Appi! Ma vajan armastust!

Me kõik tahame armastust. Otsime suhteid ja suhetest omakorda seda ülimalt tunnet- armastust. Tihtipeale tundub, et suhted toovad kaasa peamiselt raskusi ning muudavad elu keeruliseks. (Tahtsin kirjutada, et suhted toovad kaasa AINULT raskusi ja keerukusi, kuid see poleks päris õige... Sest algab see tunnetemöll ju ikka joovastuse ja armumisega.) Võime olla väga edukad teistes eluvaldkondades, aga suhted valmistavad enamusele meist peavalu. Oleme rahulolematud vallalistena, kui sooviksime suhtes olla ning ei suuda pikemalt õnnelik olla, kui kindel, armastav? partner meie kõrval on.


Vanusega muutuvad inimesed realistlikumaks, küünilisemaks ja fantaasiavaesemaks. Selleni viivad muidugi löögid näkku, selga ja makku Elu enda poolt. Aga kes kujundab mu elu? Esimene pähetulev vastus on "Mina ise". Jah, kui aus olla, siis me ise peksamegi ennast näkku ja makku, äkki veel mõni usaldatav sõber lööb noa selga ja voila! ongi elukogenud inimene valmis. Küllap sellepärast suudavadki lapsed isegi pisiasjadest nii suuuuurt suurt rõõmu või kurvasust tunda, et nad pole end veel uimaseks klobinud. (Saan aru, et mu mõttekäigud on enamus ajast väga must-valged ja väljaütlemised radikaalsed. Mu kavatsus pole tegelikult kogu inimkonda üldistada, sest olen kohanud ka elurõõmsaid ja terve mõistusega täiskasvanuid, kes suudavad hoida armastavaid suhteid.)


Ja kui räägin armastusest, siis ei mõtle ma ainult seda suurt tunnet armastajate vahel (kuigi see on suur osa), vaid Armastust, mida pakuvad meile kõik suhted- mina ja mu partner, mina ja perekond, mina ja sõbrad, mina ja ühiskond, mina ja Universum. See tunne muudab su elu imeliseks- täidab su positiivsusega ning muudab iga hetke elamisväärseks! Sa elad ja su hing on õnnelik ning nii tahaksidki ennast elu lõpuni tunda- armastatuna ja valmis teisi armastama. Aga miks see ei püsi? Miks elamine on valus?

Kui küsin kahte eelnevat küsimust iseenda käest, siis saan sellised vastused:

Miks see ei püsi? Sest ma kardan. Kardan haiget saada ja ise teistele haiget teha. Kui miski tundub hirmutav, siis on kergem mingi jama kokku keerata või teise riiki elama kolida, kui ennast armastusele avada. Ütleks nii, et ei saagi püsida, kui pinnas on jama. Kui vundament pole korralik, siis ei saa hoonest asja. Kui ülakeha pole piisavalt toonuses, et karm õlatrenn vastu pidada, siis pole mõtetki heast tulemusest unistada, pigem saab rääkida vigastusest.

Miks elamine on valus? Sest ma ei tunne, et oleksin headuse vääriline. Osa minust tahab olla armastatud, aga teine osa ütleb, et ma pole seda ära teeninud. See teebki haiget. Targad inimesed on öelnud, et armastust ei peagi ära teenima, sest see on piiramatu ja Jumal armastab meie päritolust, minevikust ning tegudest hoolimata. Tahaksin seda uskuda, aga see tundub liiga hea, et tõsi olla.

Et Armastus pühiks mineviku mustad varjud ära (ÄRA, mitte vaiba alla peitu!) ja et päike pilve tagant välja tuleks!

Üks toetav tsitaat selle postituse lõpetuseks.

“We take a risk when we open our hearts because the truth is, if we open our hearts, we will get hurt. You can’t open your heart and not have some hurt because you’re in a human experience. Even if it’s the love of your life and you have many wonderful, deepening, growing, powerful years together, it’s a human experience and that person will pass over. Love takes courage. Be courageous.”
Mary Manin Morrissey