Doonor.

Doonorlus on heategevus, mis ei nõua palju aega ega vaeva ning sellega saaksid hakkama paljud meist. Doonoritel on erakordne võimalus aidata raskes seisundis patsiente, sest üks vereloovutus võib päästa nelja-viie inimese elu. Veretoodetele pole leiutatud tehis-alternatiivi ning ilma doonorivereta ei saaks ka parimad arstid päästa kõikide abivajajate elusid.
Vereloovutamine on vabatahtlik ning tasustamata tegu, mis annab doonorile hea enesetunde.

Käisin siis minagi eile esimest korda oma verd loovutamas. :)

Sain teada, et minu veri on AB positiivne. Mäletan kusagilt, et AB veri on üsnagi haruldane veregrupp, sest see esineb ainult 5% inimestest. Ja AB pidi olema nö kõige "noorem" veregrupp. No vot siis. Ja arstitädid olid minu hemoglobiiniga ka väga rahul. Tubli tüdruk olen ikka!

Kui asi siis lõpuks vere võtmiseni hakkas jõudma,siis oli arstitädi nõutu näoga, sest mulle ei tundunud esmapilgul veene olevatki. [Meenub perearsti juures käimine, kus õde ei saanud minult poole tunni jooksul tilkagi verd kätte. Lõpuks ta loobus.] Aga pika peksmise ja skuti sikutamise järel leiti minu pisike veresoon, kust hiljem tõmmati välja 450 ml väärtuslikku verd. :) Aga valus oli. Ma küsisin, et kas see asi peabki nii ebamugav olema, aga arst lohutas mind sellega, et asi on minu nirus veenis. Üldiselt ei peaks see üldse valus olema.

Aga kui veri oli lõpuks kätte saadud, siis hakkas tivoli. :) Kõik käis ringi ja oli hirmutavalt udune. Nuuskpiiritus tegi mu olukorra paremaks. Mind manitseti, et ma ei tohi pingutada ja füüsilist koormust päeva jooksul saada. Isegi kiirkõnni keelasid nad ära. Nuuks. Aga ega minust polekski olnud õhtul mingit kõndijat, sest enesetunne oli üsna kehvapoolne.

Täna hommikul oli kõik veel hullem. :( Sundisin ennast kooli minema, kõigi asjade kiuste. Käisin ka kooliarsti juures, et ta mul vererõhku mõõdaks. Mu sisetunne oli õige, sest mu vererõhk oli liiga-liiga-liiga madal. Käed värisesid ja pea käis jubedat moodi ringi. Kooliarst soovitas mul kiiremas korras koju minna. Sellega ma polnud nõus, sest puudumised on kauge minevik. :D Kui ta nägi, et ma järele ei anna, siis soovitas šokolaadi või muud magusat süüa, et veresuhkrut veidi tõsta. Hetkel tundus šokolaad mulle sama maitsev kui veise carpaccio. Böäk! Aga arst hoiatas mind, et ma võin lihtalt ära ka minestada, kui ma pikali ei ole. Lõbus.

Suure surmaga suutsin ma üheksa tundi koolis ära olla. Ma ei osakgi öelda, kas see oli tark tegu või mitte...

Ma ei tea, kas see oli lihtsalt halbade asjade kokkulangevus või mõjus doonorlus mulle tõesti nii halvasti. Vot ei oska öelda.

Loodame,et homne päev tuleb helgem.