Keegi on minu pead vist pinksi pallina kasutanud. Valutab hirmsasti.
Ma sumpan kontsadel läbi lörtsi ja rabeda jää. Sinul pole kontsakingi, aga ka Sina tuigerdad. "KUI ma koju jõuan, sis olen õnnega koos!" Aga ka sellel pikal koduteel olin ma tegelikult õnnelik. Ma tean, et sa ei lase mul kukkuda. Ei jää peale, ega ka tagasi sinna, kust ma tulin...
Mulle on vaja mu eneseretsi.
esmaspäev, 30. märts 2009
reede, 27. märts 2009
teisipäev, 24. märts 2009
Kurjus on ilmas, headus on ilmas...
Sa küsisid minult alles hiljuti, et kas ma kahetsen tehtut... Pöörasin pilgu kõrvale.
Ei.
Sel juhul poleks ma iial saanud näha tõelist Sind.
Alles nädal tagasi avastasin, et oled suutnud end minu eest kogu aeg väga osavalt peita. Oled näidanud endast pisikesi tükikesi ja sis jälle oma kesta sisse kadunud. Ka praegusel hetkel kahtlen, kas olen näinud tervikut... Aga asjad liiguvad mööda loogilisi radu ja toovad meie ette õiged teeristid ja valed viidad.
Ka mina jätnud asju tumedasse varju, sest on vaid üks inimene, kes suudab minu mõtetega selles osas kaasa rääkida. Ja milleks lausuda sõnu ja avaldada mõtteid, kui ma tean, et need ei jõua teise osapooleni? Justkui läheks poolel teel osa sõnumist kaduma. Kirjatuvid kaotavad kirju. Lugemata read põhjustavad pisaraid. Pisarad jätavad pehmetesse põskedesse valusad vaod. Sina aga tahad vagudesse soola hõõruda või sinna kevadel kartuleid külvata.
Kas kõige selle näitamine teeb Sulle valu? Tihti Sa ei räägi ja ma pean ise Sinu vastused välja mõtlema... Tegelikult räägid Sa palju ja kogu aeg, aga pinnapealsest ning argistest asjadest. Kui see teebki haiget, enda näitamine, sis mina lepin sellega.
See oli paari päeva eest, kui tabasin end õeluselt. Busted! Tajun väga selgelt ebaõiglust ja asun selle vastu jõuliselt võitlema, kui seda märkan. Me tunnetame ebaõigust üldiselt hästi ja oleme ülitundlikud, kui keegi meile ülekohut teeb. Kõik see ei takista meid teistega ebaõiglaselt käitumast... Leiame alati vabanduse- loll, kes vabandust ei leia! Motiiviks võib osutuda ahnus, viha, omakasu... Õeluse juhtum nr.1 on seitud sellega, et ma tunnen, et minult püütakse midagi ära võtta või mind jäljendada. See oli juba enne teisi minu ja isegi, kui kaaskondlased ei tea detaile, võiksid nad pisut mõelda. Aga samas, mida oleks mina teinud tema asemel? Ei, nii on võimatu mõelda, sest me oleme erinevad isiksused ja mina poleks juba alguses oma pinnapealseid tundeid nii väljendanud. On see tema noorus või minu tagurlik mõtteviis? Õeluse juhtum nr.2 viib meid töölainele. Küsisin üks päev R.-lt, et kas poleks võimalik, et inimene on meeldiv ja tore nii tööalaselt, kui ka vabal ajal. Ta vastas: "Ära liiga palju ka tahtma hakka!" Olen alati enamat soovinud, kui tegelikkus mulle seda võimaldab. Aga nagu näha, on minu õelal ning ebaõiglasel käitumisel motiiv olemas. Ma pole selle üle uhke, pigem peidaks oma madalat olekut. Kisun oma näkased vead enda ette ja vahin neile otsa, kuni neist jagu saan.
Kurjam. Kõik joodikud on andekad.
Jah, seda nad võisid OLLA küll, enne joodikuks saamist.
Ei.
Sel juhul poleks ma iial saanud näha tõelist Sind.
Alles nädal tagasi avastasin, et oled suutnud end minu eest kogu aeg väga osavalt peita. Oled näidanud endast pisikesi tükikesi ja sis jälle oma kesta sisse kadunud. Ka praegusel hetkel kahtlen, kas olen näinud tervikut... Aga asjad liiguvad mööda loogilisi radu ja toovad meie ette õiged teeristid ja valed viidad.
