Saamatus.

Elas kord Õnn, talle tuli külla Kurbus. Nüüd on seal vaid Ükskõiksus.

____________________________

Mu kodul pole katust. :) Vahva! Ei, tegelikult ma luiskan praegu natuke. Eile võttis Onu Mati katuse ära ja täna ta üritab Onu Antsuga uut katust peale organiseerida, aga ilm ei taha nendega eriti koostööd teha. :) See selleks.
Seoses katusega tuleb mulle meelde, et mul eile õhtul katus sõitis. Aga peale selle meenub mulle see, et Kaarel ja Meelis panevad vist katuseid ja põhimõtteliselt ehitavad. See on nii naljakas, sest mina ei julgeks (tõsimeeli) viibida majas, mille ehitamise juures on olnud Kaarel ja Meelis. :) Üldse on elu läinud omasoodu. Kõik Ala "minuaegsed" noored on juba peaaegu oma elu peal. Meie (Kuldne Kolmik) lõpetame kevadel gümnaasiumi. Juba neljal minu klassiõel on laps. Reio ja Jorma pole enam arglikud. :) Ala kooli algklassid on suureks kasvanud, nad kannavad meiki ja värvivad oma juukseid koledate värvidega. Suitsetavad bussijaamas ja nõmetsevad niisama. Jah, paljud nüansid on muutunud. Mina oleks nagu terve see aeg paigal seisnud. Lihtsalt passinud, kuidas mööduvad aastaajad, lapsed suureks kasvavad ja vanaemad vananevad. Muide ma avastasin täna bussi oodates (Ragun herr Perv sõitis, niiet buss hilines mõnuga.) , et meil on perekonnas nii palju pisikesi lapsi. Aga mul on selle üle ainult hea meel! Nad on kõik nii vahvad. Eriti meeldiv pole see, et tänu oma armsale elutempole ei näe ma neid just eriti tihti. Enamasti olen ma ju tööl, kui Kalmer, Kaja või Angela maale tulevad. Aga eriti kahju on mul sellest, et Kaja nii kaugel on. Jah, ma tean, et me suutsime väga palju kakelda ja riidu kiskuda, aga siiski on ta maailma parim õde. Ja selleks, et seda aru saada, oligi vaja tal sinna Tabiverre kolida. Lol olen. Homme, laupäeval, on Maria sünnipäev. Alguses ei pidanud ei Kalmer ega ka Kaja tulema, aga just enne suhtlesin nendega ja sain häid uudiseid. Kalmer jõuab koos Ralfiga Taageperra täna õhtul ja Kaja tuleb lastega homme enne lõunat. Minu Tibu-Linnud :) Aga vihm on hea. Torm pole nii hea, aga elab üle. (Kuigi, mida mina, kui põline lõunaeestlane, tean tuulest ja tormist? Iroonia! :)) Sain täna peale viiendat Ardiga Alale (vahemärkus: Ardi on vahva.) Vihma sadas ikka mõnusalt, kui ma jala Taagepera poole tatsuma hakkasin. Aga mul oli nii hea olla! Omasin vihmavarju, imehead tuju, sooja salli ja rõõmsat nägu. Kusagil Tõrgi kurvis tuli Maija vastu ja küsis, et kas mul on natuke niiske olemine. :) Vastasin, et mul on kõik OK! Ta ei uskunud eriti ja käskis mul auto peale ronida. Käisime Keijol vastas. Kummaline on see, et inimesed ei mõista, miks mulle selline sombune ilm meeldib. Ega ma ise ka täpset vastust ei tea, aga minu jaoks tundub natukene mõttetu iga päev vinguda: "Issand kui kohutav ilm!" või "Rõve vihm!" või "Ilm rikub tuju ära." Ammu on ju teada tõde, et pole halba ilma, on vaid valesti valitud riietus. (seda viimast tuleb mul kahjuks liiga tihti ette...) samamoodi on ülekohtune rääkida, et oi, ma olen ikka nii väsinud, sest sügis on nii masendav. Räägitakse ka sügismasendusest. Hallo! Sügis on ju kaunis ja inimene lihtsalt vajab midagi, mille kallal lõputult vinguda. (eriti inimene, kes on rahvuselt eestlane) Olen oma lühikese elu jooksul õppinud, et kui midagi tarka või väärtuslikku öelda ei ole, sis võiks ju suu üldse kinni hoida. (Nüüd sis teate, miks ma tihti vaikne olen.) Kogu aeg ei pea plärisema ja mulisema. Natuke võib vahepeal vait ka püsida. Kaaskodanikel oleks ka kergem elada. Uskuge mind. [Praegu käib James Blunti see aastaarvuga lugu] Tegin täna enda jaoks kasuliku otsuse: kavatsen hakata oma telefonile sissetulevaid kõnesid piirama, praktikas tähendab see seda, et mulle saavad helistada ainult ema ja veel mõned valitud inimesed. Siis on mul äkki mõni päev ka üle tunni aja hea tuju. Sellel põhjusel purunes ka minu eelmine telefon. (RIP) :) Vägivald ei ole lahendus, aga tihtilugu see aitab. (Kui suunata oma lööke poksikotti või vihast tulenevat energiat pikamaajooksu.) [Palun pange see Ladina-Ameerika seep teises toas kinni. :) ]

Esmaspäevaks on tarvis rodu asju ära teha. Eelkõige seoses kooliga.
Pean vist jälle oma suurepärast Blaani kirjutama asuma. :) Kuigi tegelikult ma ju tean, et ma ei pea oma nimekirjadest mitte kunagi kinni. :) Siiski koostan Blaani.

Kool on täiesti talutav nähtus, kui on huvitavad tunnid ja uni ei niida. Näiteks kunstiajalugu ja religiooniõpetus on väga okeid. Ega kirjandusel ka midagi eriti viga pole, kuigi 12 klassi õppeprogramm, mis hõlmab eesti kirjandust, pole eriti minu maitse. Eelmisel aastal oli kirjandus konkurentsitult mu lemmik. See aasta on ka kokandus, kus saame oma mürke ja nõiajooke kokku keeta. Lõbu. Aga kui keegi veel ühe korra küsib, et mida ma peale lõpetamist teen, sis ma ärritun. Enda peale ärritun :) ja hakkan hammustama, kõikke ja kõikki.

[Ines laulab siin, et "kustutame vead" :) Davaiks, las kustutab siis minu omad ka ära.]

Reede, kahteteistkümnes oktoober aastal kaks tuhat ja seitse. Õnnitlen. Isegi porikärbes aknal on loid, no mida veel. ?


Kadri

... uskumatu! Ma kirjutasin "Kadri" :) naljakas. Endal ka harjumatu.