Hiljuti küsis üks kallis inimene minult, et mida ma teeksin, kui saaksin teada, et ta sureb homme. Hakkasin naerma ja ütlesin, et mis ma siis ikka teeksin, läheksin õhtul kell 7 rahuliku südamega magama. Kui ma hakkasin hiljem selle küsimuse peale tõsisemalt mõtlema, siis tuli natuke kurbus peale.
Me ei iialgi teada, kuna võime kaotada mõne lähedase inimese enda kõrvalt. Igaveseks. Ja ammu on teada, et iga päeva peaks elame nii, nagu oleks see viimane. Minu jaoks ei tähenda see hulljulgeid riskimisi ja enesehävituslikku ppidutsemist... Pigem võiks igast päevast rõõmu tunda! Ka pisiasjadest. [Mäletan, et kunagi suvel kirjutasin blogisse, et peab oskama hinnata peidetud rõõme pisikestes asjades. :) ]
Üks sõber ütles, et ta ei taha kunagi inimestega riius olla ega tülitseda, sest äkki on see viimane kord, kui nad üksteist elusana näevad. Pidev surma peale mõtlemine võib olla üsnagi masendav, aga äkki on seda vahel vaja. Inimesed võtavad üksteist liialt enesestmõistetavalt.
Tagasi pöördudes jutu algusesse... Kui ma saaksin tõesti teada, et see on tema viimane päev koos minuga, siis tahaksin temaga koos teha kõiki neid asju, mida me pole suutnud veel ära teha. Kõige tähtsam on, et see päevake jääks meile meelde.
[Kõigil on õigus leida oma tee. Iga päev. Iga öö. T.Padar ja Ines "Legend."]
1 kommentaar:
eks seda surma ei oska keegi ette näha. peaksid siis IGAPÄEV VIIMAST VÕTMA. SOOVITAN SOOJALT.
Postita kommentaar