Ka mina jätnud asju tumedasse varju, sest on vaid üks inimene, kes suudab minu mõtetega selles osas kaasa rääkida. Ja milleks lausuda sõnu ja avaldada mõtteid, kui ma tean, et need ei jõua teise osapooleni? Justkui läheks poolel teel osa sõnumist kaduma. Kirjatuvid kaotavad kirju. Lugemata read põhjustavad pisaraid. Pisarad jätavad pehmetesse põskedesse valusad vaod. Sina aga tahad vagudesse soola hõõruda või sinna kevadel kartuleid külvata.
Kas kõige selle näitamine teeb Sulle valu? Tihti Sa ei räägi ja ma pean ise Sinu vastused välja mõtlema... Tegelikult räägid Sa palju ja kogu aeg, aga pinnapealsest ning argistest asjadest. Kui see teebki haiget, enda näitamine, sis mina lepin sellega.
See oli paari päeva eest, kui tabasin end õeluselt. Busted! Tajun väga selgelt ebaõiglust ja asun selle vastu jõuliselt võitlema, kui seda märkan. Me tunnetame ebaõigust üldiselt hästi ja oleme ülitundlikud, kui keegi meile ülekohut teeb. Kõik see ei takista meid teistega ebaõiglaselt käitumast... Leiame alati vabanduse- loll, kes vabandust ei leia! Motiiviks võib osutuda ahnus, viha, omakasu... Õeluse juhtum nr.1 on seitud sellega, et ma tunnen, et minult püütakse midagi ära võtta või mind jäljendada. See oli juba enne teisi minu ja isegi, kui kaaskondlased ei tea detaile, võiksid nad pisut mõelda. Aga samas, mida oleks mina teinud tema asemel? Ei, nii on võimatu mõelda, sest me oleme erinevad isiksused ja mina poleks juba alguses oma pinnapealseid tundeid nii väljendanud. On see tema noorus või minu tagurlik mõtteviis? Õeluse juhtum nr.2 viib meid töölainele. Küsisin üks päev R.-lt, et kas poleks võimalik, et inimene on meeldiv ja tore nii tööalaselt, kui ka vabal ajal. Ta vastas: "Ära liiga palju ka tahtma hakka!" Olen alati enamat soovinud, kui tegelikkus mulle seda võimaldab. Aga nagu näha, on minu õelal ning ebaõiglasel käitumisel motiiv olemas. Ma pole selle üle uhke, pigem peidaks oma madalat olekut. Kisun oma näkased vead enda ette ja vahin neile otsa, kuni neist jagu saan.
Kurjam. Kõik joodikud on andekad.
Jah, seda nad võisid OLLA küll, enne joodikuks saamist.
reede, 20. märts 2009
Leitud netiavarustest
Mulle pole vaja tuua
taevast tähti ja kuud , et ma oleksin õnnelik , kuna ma olen ka ilma
selleta seda . Mulle pole vaja uusi tuttavaid , sest mulle piisab ka
oma sõbrannadest . Mulle pole vaja nuga südamesse lüüa , et ma
sureksin , sest seda ma ei tee - ma ei tunne oma südant enam . Mulle
pole vaja valetada , kuna ma näen , kui sa seda teed . Mulle pole vaja
teeselda armastust , mida tegelikult ei ole , kuna ma saan aru , kui
sa seda teed . Mulle pole vaja tekitada lootust südamesse , kuna see
lõppeb igakord samamoodi - haiget saamisega . Ma olen õnnelik , ma
olen õnnetu - olen nagu olen , kuid siiski tean , et suudan alati
edasi minna .
neljapäev, 12. märts 2009
Nõelaga näppude kallal
Mäletan veel selgelt, milline kudumishullus mind novembris tabas... Voodi kõrval virn asjakohaseid raamatuid, laud ja vabad kapipinnad lõngasid ja vardaid täis. :) Aga kogu sellest hullusest ei sündinud mitte midagi püsivat, mis seda meenutama võiks jääda. Kõik esemed said lõpuks üles harutatud ja hoolikalt tokkidesse ja lõngakeradesse tagasi keritud. Oma meeletu lugemise tulemusena ei saanud ma ikka aru, et kuidas kirevase päralt neid imeilusaid palmikuid tehakse! Teooria lugemine on üsna nadi, kui pole õpetajat/ juhendaja, kes kõik puust ja punaselt ette teeks ja veadki ülesse leiaks.
