Kuhu on peidetud kõik normaalsed pastakad? Alles üks päev oli adminnis neid kolm, nüüd on null. Pliiatsid on kaduv nähtus, kurguvalu on minu puhul jääv.
Kas oma saatuse eest on võimalik põgeneda? Ma tulin siia ilma selleks, et käia kellegi poolt mulle ettemääratud rada? No way! Ma olen rohkemat väärt... Aga küsimus on selles, et ka mul õnnestub rajalt välja rabeleda, pageda eemale ettekirjutustest. Eks seda näha ole, mis saama hakkab. Hetkel ma mõtlen, et mu saatusesse ja ellu on sisse kirjutatud, et ma ei oska oma aega otstarbekalt kasutada ja ma ei suuda mõista, miks teised mind ei mõista.
Õpetaja Religioon! Andke andeks, kui ma homseks ka kodust tööd ei tee. Aga ma luban, et ma üritan ehk tõlkes anna aendast parima, kui ma olen üks saamatu märg kassipoeg.
Ahh! Ma ju avastasin üks päev, et lubaduste andmine pole minu jaoks. Seega- ma üritan oma asjadega mäele saada. Võtan kodused tööd kaasa ja lähen Munamäele. Äkki sõidan liftiga torni tippu ka? Siis olengi oma asjadega mäel ja võin rahulikult edasi vaadata, kuidas elu minust mööda sammub. Loodan, et tal on mugavad jalanõud, sest tal on veel pikk tee minna.
Teise inimese dressipluusi kandes on miski puudu. Ma ei tunne apelsinide lõhna. :)
Kohustetunne on kole, aga kasulik loom.
Sofi (Hugo) on ka loom ja seepärast ma peangi talle nüüd kontorist süüa otsima.
***
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar