Muusikaga on mul viimasel ajal kahtlased lood... Ma ei suuda kuulata mõningaid artiste ühtki taktilööki. Lihtsalt vastumeelt. Arvasin, et sama asi on ka Jäääärega. Aga võta näpust! Nende "Lumevärv" on jätkuvalt vaimustav- iga sõna justkui paitab pead ja lõpuks toob muusika veel tibutagi ka. Mingil põhjusel meenub hetkel soomlaste grupisöömine restoranis ja kuklite pakkumine. Kuum kakao ka. :)
Oleksin pidanud täna ikkagi laenutusest mõne hea filmi võtma, sest ma ei taha ühtegi uut raamatut alustada. "Videviku" emotsioonid on lihtsalt liiiga tugevad veel. Stephenie Meyeri “Videvik” on üks tähelepanuväärne teos. Sihtgrupiks on küll noored, aga ma usun, et raamat lummab igas vanuses lugejaid. Tagakaanel on tekst a la "rahvusvaheline menuk... lugu jääb sind kummitama ka pärast seda, kui oled raamatu läbi lugenud" Mõtlesin, et noh, kui hea see sis ikka olla saab. :) Lühidalt räägib raamat väikelinna kolivast Bellast, kes hakkab käima uues koolis. Ta kohtab vampiir Edwardit, kelles Bella lõhn tekitab mõrvarlikke mõtteid. Järgneb armulugu, mis on kõike muud kui tavaline. Romaan köitis mind nii sõnade, kui ka mõtetega, mis peitusid kaunite ridade taga. Kahe noore inimese tundemaailm oli võetud pisikesteks lummavateks kildudeks ja raamatukaante vahele peidetud. Kui sa ei suuda oma ihale vastu seista, siis võta ja söö sellest õunast, aga arvesta ka tagajärgi. Vahel on nii mõnus, kui avastan enda jaoks täiesti uusi ja suurepäraseid raamatuid. Aga head filmi tahaks ikka praegu! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar