Ave Maria
(Franz Shubert)
Ave Maria
Gratia plena
Maria, gratia plena
Maria, gratia plena
Ave, ave dominus
Dominus tecum
Benedicta tu in mulieribus
Et benedictus
Et benedictus fructus ventris
Ventris tuae, Jesus.
Ave Maria
Ave Maria
Mater Dei
Ora pro nobis peccatoribus
Ora pro nobis
Ora, ora pro nobis peccatoribus
Nunc et in hora mortis
Et in hora mortis nostrae
Et in hora mortis nostrae
Et in hora mortis nostrae
Ave Maria
laupäev, 19. märts 2011
reede, 25. veebruar 2011
Appi! Ma vajan armastust!
Me kõik tahame armastust. Otsime suhteid ja suhetest omakorda seda ülimalt tunnet- armastust. Tihtipeale tundub, et suhted toovad kaasa peamiselt raskusi ning muudavad elu keeruliseks. (Tahtsin kirjutada, et suhted toovad kaasa AINULT raskusi ja keerukusi, kuid see poleks päris õige... Sest algab see tunnetemöll ju ikka joovastuse ja armumisega.) Võime olla väga edukad teistes eluvaldkondades, aga suhted valmistavad enamusele meist peavalu. Oleme rahulolematud vallalistena, kui sooviksime suhtes olla ning ei suuda pikemalt õnnelik olla, kui kindel, armastav? partner meie kõrval on.
Vanusega muutuvad inimesed realistlikumaks, küünilisemaks ja fantaasiavaesemaks. Selleni viivad muidugi löögid näkku, selga ja makku Elu enda poolt. Aga kes kujundab mu elu? Esimene pähetulev vastus on "Mina ise". Jah, kui aus olla, siis me ise peksamegi ennast näkku ja makku, äkki veel mõni usaldatav sõber lööb noa selga ja voila! ongi elukogenud inimene valmis. Küllap sellepärast suudavadki lapsed isegi pisiasjadest nii suuuuurt suurt rõõmu või kurvasust tunda, et nad pole end veel uimaseks klobinud. (Saan aru, et mu mõttekäigud on enamus ajast väga must-valged ja väljaütlemised radikaalsed. Mu kavatsus pole tegelikult kogu inimkonda üldistada, sest olen kohanud ka elurõõmsaid ja terve mõistusega täiskasvanuid, kes suudavad hoida armastavaid suhteid.)
Ja kui räägin armastusest, siis ei mõtle ma ainult seda suurt tunnet armastajate vahel (kuigi see on suur osa), vaid Armastust, mida pakuvad meile kõik suhted- mina ja mu partner, mina ja perekond, mina ja sõbrad, mina ja ühiskond, mina ja Universum. See tunne muudab su elu imeliseks- täidab su positiivsusega ning muudab iga hetke elamisväärseks! Sa elad ja su hing on õnnelik ning nii tahaksidki ennast elu lõpuni tunda- armastatuna ja valmis teisi armastama. Aga miks see ei püsi? Miks elamine on valus?
Kui küsin kahte eelnevat küsimust iseenda käest, siis saan sellised vastused:
Miks see ei püsi? Sest ma kardan. Kardan haiget saada ja ise teistele haiget teha. Kui miski tundub hirmutav, siis on kergem mingi jama kokku keerata või teise riiki elama kolida, kui ennast armastusele avada. Ütleks nii, et ei saagi püsida, kui pinnas on jama. Kui vundament pole korralik, siis ei saa hoonest asja. Kui ülakeha pole piisavalt toonuses, et karm õlatrenn vastu pidada, siis pole mõtetki heast tulemusest unistada, pigem saab rääkida vigastusest.
Miks elamine on valus? Sest ma ei tunne, et oleksin headuse vääriline. Osa minust tahab olla armastatud, aga teine osa ütleb, et ma pole seda ära teeninud. See teebki haiget. Targad inimesed on öelnud, et armastust ei peagi ära teenima, sest see on piiramatu ja Jumal armastab meie päritolust, minevikust ning tegudest hoolimata. Tahaksin seda uskuda, aga see tundub liiga hea, et tõsi olla.
Et Armastus pühiks mineviku mustad varjud ära (ÄRA, mitte vaiba alla peitu!) ja et päike pilve tagant välja tuleks!
Üks toetav tsitaat selle postituse lõpetuseks.
“We take a risk when we open our hearts because the truth is, if we open our hearts, we will get hurt. You can’t open your heart and not have some hurt because you’re in a human experience. Even if it’s the love of your life and you have many wonderful, deepening, growing, powerful years together, it’s a human experience and that person will pass over. Love takes courage. Be courageous.”
Mary Manin Morrissey
Vanusega muutuvad inimesed realistlikumaks, küünilisemaks ja fantaasiavaesemaks. Selleni viivad muidugi löögid näkku, selga ja makku Elu enda poolt. Aga kes kujundab mu elu? Esimene pähetulev vastus on "Mina ise". Jah, kui aus olla, siis me ise peksamegi ennast näkku ja makku, äkki veel mõni usaldatav sõber lööb noa selga ja voila! ongi elukogenud inimene valmis. Küllap sellepärast suudavadki lapsed isegi pisiasjadest nii suuuuurt suurt rõõmu või kurvasust tunda, et nad pole end veel uimaseks klobinud. (Saan aru, et mu mõttekäigud on enamus ajast väga must-valged ja väljaütlemised radikaalsed. Mu kavatsus pole tegelikult kogu inimkonda üldistada, sest olen kohanud ka elurõõmsaid ja terve mõistusega täiskasvanuid, kes suudavad hoida armastavaid suhteid.)
Ja kui räägin armastusest, siis ei mõtle ma ainult seda suurt tunnet armastajate vahel (kuigi see on suur osa), vaid Armastust, mida pakuvad meile kõik suhted- mina ja mu partner, mina ja perekond, mina ja sõbrad, mina ja ühiskond, mina ja Universum. See tunne muudab su elu imeliseks- täidab su positiivsusega ning muudab iga hetke elamisväärseks! Sa elad ja su hing on õnnelik ning nii tahaksidki ennast elu lõpuni tunda- armastatuna ja valmis teisi armastama. Aga miks see ei püsi? Miks elamine on valus?
Kui küsin kahte eelnevat küsimust iseenda käest, siis saan sellised vastused:
Miks see ei püsi? Sest ma kardan. Kardan haiget saada ja ise teistele haiget teha. Kui miski tundub hirmutav, siis on kergem mingi jama kokku keerata või teise riiki elama kolida, kui ennast armastusele avada. Ütleks nii, et ei saagi püsida, kui pinnas on jama. Kui vundament pole korralik, siis ei saa hoonest asja. Kui ülakeha pole piisavalt toonuses, et karm õlatrenn vastu pidada, siis pole mõtetki heast tulemusest unistada, pigem saab rääkida vigastusest.
Miks elamine on valus? Sest ma ei tunne, et oleksin headuse vääriline. Osa minust tahab olla armastatud, aga teine osa ütleb, et ma pole seda ära teeninud. See teebki haiget. Targad inimesed on öelnud, et armastust ei peagi ära teenima, sest see on piiramatu ja Jumal armastab meie päritolust, minevikust ning tegudest hoolimata. Tahaksin seda uskuda, aga see tundub liiga hea, et tõsi olla.
Et Armastus pühiks mineviku mustad varjud ära (ÄRA, mitte vaiba alla peitu!) ja et päike pilve tagant välja tuleks!
Üks toetav tsitaat selle postituse lõpetuseks.
“We take a risk when we open our hearts because the truth is, if we open our hearts, we will get hurt. You can’t open your heart and not have some hurt because you’re in a human experience. Even if it’s the love of your life and you have many wonderful, deepening, growing, powerful years together, it’s a human experience and that person will pass over. Love takes courage. Be courageous.”
Mary Manin Morrissey
neljapäev, 24. veebruar 2011
laupäev, 8. jaanuar 2011
laupäev, 13. november 2010
JamesBlunt
We’ve been singing Billie Jean
Mixin’ vodka with caffeine
We’ve got strangers stopping by
And though you’re out of tune
You blow my mind, you do...
If this is what we’ve got, then what we’ve got is gold.
Ilusat laup2eva! XoXo
Mixin’ vodka with caffeine
We’ve got strangers stopping by
And though you’re out of tune
You blow my mind, you do...
If this is what we’ve got, then what we’ve got is gold.
Ilusat laup2eva! XoXo
esmaspäev, 11. oktoober 2010
BP
Tahate näha mu foto-kunsti? See polnud tõsiseltvõetav küsimus, sest ma ei anna valikuvõimalusi.
See on rohkem isegi toidu-kunst ehk lõputu lugu sellest, kuidas päevane proteiinikogus söödavamaks muuta.
Londonisse kolides hakkasin regulaarselt liha sööma. Ja liha all mõtlen ikka punast liha, mitte ninnunännut kanarinnakest. Mingil momendil tajusin kuidas mu keha lausa karjus... Tean, et mul on kõrgemal tasemel kujutlusvõime ;) "#!!!??# Miks liha?" Kaks nädalat peale seda ei söönud ma enam ka kana ega kala. Piimatooteid vähesel määral ja munad oli hommikusöögis ikka esindatud. E. arvas, et ma ei pea kahte päevagi vastu. Aga tundsin ennast tugevalt ning otsusekindlalt. Ühel õhtul sõin punast liha, millele järgnes kodune aplaus ja kõne teemal, kui kasulik liha on. Millele omakorda järgnes halb enesetunne. Püüan tõesti mõista, kui kasulik on süüa tasakaalustatud menüü järgi, aga praktikasse on seda raske panna. Kaks nädalat enamikust loomsetest produktidest loobudes ei söönud ma oma proteiinivajadust isegi ligilähedaselt täis ja seda näitas ka minu olematu sportlik vorm. Nüüd üritan kana ja tuunikala igapäevaselt menüüs hoida ja sellest ka huvitavad katsetused toiduga, et söömine protsessina meeldivam oleks.
Ahjaa, pidin ju midagi kunsti näitama..
Minu stuffed BP. Ei, mitte British Petrol vaid butternut squash. Esialgse idee sain Portrait resto uuest sügisesest menüüst, kus on küll acorn squah, mis näeb tunduvalt huvitavam välja. Klientide üks lemmikumaid pearoogasid! Küsisin peakokalt, kuidas nemad seda teevad ja kodus tegin Kati-versiooni. Squashi lõikasin lühemaks, aga mütsikese jätsin alles, et seda hiljem dekoratiivse kaanena kasutada. Uuritasin seest tühjaks, paar soolast võitükikest sisse, et magusust balanseerida ja 15 minutiks kuuma ahju. Samal ajal valmistasin sisu- uuristatud squash, mille ära hekseldasin ja eemisel õhtul valmistatud india kalkunihautis, mille lihtsalt külmkapist välja võtsin. Sisu sisse, juustu peale ja uuesti 15 kuni 20 minutit keskmisel ahjukuumusel küpsemist. Tulemus oli super! Vürtsikas kalkun sobis sinna suurepäraselt. E. meisteras mulle meie enda kasvatatud sibulast südame ka. Silmailu ja kõhutäide peavadki koos käima.
Tundub, et mingit erilist retsepti-kirjanikku minust ei saa... aga vähemalt sain oma "maitsvat meistriteost" jagada.
PS! Kunagi, kui ma unine pole, räägin Nigellast. Vaatasin eelmine nädal esimest korda tema kokasaadet.
Netihundid lähevad nüüd magama, et hommikul vara tööle minna!
Byebye.
See on rohkem isegi toidu-kunst ehk lõputu lugu sellest, kuidas päevane proteiinikogus söödavamaks muuta.
