Segadus- Lahendus

Kui toas valitseb segadus, siis tuleb end kokku võtta ja tuba ära koristada. Mõistagi.

Aga kuidas koristada segadust ja paanikat oma hinge tolmustest nurkadest ja mõttekurdude tagumisest vasakust servast?

Seisin keset tuba, käed puusas, pisarad pärastiseks hoiule pandud ja korrutasin mõttes: "Miks? Miks? Miks?" Jah, korrutasin mõttes, aga üle huulte ei tulnud ainsatki lauset. Ma ei oskanud vastata küsimustele, mida minult küsiti ega tahtnud anda selgitusi, lubadusi.

Juba iseendale antud lubadust on valus igal päeval/nädalal murda, kuidas saan ma seda siis Temale teha?

Tahan uut algust- murdepunkti, millest algaks terve ja energiline areng ning aina ja aina korratud vead pandaks minevikku üheksa luku ja riivi taha. "Pandaks" ? Njah, mitte keegi peale minu ei saa neid lukke lukustada. Ja äkki oleks parem, kui suudaks esmalt aksepteerida? Sest tean, mis tulemusi annab vanade emotsioonide peitmine- kunagi tulevad need suslikud ikka välja ja teevad isegi suuremat kahjutööd. No näiteks kui mul on mädamuna, siis ma ei pane seda kõige alumisse sahtlisse villaste sokkide sisse peitu, vaid võtan omaks, et ah ah, mul on siin üks raipe moodi haisev mädamuna ja ainuõige lahendus on sellest vabandeda ja sammud prügikonteineri poole seada. Ja mitte üleliigselt kiirustades, sest haisupomm võib käest maha kukkuda ja isegi suurema "haisukatastroofi" kaasa tuua.

Ja see on ikkagi tõsine jutt, mitte novell Mister Mädamuna kibedast saatusest.

Nõutuna seal toa keskel seistes hakkasin kartma, et SEE kõik on vale- minu haige illusioon, väljamõeldis. Me pidime ju koos, käsikäes, armastades seda elu elama. Ainus asjalik mõte ribikardinaid lugedes oli see, et pean siit välja saama. Õnneks ma ei läinud, sest üks suur õlg püüdis mind kinni. Ja selle "käsikäes ja armastades" asja kohta... kuidas saab see toimida, kui üks osapool ei suuda iseennast armastada.

Mul ei ole jõudu, et selgitada ja kõike aegade algusest rääkima hakata. Aga loomulikult ei öelnud ma ka neid sõnu, vaid läksin kolm tundi varem tööle.

Hommikul "Stereo Love" äratust läbi une kuuldes oli kaks asja, mis lohutasid. Esiteks, see pole minu äratus ega varajane äratus mulle. Teiseks, kogu see kurbus, segadus ja paanika oli pikk unenägu. "Kati, võta oma telefon." Nii palju siis esimesest lohutusest. Poolteist sekundit ja siis tuli arusaamine, et kõik on reaalne ja see on REAALSUS.

Terve päev oli pikk, liiga hirmutav- ümbritsevad inimesed olid pikkade nägudega kollid, silmade asemel tühjad augud ja suust tulid välja lollid tühjad laused. Tühjad silmad suudan veel ära kannatada, aga kõik see tühi jutt... Tundsin, et ei suuda seal olla, aga kodu ei tõmbanud ka väga. Pargis on külm ja tuuline. Jõusaali kriipsutame ka maha.

Kodus ootas Armastus, Hoolimine, Hellus ja Mõistmine. Vajasin seda ülekõige maailmas, universumis, kõikides aja ja ruumi ühikutes ning just seda ma saingi.

Teekond, mis mind ees ootab, saab olema pikk ja arvatavasti kohatati okkaline. Aga mul on sellel teekonnal kaaslane, kes okastest tekkinud kriimudele peale puhub ja plaastrid peale paneb.

Vastus minu hinge-segaduse-koristamise-kohta... Kuidas? Oma viimase jõu, meeletu sihikindluse ja armastusega. Vähemalt nii ma arvan- see poleks esimene ega viimane kord, kui ma eksin, aga sel korral on kindlam tunne südames.

Järgmine nädal.