Täna, kui ma asjaolude sunnil meie uue edeva õmblusmasinaga tutvust tegin, kirusin ja siunasin... aga lõpus olin tuhinas. Et õmbleks veel midagi ja lapiks veeeeel mõned asjad ära! Alguses olid muidugi näpud pudedad ja kogu see krempel töötas minu vastu. Korrutasin emmele ka: "Ega ma pole mingi käsitööline!" Meie peres on lugu nii, et minust on see loovuse-kulp küll mööda laiatanud. Emme oli omal ajal kõva õmbleja (kuna poodides ei olnud lihtsalt nii ilusaid asju, nagu tema endale tahtis :) Ja nadi ka kui sinu lapsel on täpselt samasugune kleit nagu veel kolmel tüdrukul mänguväljakul. Ta on ka tellimuse peale lõpukleite õmmelnud), Kajast va osavnäpust pole üldse mõtet rääkidagi ja ka Mariale meeldib igasugune nokitsemine hullupööra. Mina olen see tüdruk, kelle prillid vahel raamatukaante vahelt (viimasel ajal arvuti kaane tagant) välja paistavad.
Kusjuures Budu-Turul müüb üks naine ise õmmeldud kleite ja pluuse. Mina alguses ei saanud pihtagi, et need isetehtud riided on! Mitu korda kenamad veel, kui need E-butiigi hilbukesed. :) Ja kõik on kordumatult stiilsed.
Loomulikult on mul peas juba mitu plaani, mida tahaks õmblusmasina vurina saatel valmis meisterdad... Tüüpiline Kati.
Täna, kui ma asjaolude sunnil meie uue edeva õmblusmasinaga tutvust tegin, kirusin ja siunasin... aga lõpus olin tuhinas. Et õmbleks veel midagi ja lapiks veeeeel mõned asjad ära! Alguses olid muidugi näpud pudedad ja kogu see krempel töötas minu vastu. Korrutasin emmele ka: "Ega ma pole mingi käsitööline!" Meie peres on lugu nii, et minust on see loovuse-kulp küll mööda laiatanud. Emme oli omal ajal kõva õmbleja (kuna poodides ei olnud lihtsalt nii ilusaid asju, nagu tema endale tahtis :) Ja nadi ka kui sinu lapsel on täpselt samasugune kleit nagu veel kolmel tüdrukul mänguväljakul. Ta on ka tellimuse peale lõpukleite õmmelnud), Kajast va osavnäpust pole üldse mõtet rääkidagi ja ka Mariale meeldib igasugune nokitsemine hullupööra. Mina olen see tüdruk, kelle prillid vahel raamatukaante vahelt (viimasel ajal arvuti kaane tagant) välja paistavad.
Kusjuures Budu-Turul müüb üks naine ise õmmeldud kleite ja pluuse. Mina alguses ei saanud pihtagi, et need isetehtud riided on! Mitu korda kenamad veel, kui need E-butiigi hilbukesed. :) Ja kõik on kordumatult stiilsed.
Loomulikult on mul peas juba mitu plaani, mida tahaks õmblusmasina vurina saatel valmis meisterdad... Tüüpiline Kati.
kolmapäev, 4. märts 2009
Palverännak
Ma tundsin seda kõike ette,iga oma keharakuga. Unetud ööd ja ebamäärane värin minu sees ütlesid mulle, et midagi on juhtumas. Tahtsin oma inglikaartidelt nõu küsida, aga ma juba aiman, mis kaart sealt taaskord oleks välja kerkinud. Minevik ja sellest vabanemine. Vabadus ja tasakaal on need kaks asja, millest ma unistan ja mille poole püüdlen. Me ei saa iial loteriiga võita, kui me ei osta lotopiletit.
Üks ainus telefonikõne suutis mind endast nii välja ajada, et ma tunne enam õhku oma kopsudesse tulevat. Hinga, palun hinga. Näen suurt vaeva, et asi ei lõppeks nii nagu 1.jaanuaril. "Kas Sa tahad seisma jääda?" Meeleheitlik vastus: "Ei, ei, ei. Ma pean ennast liigutama." Vaikus. Mõttetud laused, millest ma mäletan vaid kauget häälekaja. Nagu oleks need sõnad öeldud minust tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid kaugemal. Iiveldus ja pisarad kurgus on ainsad reaalsena tunduvad elemendid praegusel hetkel. Silmad vaatavad jõuetult tühjusesse ja mu seljas olevad riided kriibivad mu nahka. Kui ma õhtul riideid seljast võtan, kas mu keha on sis kaetud kriimude ja marrastustega? Seda näitab õhtu, mis on nii valusalt kaugel. Täielik tühjus, hirm ja lootusetus on mu tihedalt endasse mässinud. Justkui tahaks nad mind elurõõmu eest kaitsta ja kiivalt vaid endale hoida.
Silmitsen seda lõputut valgust enda ümber, püüdes midagi sellest endasse haarata. Sel korral pole valgus pimestav, sest vesised silmad on sellega suutnud harjuda. Lumi tuiskab, meie kõigi ümber. Ilusad ja inetud, vaesed ja rikkad, haiged ja terved- kõik te seisate tuisus. On päevi, mil see tõukab meid üksteisest eemale. On päevi, mil tänu sellele mõistame lähedase valu ja võõra muret. Tuisk pani mu käed tuikama, aga see ei sega mind. Topin käed taskusse aga mõtlen, et milleks... Pole mõtet, ja jätan nad osavõtmatult enda kõrvale rippuma. Neli kuju kõnnivad valgel põllul, ent vaid kahest jäävad jäljed. Mina, Tema, Valu ja Lootusetus. Ta ütleb, et minus on trotsi. Ma vaid naeran talle näkku. Olen sellist asja vaid raamatutest lugenud... Suudan tõesti naerda tühja ja valusat naeru. Esimene pisar, mis kutub endaga kaasa teise ja kolmanda. Kuumad pisarad külmadel põskedel ei too kergendust. Kaotan kogu selles valguses ajataju ning tahan, et Ta minu juurest mööda neid lumiseid jälgi ära kõnniks. Helistan ja ütlen, et Ta ometi kiiremini astuks. Mõtlen Pisikesega räägitud öistele juttudele ja tunnen, et see kõik on lausa irooniline. Ma saan hakkama. Ma ei PEA hakkama saama, aga ma TAHAN. Mõtted ei kontrolli mind vaid mina mõtteid.
Istun hääletult lumes ja surun käe jäisesse heina. Taipan, et see polnud hea mõte, sest sõrmedel on valus numbreid valida. "Tere, mina olen see ja see ja see... /---/ Aitäh. Nägemist!" Kogu kõne vältel olin ma vaadanud metskitsi minust veidi eemal. Mitte kunagi ei olnud ma neis märganud sellist veetlevat graatsilisust nagu nüüd. Minutid hiilivad, lõpuks lausa jooksevad võidu. Silmi lehti tehes ärkan justkui peale saja-aastast und. See oli minu puhastustuli, tegi haiget ja kõrvetas, kuid vabastas taagast. Suudan lõpuks vabalt hingata ja tajun ümbrust selgemalt ning kirkamalt, kui iial varem. Püsti tõustes näen oma käe all rohelist heina, kõige energilisemat rohelist heina maailmas. Mulle meenub "Walle" multikas ja ainus roheline taim. "Kõik saab korda, ma tean seda. Ma saan hakkama"
Minu jäljed on kinni tuisanud, ent tuisk on viimaks lõppenud. Nagu poleks ma siia kaugele väljale kunagi kõndinudki... Tallinnas sajab lund.
Tunnen ennast filtrina, kui mõtlen sellele, et ühe ööpäevaga olen ma suutnud endast läbi lasta nii palju emotsioone. Olen sel puiesteel kõndinud tuhaneid ja tuhaneid kordi (kui mõelda sellele, et aastas on 365 päeva), aga mitte kunagi pole ma tähelepanelikult silmitsenud neid suuri ja autoriteetseid puid. Sellest on siiralt kahju, sest nad on ju nii ilusad- igal ühel neist on oma kindel hoiak ja välimus.
Koju jõudes prahvatan kõik välja ja tunnen end pagana hästi, kui ema kõrval istudes ennast tühjaks nutan ja tema kallistusest veelgi lohutust leian.
Kõik saab korda.