Londonisse kolides hakkasin regulaarselt liha sööma. Ja liha all mõtlen ikka punast liha, mitte ninnunännut kanarinnakest. Mingil momendil tajusin kuidas mu keha lausa karjus... Tean, et mul on kõrgemal tasemel kujutlusvõime ;) "#!!!??# Miks liha?" Kaks nädalat peale seda ei söönud ma enam ka kana ega kala. Piimatooteid vähesel määral ja munad oli hommikusöögis ikka esindatud. E. arvas, et ma ei pea kahte päevagi vastu. Aga tundsin ennast tugevalt ning otsusekindlalt. Ühel õhtul sõin punast liha, millele järgnes kodune aplaus ja kõne teemal, kui kasulik liha on. Millele omakorda järgnes halb enesetunne. Püüan tõesti mõista, kui kasulik on süüa tasakaalustatud menüü järgi, aga praktikasse on seda raske panna. Kaks nädalat enamikust loomsetest produktidest loobudes ei söönud ma oma proteiinivajadust isegi ligilähedaselt täis ja seda näitas ka minu olematu sportlik vorm. Nüüd üritan kana ja tuunikala igapäevaselt menüüs hoida ja sellest ka huvitavad katsetused toiduga, et söömine protsessina meeldivam oleks.
Ahjaa, pidin ju midagi kunsti näitama..
Tundub, et mingit erilist retsepti-kirjanikku minust ei saa... aga vähemalt sain oma "maitsvat meistriteost" jagada.
PS! Kunagi, kui ma unine pole, räägin Nigellast. Vaatasin eelmine nädal esimest korda tema kokasaadet.
Netihundid lähevad nüüd magama, et hommikul vara tööle minna!
Byebye.
pühapäev, 10. oktoober 2010
Amaze yourself !
Mida rohkem sa teed, seda rohkem sa jõuad. Eelneva ütluse tõesust sai Taagepera Lossis töötades aina ning aina tõestatud.
Võimed ja jõud üllatavad sind ennastki, kui oled katsumuse edukalt läbinud. Progressi sees olles on raske seda tunnetada. Parim strateegia oma närvilisusest ja ootusest hetkel üle olla, on hoida end tegevuses ning püsida liikumises. Igiliikur. Perpetuum mobile annab endast välja rohkem energiat, kui on vaja selle käigushoidmiseks.
Tunne, et sa ei saa midagi parata.. ei saa muuta minevikku, olevikku ega tulevikku.. See tunne tekitab tahtmise patja sisse karjuda ja rusikaid taguda. Ja jälle on parim viis eluspüsimiseks ennast liikumises hoida.
Tundsin vana emotsiooni, kus emotsionalsus halvab terve mu keha. Käed ja jalad ei saa ajust piisavalt signaali. Viskasin murule pikali, käed näo ette, sest päike oli niiii ere. Pool tundi üritasin hingata, lihtsalt H I N G A T A. Ilma mõtlemise- ülemõtlemiseta. Selle tulemusena sai pea klaariks ning seiklus nimega "ELU" võib täiskäigul jätkuda.
Uus projekt või eesmärk võib esmapilgul tunduda küündimatuna. Arusaadav- kui sa pole astunud isegi esimest sammu, siis pole sul aimugi, kui lähedal läbimurde joonele sa tegelikult seista võid. Peale esimesi pingutusi pead suure tõenäolsusega oma tegevusplaani ning suhtumist muutma, sest oled reaalselt olukorra sees.
Kõrget mäge kaugusest vaadates ole kerge end reaalselt mägironimiseks ette valmistada. Kord juba ühe ning siis teise kivinuki järele haarates ning neid taldade all tunnetades, saad aru, et see viibki nõlvakust ülesse.
Mida rohkem tööd, higi ja pisaraid sa oma "projekti" matad, seda magusam on lõpusirgel olla.
Alusta ning sa avastad, kui palju sinus tegelikult peitub!
Võimed ja jõud üllatavad sind ennastki, kui oled katsumuse edukalt läbinud. Progressi sees olles on raske seda tunnetada. Parim strateegia oma närvilisusest ja ootusest hetkel üle olla, on hoida end tegevuses ning püsida liikumises. Igiliikur. Perpetuum mobile annab endast välja rohkem energiat, kui on vaja selle käigushoidmiseks.
Tunne, et sa ei saa midagi parata.. ei saa muuta minevikku, olevikku ega tulevikku.. See tunne tekitab tahtmise patja sisse karjuda ja rusikaid taguda. Ja jälle on parim viis eluspüsimiseks ennast liikumises hoida.
Tundsin vana emotsiooni, kus emotsionalsus halvab terve mu keha. Käed ja jalad ei saa ajust piisavalt signaali. Viskasin murule pikali, käed näo ette, sest päike oli niiii ere. Pool tundi üritasin hingata, lihtsalt H I N G A T A. Ilma mõtlemise- ülemõtlemiseta. Selle tulemusena sai pea klaariks ning seiklus nimega "ELU" võib täiskäigul jätkuda.
Uus projekt või eesmärk võib esmapilgul tunduda küündimatuna. Arusaadav- kui sa pole astunud isegi esimest sammu, siis pole sul aimugi, kui lähedal läbimurde joonele sa tegelikult seista võid. Peale esimesi pingutusi pead suure tõenäolsusega oma tegevusplaani ning suhtumist muutma, sest oled reaalselt olukorra sees.
Kõrget mäge kaugusest vaadates ole kerge end reaalselt mägironimiseks ette valmistada. Kord juba ühe ning siis teise kivinuki järele haarates ning neid taldade all tunnetades, saad aru, et see viibki nõlvakust ülesse.
Mida rohkem tööd, higi ja pisaraid sa oma "projekti" matad, seda magusam on lõpusirgel olla.
Alusta ning sa avastad, kui palju sinus tegelikult peitub!
laupäev, 9. oktoober 2010
pühapäev, 26. september 2010
La Tasca
Plaan oli PlanetOrganic poodi shoppama minna (datlisiirup ja muud nämmad asjad), aga lõpetasime lolli juttu ajades, pudel veini nina ees...
Sel korral Hispaania restoran La Tasca, üsna minu töö lähedal. Sama koha vastu tundsin huvi ka siis, kui viimane kord Tai restoranis käisime (jõin Mai Thai kokteili esimest korda, sama värv, aga parem maitse, kui Liviko samanimelisel GINil) , aga siis tundus La Tasca väga ülerahvastatud olevat. Täna ootasime lauda 10-15 minutit, mis oli paras aeg, et vein tellida. Kolmas punane vein, mille joomist tõesti nautisin! Kirsid, ploomid ja natuke vaniljet, mitte liiga raske ega vürtsikas. Pigem round but same time light-bodied.
Resto sisekujundus oli soojades toonides ja hispaanialikult kodune, mustrilised padjad ja loendamatu hulk maale, pilte ja küünlaid seinadel. Minu menüü koosnes taimetoitlase paellast, kitsejuustust ja krevettidest. E. proovis kana, veiseliha ja juustuseid kartuleid. Mõlemad olime meeldivalt üllatunud- kõik oli lihtsalt super! Desserdina jagasime hispaania stiilis õunapirukat, mis ei rabanud jalust, aga oli siiski magus suutäis.
Mõtlesime, et kui külalised tulevad kodumaalt, siis viiksime nad kindlasti sinna. Juba see, et ma sellest õhtust sissekande teen, tähendab, et saime meeldiva (maitse)elamuse osaliseks!
Arutasime, et meil on kaks tõsiseltvõetavat traditsiooni praegu- pühapäevane jooks ja igakuine erineva resto külastamine. Aasta alguses oli traditsiooniks ka igal viimasel nädalavahetusel erineva koogi küpsetamine, aga kuna meid on ainult kaks, siis pole selle süsivesikute laadungiga midagi ette võtta. Mul on järgmisteks kuudeks valmis juba neli restorani, kuhu sooviksin minna. Kui kellelgi on suurepäraseid ideid, mida meie kolmanda traditsioonina teha, siis kõik pakkumised on teretulnud!
PlanetOrganic jäi külastamata, aga vein tegi olemise natuke soojemaks ja sügisene jahe päev oli lõpule jõudnud. Kell on 9 läbi ja E. juba magab ja näeb Kurrunurruvuti saart ja roosasid kiisusid unes (lugesin talle maagilist uinutavat unejuttu).
Head und ja ilusat nädalavahetust!
Sel korral Hispaania restoran La Tasca, üsna minu töö lähedal. Sama koha vastu tundsin huvi ka siis, kui viimane kord Tai restoranis käisime (jõin Mai Thai kokteili esimest korda, sama värv, aga parem maitse, kui Liviko samanimelisel GINil) , aga siis tundus La Tasca väga ülerahvastatud olevat. Täna ootasime lauda 10-15 minutit, mis oli paras aeg, et vein tellida. Kolmas punane vein, mille joomist tõesti nautisin! Kirsid, ploomid ja natuke vaniljet, mitte liiga raske ega vürtsikas. Pigem round but same time light-bodied.
Resto sisekujundus oli soojades toonides ja hispaanialikult kodune, mustrilised padjad ja loendamatu hulk maale, pilte ja küünlaid seinadel. Minu menüü koosnes taimetoitlase paellast, kitsejuustust ja krevettidest. E. proovis kana, veiseliha ja juustuseid kartuleid. Mõlemad olime meeldivalt üllatunud- kõik oli lihtsalt super! Desserdina jagasime hispaania stiilis õunapirukat, mis ei rabanud jalust, aga oli siiski magus suutäis.
Mõtlesime, et kui külalised tulevad kodumaalt, siis viiksime nad kindlasti sinna. Juba see, et ma sellest õhtust sissekande teen, tähendab, et saime meeldiva (maitse)elamuse osaliseks!
Arutasime, et meil on kaks tõsiseltvõetavat traditsiooni praegu- pühapäevane jooks ja igakuine erineva resto külastamine. Aasta alguses oli traditsiooniks ka igal viimasel nädalavahetusel erineva koogi küpsetamine, aga kuna meid on ainult kaks, siis pole selle süsivesikute laadungiga midagi ette võtta. Mul on järgmisteks kuudeks valmis juba neli restorani, kuhu sooviksin minna. Kui kellelgi on suurepäraseid ideid, mida meie kolmanda traditsioonina teha, siis kõik pakkumised on teretulnud!
PlanetOrganic jäi külastamata, aga vein tegi olemise natuke soojemaks ja sügisene jahe päev oli lõpule jõudnud. Kell on 9 läbi ja E. juba magab ja näeb Kurrunurruvuti saart ja roosasid kiisusid unes (lugesin talle maagilist uinutavat unejuttu).
Head und ja ilusat nädalavahetust!
laupäev, 25. september 2010
Me jookseme!
See oli vist meie esimene pühapäev, kui alustasime traditsiooni oma pühapäeva-jooksudega. Nagu nägite vajus üks mees murule pikali, et maapinnalt lohutust saada...
Segadus- Lahendus
Kui toas valitseb segadus, siis tuleb end kokku võtta ja tuba ära koristada. Mõistagi.
Aga kuidas koristada segadust ja paanikat oma hinge tolmustest nurkadest ja mõttekurdude tagumisest vasakust servast?
Seisin keset tuba, käed puusas, pisarad pärastiseks hoiule pandud ja korrutasin mõttes: "Miks? Miks? Miks?" Jah, korrutasin mõttes, aga üle huulte ei tulnud ainsatki lauset. Ma ei oskanud vastata küsimustele, mida minult küsiti ega tahtnud anda selgitusi, lubadusi.
Juba iseendale antud lubadust on valus igal päeval/nädalal murda, kuidas saan ma seda siis Temale teha?
Tahan uut algust- murdepunkti, millest algaks terve ja energiline areng ning aina ja aina korratud vead pandaks minevikku üheksa luku ja riivi taha. "Pandaks" ? Njah, mitte keegi peale minu ei saa neid lukke lukustada. Ja äkki oleks parem, kui suudaks esmalt aksepteerida? Sest tean, mis tulemusi annab vanade emotsioonide peitmine- kunagi tulevad need suslikud ikka välja ja teevad isegi suuremat kahjutööd. No näiteks kui mul on mädamuna, siis ma ei pane seda kõige alumisse sahtlisse villaste sokkide sisse peitu, vaid võtan omaks, et ah ah, mul on siin üks raipe moodi haisev mädamuna ja ainuõige lahendus on sellest vabandeda ja sammud prügikonteineri poole seada. Ja mitte üleliigselt kiirustades, sest haisupomm võib käest maha kukkuda ja isegi suurema "haisukatastroofi" kaasa tuua.
Ja see on ikkagi tõsine jutt, mitte novell Mister Mädamuna kibedast saatusest.
Nõutuna seal toa keskel seistes hakkasin kartma, et SEE kõik on vale- minu haige illusioon, väljamõeldis. Me pidime ju koos, käsikäes, armastades seda elu elama. Ainus asjalik mõte ribikardinaid lugedes oli see, et pean siit välja saama. Õnneks ma ei läinud, sest üks suur õlg püüdis mind kinni. Ja selle "käsikäes ja armastades" asja kohta... kuidas saab see toimida, kui üks osapool ei suuda iseennast armastada.
Mul ei ole jõudu, et selgitada ja kõike aegade algusest rääkima hakata. Aga loomulikult ei öelnud ma ka neid sõnu, vaid läksin kolm tundi varem tööle.
Hommikul "Stereo Love" äratust läbi une kuuldes oli kaks asja, mis lohutasid. Esiteks, see pole minu äratus ega varajane äratus mulle. Teiseks, kogu see kurbus, segadus ja paanika oli pikk unenägu. "Kati, võta oma telefon." Nii palju siis esimesest lohutusest. Poolteist sekundit ja siis tuli arusaamine, et kõik on reaalne ja see on REAALSUS.
Terve päev oli pikk, liiga hirmutav- ümbritsevad inimesed olid pikkade nägudega kollid, silmade asemel tühjad augud ja suust tulid välja lollid tühjad laused. Tühjad silmad suudan veel ära kannatada, aga kõik see tühi jutt... Tundsin, et ei suuda seal olla, aga kodu ei tõmbanud ka väga. Pargis on külm ja tuuline. Jõusaali kriipsutame ka maha.
Kodus ootas Armastus, Hoolimine, Hellus ja Mõistmine. Vajasin seda ülekõige maailmas, universumis, kõikides aja ja ruumi ühikutes ning just seda ma saingi.
Teekond, mis mind ees ootab, saab olema pikk ja arvatavasti kohatati okkaline. Aga mul on sellel teekonnal kaaslane, kes okastest tekkinud kriimudele peale puhub ja plaastrid peale paneb.
Vastus minu hinge-segaduse-koristamise-kohta... Kuidas? Oma viimase jõu, meeletu sihikindluse ja armastusega. Vähemalt nii ma arvan- see poleks esimene ega viimane kord, kui ma eksin, aga sel korral on kindlam tunne südames.
Järgmine nädal.
Aga kuidas koristada segadust ja paanikat oma hinge tolmustest nurkadest ja mõttekurdude tagumisest vasakust servast?
Seisin keset tuba, käed puusas, pisarad pärastiseks hoiule pandud ja korrutasin mõttes: "Miks? Miks? Miks?" Jah, korrutasin mõttes, aga üle huulte ei tulnud ainsatki lauset. Ma ei oskanud vastata küsimustele, mida minult küsiti ega tahtnud anda selgitusi, lubadusi.
Juba iseendale antud lubadust on valus igal päeval/nädalal murda, kuidas saan ma seda siis Temale teha?
Tahan uut algust- murdepunkti, millest algaks terve ja energiline areng ning aina ja aina korratud vead pandaks minevikku üheksa luku ja riivi taha. "Pandaks" ? Njah, mitte keegi peale minu ei saa neid lukke lukustada. Ja äkki oleks parem, kui suudaks esmalt aksepteerida? Sest tean, mis tulemusi annab vanade emotsioonide peitmine- kunagi tulevad need suslikud ikka välja ja teevad isegi suuremat kahjutööd. No näiteks kui mul on mädamuna, siis ma ei pane seda kõige alumisse sahtlisse villaste sokkide sisse peitu, vaid võtan omaks, et ah ah, mul on siin üks raipe moodi haisev mädamuna ja ainuõige lahendus on sellest vabandeda ja sammud prügikonteineri poole seada. Ja mitte üleliigselt kiirustades, sest haisupomm võib käest maha kukkuda ja isegi suurema "haisukatastroofi" kaasa tuua.
Ja see on ikkagi tõsine jutt, mitte novell Mister Mädamuna kibedast saatusest.
Nõutuna seal toa keskel seistes hakkasin kartma, et SEE kõik on vale- minu haige illusioon, väljamõeldis. Me pidime ju koos, käsikäes, armastades seda elu elama. Ainus asjalik mõte ribikardinaid lugedes oli see, et pean siit välja saama. Õnneks ma ei läinud, sest üks suur õlg püüdis mind kinni. Ja selle "käsikäes ja armastades" asja kohta... kuidas saab see toimida, kui üks osapool ei suuda iseennast armastada.
Mul ei ole jõudu, et selgitada ja kõike aegade algusest rääkima hakata. Aga loomulikult ei öelnud ma ka neid sõnu, vaid läksin kolm tundi varem tööle.
Hommikul "Stereo Love" äratust läbi une kuuldes oli kaks asja, mis lohutasid. Esiteks, see pole minu äratus ega varajane äratus mulle. Teiseks, kogu see kurbus, segadus ja paanika oli pikk unenägu. "Kati, võta oma telefon." Nii palju siis esimesest lohutusest. Poolteist sekundit ja siis tuli arusaamine, et kõik on reaalne ja see on REAALSUS.
Terve päev oli pikk, liiga hirmutav- ümbritsevad inimesed olid pikkade nägudega kollid, silmade asemel tühjad augud ja suust tulid välja lollid tühjad laused. Tühjad silmad suudan veel ära kannatada, aga kõik see tühi jutt... Tundsin, et ei suuda seal olla, aga kodu ei tõmbanud ka väga. Pargis on külm ja tuuline. Jõusaali kriipsutame ka maha.
Kodus ootas Armastus, Hoolimine, Hellus ja Mõistmine. Vajasin seda ülekõige maailmas, universumis, kõikides aja ja ruumi ühikutes ning just seda ma saingi.
Teekond, mis mind ees ootab, saab olema pikk ja arvatavasti kohatati okkaline. Aga mul on sellel teekonnal kaaslane, kes okastest tekkinud kriimudele peale puhub ja plaastrid peale paneb.
Vastus minu hinge-segaduse-koristamise-kohta... Kuidas? Oma viimase jõu, meeletu sihikindluse ja armastusega. Vähemalt nii ma arvan- see poleks esimene ega viimane kord, kui ma eksin, aga sel korral on kindlam tunne südames.
Järgmine nädal.
teisipäev, 21. september 2010
Muinasjutt
Elas kord tüdruk, kelle ees oli lõputu hulk võimalusi ja Ta võis teha, mida hing iganes ihkas. Tüdruk pidi lihtsalt keskenduma ja oma pühendumust näitama. Ühel ilusal päeval seisis Tema ees tühi lõuend ja Tüdruk hakkas maalima. Iga pintslitõmme oli täiuslik- nõtkete, aeglaste ja läbimõeldud liigutuste tulemusena hakkas pilt elavnema. Kunst elavnes käsikäes oma autoriga- see oli meistriteos! Ja kui maal lõpuks viimistletud oli, vaatas Tüdruk uhkusega tulemust ja naeratas mõtlikult.
Pilved ja tähed, kes olid juba aastaid Tüdrukut jälginud, teadsid, et Tal on annet. Ja Tüdruk ise teadis seda ka ning tunnetas oma erilisust. Aga vaid mõni hetk peale maali valmimist muutus Tüdruk murelikuks. "Kui minu ees on miljoneid võimalusi ja võin kõike teha, miks kulutan ma oma väärtusliku aega lõuendite määrimiseks?"
Ta tundis, et maailmas on veel nii palju kogeda ja proovida. Tüdruku suurimaks hirmuks oli vanaduspäevil tõdeda, et kogu elu on silmapilguga raisku lastud minna. Ta heitis oma meistriteosele viimase pilgu ja asus kuuvalguse saatel pikale teekonnale. Tüdruk kõndis ja kõndis, puhkas veidi ja kõndis edasi.
Kuigi Ta püüdis teha parimat otsust, ei märganud meeleheitel Tüdruk, et Pilved, Tähed ja Kuu üritasid Talle juhatust anda. "Mida küll teha, kui valikuid on nii palju? Vanemad unistasid, et minust saaks arst. Õpetajad sisendasid, et minust saaks edukas teadlane. Kui tahan majanduslikult iseseisvaks jääda, siis pean end ärindusega siduma." Ta hoidis pisaraid kurgu taga peidus ja rühkis edasi.
Kakskümmend viis pikka aastat hiljem puhkes Tüdruk ohjeldamatult nutma. Nüüd jõudis kohale taipamine, et kõndides oli Ta oma rõõmsameelsuse kaotanud ja ümbritsev tundus võõralt külm ning steriilne.
Lõpuks sai Tüdruk aru, et elu ei seisne võimalustes- KÕIK ON VÕIMALIK! Elu seisneb otsuste tegemises- teha midagi, mis on ÕIGE SULLE!
Tüdruk, kes ei olnud enam tüdruk, ostis kohalikust poest mõned värvid ja odava lõuendi ning hakkas maalima. Üks pintslitõmme viis teiseni ja tekkinud oli kaunis harmoonia joonte, värvide emotsioonide ansamblist. Naeratus näol, maalis meie kuntsnik pikki öid ja päevi. Ta oli lõpuks teinud otsuse- ja palju head oli veel ees ja ootamas...
Pilved ja tähed, kes olid juba aastaid Tüdrukut jälginud, teadsid, et Tal on annet. Ja Tüdruk ise teadis seda ka ning tunnetas oma erilisust. Aga vaid mõni hetk peale maali valmimist muutus Tüdruk murelikuks. "Kui minu ees on miljoneid võimalusi ja võin kõike teha, miks kulutan ma oma väärtusliku aega lõuendite määrimiseks?"
Ta tundis, et maailmas on veel nii palju kogeda ja proovida. Tüdruku suurimaks hirmuks oli vanaduspäevil tõdeda, et kogu elu on silmapilguga raisku lastud minna. Ta heitis oma meistriteosele viimase pilgu ja asus kuuvalguse saatel pikale teekonnale. Tüdruk kõndis ja kõndis, puhkas veidi ja kõndis edasi.
Kuigi Ta püüdis teha parimat otsust, ei märganud meeleheitel Tüdruk, et Pilved, Tähed ja Kuu üritasid Talle juhatust anda. "Mida küll teha, kui valikuid on nii palju? Vanemad unistasid, et minust saaks arst. Õpetajad sisendasid, et minust saaks edukas teadlane. Kui tahan majanduslikult iseseisvaks jääda, siis pean end ärindusega siduma." Ta hoidis pisaraid kurgu taga peidus ja rühkis edasi.
Kakskümmend viis pikka aastat hiljem puhkes Tüdruk ohjeldamatult nutma. Nüüd jõudis kohale taipamine, et kõndides oli Ta oma rõõmsameelsuse kaotanud ja ümbritsev tundus võõralt külm ning steriilne.
Lõpuks sai Tüdruk aru, et elu ei seisne võimalustes- KÕIK ON VÕIMALIK! Elu seisneb otsuste tegemises- teha midagi, mis on ÕIGE SULLE!
