BP

Tahate näha mu foto-kunsti? See polnud tõsiseltvõetav küsimus, sest ma ei anna valikuvõimalusi.
See on rohkem isegi toidu-kunst ehk lõputu lugu sellest, kuidas päevane proteiinikogus söödavamaks muuta.
Londonisse kolides hakkasin regulaarselt liha sööma. Ja liha all mõtlen ikka punast liha, mitte ninnunännut kanarinnakest. Mingil momendil tajusin kuidas mu keha lausa karjus... Tean, et mul on kõrgemal tasemel kujutlusvõime ;)  "#!!!??# Miks liha?" Kaks nädalat peale seda ei söönud ma enam ka kana ega kala. Piimatooteid vähesel määral ja munad oli hommikusöögis ikka esindatud. E. arvas, et ma ei pea kahte päevagi vastu. Aga tundsin ennast tugevalt ning otsusekindlalt. Ühel õhtul sõin punast liha, millele järgnes kodune aplaus ja kõne teemal, kui kasulik liha on. Millele omakorda järgnes halb enesetunne. Püüan tõesti mõista, kui kasulik on süüa tasakaalustatud menüü järgi, aga praktikasse on seda raske panna. Kaks nädalat enamikust loomsetest produktidest loobudes ei söönud ma oma proteiinivajadust isegi ligilähedaselt täis ja seda näitas ka minu olematu sportlik vorm. Nüüd üritan kana ja tuunikala igapäevaselt menüüs hoida ja sellest ka huvitavad katsetused toiduga, et söömine protsessina meeldivam oleks.
Ahjaa, pidin ju midagi kunsti näitama..

Minu stuffed BP. Ei, mitte British Petrol vaid butternut squash. Esialgse idee sain Portrait resto uuest sügisesest menüüst, kus on küll acorn squah, mis näeb tunduvalt huvitavam välja. Klientide üks lemmikumaid pearoogasid! Küsisin peakokalt, kuidas nemad seda teevad ja kodus tegin Kati-versiooni. Squashi lõikasin lühemaks, aga mütsikese jätsin alles, et seda hiljem dekoratiivse kaanena kasutada. Uuritasin seest tühjaks, paar soolast võitükikest sisse, et magusust balanseerida ja 15 minutiks kuuma ahju. Samal ajal valmistasin sisu- uuristatud squash, mille ära hekseldasin ja eemisel õhtul valmistatud india kalkunihautis, mille lihtsalt külmkapist välja võtsin. Sisu sisse, juustu peale ja uuesti 15 kuni 20 minutit keskmisel ahjukuumusel küpsemist. Tulemus oli super! Vürtsikas kalkun sobis sinna suurepäraselt. E. meisteras mulle meie enda kasvatatud sibulast südame ka. Silmailu ja kõhutäide peavadki koos käima.
Tundub, et mingit erilist retsepti-kirjanikku minust ei saa... aga vähemalt sain oma "maitsvat meistriteost" jagada.

PS! Kunagi, kui ma unine pole, räägin Nigellast. Vaatasin eelmine nädal esimest korda tema kokasaadet.

Netihundid lähevad nüüd magama, et hommikul vara tööle minna!

Byebye.