzac, Georges Bizet, Frederic Chopin, Yves Montand, Edith Piaf - kuulsuste nimekiri on lõputu.Pere Lachaise'i kasvule andis hoogu ka fakt, et tegu oli ilmaliku surnuaiaga, seega sai igaüks rajada oma hauaplatsile just sellise hauamonumendi, nagu ta ise või tema pärijad heaks arvasid. Nii ongi Pere Lachaise kaetud kõikvõimalike hauaehitistega, alates pompoossetest sammastest ja lõpetades moodsate minimalistlike hauaplaatidega. Kõrvuti on värskete lilledega varustatud hauaplatsid ning need, mille viimased külastajad lahkusid nähtavasti aastakümneid tagasi.Roostetanud uksed, pragunenud seinad, purunenud aknad, ämblikuvõrgud - otsekui üritaks aeg mõista anda, et tegelikult valitseb siin kõike tema.Praeguseks on linn kalmistu endasse neelanud ning ümbritseb seda kõikidest külgedest. Nii ongi tekkinud omamoodi imelik kooslus: mõtliku vaikusega surnuaed kõrvuti elust kihava suurlinnaga. Metroo on ääretult mugav ja loogiline viis liikumiseks suures linnas. Pariisi metroo on küll samasugune rahvaste paabel nagu iga teise suurlinna metroo. Seal näeb kerjuseid, lauljaid esinemas, usuhulle oma sõna kuulutamas ja Pariisi armunuid.La Fayette`i kaubamaja on midagi enneolematut! 7-korrust luksust. See võttis ahhetama ja ohhetama. Õpetajad väsisid mingil momendil ära ja ma jäin üksi linna. :) Minu uues kalendermärkmikus oli metrooplaan olemas ja see tegi tuju väga rõõmsaks. Uitasin õhtuni linna peal. Istusin pargis, kolasin poodides ja ammutasin iga minutiga endasse suurepärast Pariisi. Ma teadsin, et järgmisel päeval sõidame me varahommikul linnast ära. See tegi veidi kurvaks, sest ma tõesti armusin Pariisi. Kardan, et jäägitult! :) Kolmandal päeval ei häirinud mind ka ebameeldivalt lõhnavad tänavad ja turistidehordid. Kõik oli selleks liiga ilus, et keegi oleks suutnud seda minu jaoks rikkuda. Ja tegelikult on Pariis väga väike, sest metroos kohtasime me täiesti juhuslikult oma giidi, kes samuti sisustas linna peal oma aega. Kui ma õhtul hotelli tagasi kõndisin, sis kohtasin tänaval õp Priilahe vanemat tütart, kes oli koos meiega Prantsusmaale tulnud, oma mehe juurde. See oli lihtsalt nii naljakas! Täiesti juhuslik ja üllatav kohtumine Pariisi tänaval. :) See päev oli kõige vahvam ja ma tõdesin, et oleksin võinud ka teise päeva vabaks võtta ja ise ringi vaadata, mitte giidi sabas sörkida. Aga nii või teisiti jäin ma väga rahule.

Varahommikul lahkusime Pariisist. Sõitsime läbi Prantsusmaa. Reini- Moseli piirkond oma viinamarja istandustega jättis kustumatu mulje. Justkui värav muinasjuttu. Pärastlõunal oli meil linnaekskursioon Luxembourgis. Luxembourg olevat Euroopa kauneima asukohaga pealinn. Linn asub platool ja orgudes kahe jõe ühinemiskohas. Sügavad kanjonid ja umbes 85 sila ning sillakest. Sõitsime läbi Saksamaa ja ööbisime Magdeburgis

Tänane päev oli nii pikk, et ma ei suuda meenutada selle algust. Hommikul alustasime sõitu saksamaalt ja õhtuks jõudsime Poole, Bialystoki. Saksamaal tegime ka ühe pikema marketi peatuse. Olin eufoorias, sest Milka šokolaad maksis seal 0,79 EUR´i, muidu olin selle eest maksnud kogu aeg 2,15 :( :) Ja ma olen kindel, et mul on šokolaadimürgitus. Šokolaad. Šokolaadiküpsised. Šokolaad. Veel šokolaadi. Šokolaadikommid. Veeeeeeeeeeel šokolaadi. Milka on minu leib. :) Üldiselt oli päev masendav. Mul on väga kahju seda öselda, aga ma vihkan Poolat. Kui keegi küsiks minult, mida ma Poola kohta mäletan, sis vastaksin: "PIDURDAMIST!" Jah, just pidurdamist. Kui meie nunnu Asso Transa läbib ühe tunni jooksul 17 km, sis on see TÕESTI armastusväärne. Rõõmustav, et neil on ka juba mõned kiirteed olemas, seal sai pidurdamise vahepeal ka natuke sõita. Varssavis viskas mul üle, et terve mu keha pidevalt "ära sureb". Kolisin põrandale. Mulle astuti küll paar korda jalaga näkku :) ja ühe korra sain kõhtu ka ühe laksu, aga uni oli siiski magus. Kui armas Kadi-Triin mulle jalaga kõhtu virutas, sis nägin pärast unes, kuidas ma tal selle eest jala maha lõikasin. Ei ole psühh, lihtsalt unine inimene. Ja ma ärkasin põrandal lõpuks selle peale, et bussi eesosas käis suur sõnasõda. Kõik olid väsinud ja nii on ka pinged kerged tekkima. Aga ma olin liiiiiiga väsinud, et teistega võidu karjuda ja oma poolehoidu näidata. Lõpuks sai õiglus siiski võidule. Aa, "Ooperifantoomi" vaatasime ka lõpuni.

Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Sõit. Ja lõpuks Tõrva. Kui ma kodu poole hakkasin sõitma, sis tuli mulle meelde, et olin ühe oma koti ju bussi unustanud. Selle,mis oli otsast lõpuni alkoholi täis. Sellest oleks olnud kahju ilma jääda. :) Aga õnneks lõppes kõik hästi ja ma sain oma alko kätte. Irv. Kodu oli hea. Ja uni oma voodis kõige magusam.