Tüdruk, kes ei olnud enam tüdruk, ostis kohalikust poest mõned värvid ja odava lõuendi ning hakkas maalima. Üks pintslitõmme viis teiseni ja tekkinud oli kaunis harmoonia joonte, värvide emotsioonide ansamblist. Naeratus näol, maalis meie kuntsnik pikki öid ja päevi. Ta oli lõpuks teinud otsuse- ja palju head oli veel ees ja ootamas...
pühapäev, 12. september 2010
kolmapäev, 25. august 2010
The Goodness of Life
Pole mitte mingit põhjust kahelda ega üleliia kaalutleda. Teen selle lihtsalt ära!
Naudin kõiki oma emotsioone sklaala algusest kuni äikeselise lõpuni ning jätan kõrvale kahetsuse ja kriitlised hinnangud. Armastusväärsed mõtted ja avatud suhtumine kõigisse ja kõigesse viib mind oma eesmärgile aina lähemale.
Ja iga kogemuse väärtustamine ning samas sellest sõbralikult lahti laskmine muudab uued ja positiivsed sündmused meie kõigi jaoks võimalikuks.
Siiras rõõm täidab mu hinge, kui näen kujutluspilti tulevikust!
Naudin kõiki oma emotsioone sklaala algusest kuni äikeselise lõpuni ning jätan kõrvale kahetsuse ja kriitlised hinnangud. Armastusväärsed mõtted ja avatud suhtumine kõigisse ja kõigesse viib mind oma eesmärgile aina lähemale.
Ja iga kogemuse väärtustamine ning samas sellest sõbralikult lahti laskmine muudab uued ja positiivsed sündmused meie kõigi jaoks võimalikuks.
Siiras rõõm täidab mu hinge, kui näen kujutluspilti tulevikust!
teisipäev, 24. august 2010
Aptsihh
Mida päev edasi, seda enam mu varbad külmetavad. Praegu on nad veel roosad ja elujõulised, aga kui see pakane ja tuuline ilm veel kaua kestab, siis peab neile sooja õhku peale puhuma ja õe kootud villased sokid jalga sikutama.
Nina Simone laulab Summertime and the livin's easy oma võrratu bluusi-häälega fish are jumpin', and the cotton is high ja pühitseb suve viimaseid päevi one of these mornin's you goin' to rise un singin', then you'll spread yo' wings an' you'll take the sky.
Selleks aastaks on suvi minu jaoks läbi- otsa lõppenud- lahkunud, koos palavuse ja bikiinidega. M. ütles, et mustikad on otsas (ja mina ei saanud ühtegi, lepin siis nende Poola organic omadega, mis isegi suud ära ei määri) ja nüüd võib jõhvikaid korjata. No näed sa siis. September tahab juba uksele koputada ja aeg on mõelda õppimise ja arenemise peale. (Hea sõber kinnitas mulle paar päeva tagasi, et taandarengut loetakse jätkuvalt arenguks ja mul pole paanikaks põhjust) Kursakaaslased alustavad oma teist aastat kuue päeva pärast ja minu õppimisega seotud kuupäevad saavad loodetavasti homme lõplikult paika pandud.
Kell on kohe kaks öösel, aevastamine ja peavalu ei lase magada. KÜLMAD VARBAD. Südamekujuliselt peenrast korjatud saialilled, mis sai kohvrisse pakitud, peaksid mu tervise eest hoolt kandma. Panin tee kolm tundi tagasi tõmbama ehk siis nüüd oleks õige aeg juua. Aa, ja veekeedukannule suutsin ma ka midagi teha, sest vett see kannuke enam ei keeda ja lekib ka imelikult. Lisaks sellele ei näita toidukaal enam numbreid, aga selles süüdistan ma rohkem patareisid kui iseennast. Oma nõiajoogi-raviteede jaoks keetsin vett nagu ennemuiste sai tehtud- kopsikuga pliidi peale ja vesi keema. Kui vaarikatee pakike külma vette pista, siis kümne minutiga tekib päris teemaitseline jook- elame, õpime!
Ja vennanaisele- mõlemas kõrvas kaks auku. E. arvas, et see on kaval viis, kuidas Kati rohkem ehteid saab, et mida rohkem auke, seda enam on kivikesi vaja. Iciccicc!
Maagilist ööd ja imelist päeva!
Nina Simone laulab Summertime and the livin's easy oma võrratu bluusi-häälega fish are jumpin', and the cotton is high ja pühitseb suve viimaseid päevi one of these mornin's you goin' to rise un singin', then you'll spread yo' wings an' you'll take the sky.
Selleks aastaks on suvi minu jaoks läbi- otsa lõppenud- lahkunud, koos palavuse ja bikiinidega. M. ütles, et mustikad on otsas (ja mina ei saanud ühtegi, lepin siis nende Poola organic omadega, mis isegi suud ära ei määri) ja nüüd võib jõhvikaid korjata. No näed sa siis. September tahab juba uksele koputada ja aeg on mõelda õppimise ja arenemise peale. (Hea sõber kinnitas mulle paar päeva tagasi, et taandarengut loetakse jätkuvalt arenguks ja mul pole paanikaks põhjust) Kursakaaslased alustavad oma teist aastat kuue päeva pärast ja minu õppimisega seotud kuupäevad saavad loodetavasti homme lõplikult paika pandud.
Kell on kohe kaks öösel, aevastamine ja peavalu ei lase magada. KÜLMAD VARBAD. Südamekujuliselt peenrast korjatud saialilled, mis sai kohvrisse pakitud, peaksid mu tervise eest hoolt kandma. Panin tee kolm tundi tagasi tõmbama ehk siis nüüd oleks õige aeg juua. Aa, ja veekeedukannule suutsin ma ka midagi teha, sest vett see kannuke enam ei keeda ja lekib ka imelikult. Lisaks sellele ei näita toidukaal enam numbreid, aga selles süüdistan ma rohkem patareisid kui iseennast. Oma nõiajoogi-raviteede jaoks keetsin vett nagu ennemuiste sai tehtud- kopsikuga pliidi peale ja vesi keema. Kui vaarikatee pakike külma vette pista, siis kümne minutiga tekib päris teemaitseline jook- elame, õpime!
Ja vennanaisele- mõlemas kõrvas kaks auku. E. arvas, et see on kaval viis, kuidas Kati rohkem ehteid saab, et mida rohkem auke, seda enam on kivikesi vaja. Iciccicc!
Maagilist ööd ja imelist päeva!
kolmapäev, 18. august 2010
UNI-NIU
Ma ei ole ju kurb. Ainult natuke mõtlikum kui tavaliselt.
Tahaks inimestele pai teha ja vaikselt istuda.
Oodata oravaid, rasvatihaseid või isegi sääsepoegasid.
Arvan, et päev oli pikk ja väsitav oma kahe trenni ja muude tegemistega.
Ja mul on kõrvades uued augud- kartsin valu rohkem, kui asi väärt oli... Esimesed augud tegi vend Kalmer kustutuskummi ja sukanõelaga. Teiste aukude autoriks oli Anna, kes lähenes asjale püstoliga.
Uniuniuniuniniuniu-niuniu-niu-uni.
Tahaks inimestele pai teha ja vaikselt istuda.
Oodata oravaid, rasvatihaseid või isegi sääsepoegasid.
Arvan, et päev oli pikk ja väsitav oma kahe trenni ja muude tegemistega.
Ja mul on kõrvades uued augud- kartsin valu rohkem, kui asi väärt oli... Esimesed augud tegi vend Kalmer kustutuskummi ja sukanõelaga. Teiste aukude autoriks oli Anna, kes lähenes asjale püstoliga.
Uniuniuniuniniuniu-niuniu-niu-uni.
esmaspäev, 16. august 2010
Kiirelt
Tundub, et olen juba liiga tugev ning ei tunneta oma loomalikku jõudu...
Pesumasina nupud kukkusid kuhugi masina sisse, sest üritasin starti vajutada.
Riidekapi uksenupp tuli küljest ära, kuna tahtsin ust avada.
Vannitoas tekkis ka mingi "olukord", kui ma midagi puudutasin.
Või teine variant on see, et korter hakkab lihtsalt koost lagunema. Elame, näeme!
Eelmisel nädalal saime uut tehnikat juurde- eile oli esimene pidulik pesu uue pesumasinaga ja eile käisime ka PS3-e ostmas. Olime kindlad, et näeme mänge öösel unes- Erik mängib "Call of Duty 4" ja mina proovisin pool tunnikest "Ratchet & Clank- quest for booty". Nägin ühte pisikest lõiku mängust unes, aga ei midagi märkimisväärset. Erikul oli asi natuke hullem, sest tema mäng on vägivaldne ja ta mängis seda pool päeva- ühes kohas ta tulistas isegi koera. TULISTAS KARVAST VALGET KOERA! Meist küll head koeraomanikud ei saaks!
Nii, nüüd kiire hommikusööki ja siis tööööle!
Bye.
Pesumasina nupud kukkusid kuhugi masina sisse, sest üritasin starti vajutada.
Riidekapi uksenupp tuli küljest ära, kuna tahtsin ust avada.
Vannitoas tekkis ka mingi "olukord", kui ma midagi puudutasin.
Või teine variant on see, et korter hakkab lihtsalt koost lagunema. Elame, näeme!
Eelmisel nädalal saime uut tehnikat juurde- eile oli esimene pidulik pesu uue pesumasinaga ja eile käisime ka PS3-e ostmas. Olime kindlad, et näeme mänge öösel unes- Erik mängib "Call of Duty 4" ja mina proovisin pool tunnikest "Ratchet & Clank- quest for booty". Nägin ühte pisikest lõiku mängust unes, aga ei midagi märkimisväärset. Erikul oli asi natuke hullem, sest tema mäng on vägivaldne ja ta mängis seda pool päeva- ühes kohas ta tulistas isegi koera. TULISTAS KARVAST VALGET KOERA! Meist küll head koeraomanikud ei saaks!
Nii, nüüd kiire hommikusööki ja siis tööööle!
Bye.
teisipäev, 22. juuni 2010
My day off
Pargis kuuma päikest, oravaid, valgeid lilli mu seljal ja Musi nautides sain aru, kui imeline maailm mu ümber on.
The Summer Day
Who made the world?
Who made the swan, and the black bear?
Who made the grasshopper?
This grasshopper, I mean--
the one who has flung herself out of the grass,
the one who is eating sugar out of my hand,
who is moving her jaws back and forth instead of up and down--
who is gazing around with her enormous and complicated eyes.
Now she lifts her pale forearms and thoroughly washes her face.
Now she snaps her wings open, and floats away.
I don't know exactly what a prayer is.
I do know how to pay attention, how to fall down
into the grass, how to kneel in the grass,
how to be idle and blessed, how to stroll through the fields,
which is what I have been doing all day.
Tell me, what else should I have done?
Doesn't everything die at last, and too soon?
Tell me, what is is you plan to do
With your one wild and precious life?
Mary Oliver
The Summer Day
Who made the world?
Who made the swan, and the black bear?
Who made the grasshopper?
This grasshopper, I mean--
the one who has flung herself out of the grass,
the one who is eating sugar out of my hand,
who is moving her jaws back and forth instead of up and down--
who is gazing around with her enormous and complicated eyes.
Now she lifts her pale forearms and thoroughly washes her face.
Now she snaps her wings open, and floats away.
I don't know exactly what a prayer is.
I do know how to pay attention, how to fall down
into the grass, how to kneel in the grass,
how to be idle and blessed, how to stroll through the fields,
which is what I have been doing all day.
Tell me, what else should I have done?
Doesn't everything die at last, and too soon?
Tell me, what is is you plan to do
With your one wild and precious life?
Mary Oliver
esmaspäev, 21. juuni 2010
Tellimine:
Postitused (Atom)