Üks ainus telefonikõne suutis mind endast nii välja ajada, et ma tunne enam õhku oma kopsudesse tulevat. Hinga, palun hinga. Näen suurt vaeva, et asi ei lõppeks nii nagu 1.jaanuaril. "Kas Sa tahad seisma jääda?" Meeleheitlik vastus: "Ei, ei, ei. Ma pean ennast liigutama." Vaikus. Mõttetud laused, millest ma mäletan vaid kauget häälekaja. Nagu oleks need sõnad öeldud minust tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid kaugemal. Iiveldus ja pisarad kurgus on ainsad reaalsena tunduvad elemendid praegusel hetkel. Silmad vaatavad jõuetult tühjusesse ja mu seljas olevad riided kriibivad mu nahka. Kui ma õhtul riideid seljast võtan, kas mu keha on sis kaetud kriimude ja marrastustega? Seda näitab õhtu, mis on nii valusalt kaugel. Täielik tühjus, hirm ja lootusetus on mu tihedalt endasse mässinud. Justkui tahaks nad mind elurõõmu eest kaitsta ja kiivalt vaid endale hoida.
Silmitsen seda lõputut valgust enda ümber, püüdes midagi sellest endasse haarata. Sel korral pole valgus pimestav, sest vesised silmad on sellega suutnud harjuda. Lumi tuiskab, meie kõigi ümber. Ilusad ja inetud, vaesed ja rikkad, haiged ja terved- kõik te seisate tuisus. On päevi, mil see tõukab meid üksteisest eemale. On päevi, mil tänu sellele mõistame lähedase valu ja võõra muret. Tuisk pani mu käed tuikama, aga see ei sega mind. Topin käed taskusse aga mõtlen, et milleks... Pole mõtet, ja jätan nad osavõtmatult enda kõrvale rippuma. Neli kuju kõnnivad valgel põllul, ent vaid kahest jäävad jäljed. Mina, Tema, Valu ja Lootusetus. Ta ütleb, et minus on trotsi. Ma vaid naeran talle näkku. Olen sellist asja vaid raamatutest lugenud... Suudan tõesti naerda tühja ja valusat naeru. Esimene pisar, mis kutub endaga kaasa teise ja kolmanda. Kuumad pisarad külmadel põskedel ei too kergendust. Kaotan kogu selles valguses ajataju ning tahan, et Ta minu juurest mööda neid lumiseid jälgi ära kõnniks. Helistan ja ütlen, et Ta ometi kiiremini astuks. Mõtlen Pisikesega räägitud öistele juttudele ja tunnen, et see kõik on lausa irooniline. Ma saan hakkama. Ma ei PEA hakkama saama, aga ma TAHAN. Mõtted ei kontrolli mind vaid mina mõtteid.
Istun hääletult lumes ja surun käe jäisesse heina. Taipan, et see polnud hea mõte, sest sõrmedel on valus numbreid valida. "Tere, mina olen see ja see ja see... /---/ Aitäh. Nägemist!" Kogu kõne vältel olin ma vaadanud metskitsi minust veidi eemal. Mitte kunagi ei olnud ma neis märganud sellist veetlevat graatsilisust nagu nüüd. Minutid hiilivad, lõpuks lausa jooksevad võidu. Silmi lehti tehes ärkan justkui peale saja-aastast und. See oli minu puhastustuli, tegi haiget ja kõrvetas, kuid vabastas taagast. Suudan lõpuks vabalt hingata ja tajun ümbrust selgemalt ning kirkamalt, kui iial varem. Püsti tõustes näen oma käe all rohelist heina, kõige energilisemat rohelist heina maailmas. Mulle meenub "Walle" multikas ja ainus roheline taim. "Kõik saab korda, ma tean seda. Ma saan hakkama"
Minu jäljed on kinni tuisanud, ent tuisk on viimaks lõppenud. Nagu poleks ma siia kaugele väljale kunagi kõndinudki... Tallinnas sajab lund.
Tunnen ennast filtrina, kui mõtlen sellele, et ühe ööpäevaga olen ma suutnud endast läbi lasta nii palju emotsioone. Olen sel puiesteel kõndinud tuhaneid ja tuhaneid kordi (kui mõelda sellele, et aastas on 365 päeva), aga mitte kunagi pole ma tähelepanelikult silmitsenud neid suuri ja autoriteetseid puid. Sellest on siiralt kahju, sest nad on ju nii ilusad- igal ühel neist on oma kindel hoiak ja välimus.
Koju jõudes prahvatan kõik välja ja tunnen end pagana hästi, kui ema kõrval istudes ennast tühjaks nutan ja tema kallistusest veelgi lohutust leian.
Kõik saab korda.
esmaspäev, 2. märts 2009
Tellimine:
Postitused (Atom)