Ma tunnen, et olen leidnud selle, mida ma kannatamatult otsisin. Mingi enneolematu rahu ja leppimine on täitnud minu südame. Jah, tean, et mul on veel pikk tee käia, aga tunnen, et olen teinud tohutuid edusamme. On kombeks öelda, et aeg parandab kõik haavad. Nõustun eeltoodud väitega osaliselt, aga tean, et mõtlemine parandab kõik haavad. Meie hoiakud, tundmused ja mõtteviis saavad alguse peast.Klaas pole mitte pooltühi, vaid ta on pooltäis. Kui sul on kaks liitrit bensiini, sis pead sa olema tänulik nende kahe liitri eest. Tundub tobeda ja kulununa, aga nii see on. Oma ennenägematult pika elu jooksul :) olen ma jõudnud arusaamale, et lauset: "Enam hullemaks minna ei saa!", ei tasu öelda, sest alati saavad asjad veelgi halvemini minna. Küll mina juba tean! ;)
Maailmas on olemas tohutult värve, millel pole konkreetset nime. Arvan, et sama lugu on ka emotsioonidega. Raske oleks oma tundeid mingitesse sõnalistesse raamidesse suruda. Need lihtsalt ei taha sinna ära mahtuda. Ja uute sõnade välja mõtlemine ei kuulu minu hobide hulka. Lepin oma tunnetega, oskamata neid arusaadavalt määratleda.
APPPPI, mis kerg-filisoofilist juttu ma olen sellesse postitusse mahutanud... :)
Lähen võtan nüüd oma saatanapilka kaissu ja näen unes Gatwicki teeviita.
Und.
PS! "Kuulujutt levib võrdeliselt tema sensatsioonilisusele ning pöördvõrdeliselt tema tõekoefitsendiga, olles astmelises jagatissuhtes rääkija ning räägitava isikliku läheduse või selle puudumisega." (walgekaaren)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar