Vaatamisväärsus.

Ma lihtsalt TEADSIN seda juuba ette! :D Ausõna.

Lühidalt: Laupäeval, kui ma Tabiveres käisin siis Kaja ja Angela arvasin paljutähenduslikult, et ma olen rase. :D [Palju naeru.] Angela pani mulle käe kõhu peale [loe: peki peale] ja arvas, et nüüd ongi NII. Ma üritasin siis püüdlikult seletada, et see on tingitud liigsest söömisest ja arvatavasti ka stressamisest. Loomulikult värvus mu nägu punapeedi taoliseks! :) Aga väga meeldiv, kui pool suguvõsa takseerib minu hoolikalt kogutud lisakilosid! Minu kõhuke oli ikka hea vaatamisväärsus. ;) Jesss.

Aga samas Taagepera vanaema kõndis must mööda ja ütles: "Oi! Kati on nii ilusaks läinud, et ei tunne enam äragi!" See on vihje sellele, et enne olin ma ikka väga TONT! :D [Veel rohkem naeru.]
Vanaema pani veel hea pirni maha: ta ütles Angelale, et too on ikka kõvasti paisunud vms. Mul jäi suu ikka täitsa lahti! :O Ütlesin vanaemale, et kui tahad mõne naise tuju rikkuda, siis ütle midagi tema kaalu kohta.

Täiesti hull. Isegi pereringis ei saa rahulikult olla, ilma et jututeemaks poleks kaal, söömine ja veelkord KAAL! :D

Päev pärast eilset.

Lõpuks on ta siis käes!
See kauaoodatud reede. Ma ei oskagi öelda, miks ma seda nii palju ootasin... Ehk on see igal esmaspäeval algav ootus, et saabuks uus reede? Kes teab?
Ma avastasin, et ma peaks oma blogi kujundust vist muutma, sest mõni kord on mu sissekanded nagu tulbad ja seal on maru halb lugeda. Kuigi ma olen uue ehk vana kujundusega juba üsna ära harjunud.
Tänane koolipäev oli ka üks mõttekamaid ever. Meid oli koolis ülimalt vähe. Aga muusikaõpetus oli imekombel normaalne, sest kuulasime Korni ja Metsatöllu. Isegi päike tuli selle peale pilve tagant välja. Muusika imeline mõju! :)
Umbleja ütles, et kooril on 17.veebr. ehk pühapäeval proov. Halb uudis mulle, sest ma lähen ju Tabiverre. :) Seletasin sis õpetajale, et ma läheksin väga hea meelega proovi, aga mu õetütar sai üheaastaseks ja ma lähen talle sünnipäevale. Ta ütles, et see on minust väga armas ja leppis sellega, et ta mind pühapäeval ei näe. Aga 24.veebr. pean oma kondid vist ikka esinemisele vedama!

Aga nüüd pean ennast pühendama kunstiõpetusele.

WORK IT HARDER, MAKE IT BETTER.

"Hea aasta"

Pakiksin kohvrisse paar-kolm seelikut, mõned kõrged kontsad, punase huulepulga ja eesti-prantsuse vestmiku. Lendaksin Tallinnast Pariisi, seal paaritunnine paus ja siis järgmise lennuga Marignane`i. Veidi autosõitu ja jõuaksin Saint-Pons`i. Kõnniksin kitsastel varjulistel tänavatel ja kohendaksin oma päikeseprille. Südasuvine palavus oleks tappev ning ma jooksin väikeses restoranis klaasikese jahedat Varist pärit roosat veini. Hele ja kuiv- ideaalselt sobiv.
Pühapäeviti käiksin provintsiturul, valmis chiner. Õhtuti jooksin palju head veini ja hommikuti magaksin kaua. Kuulaksin Edit Piafi ja ehk isegi suitsetaksin mõned sigaretid. (Ei, see viimane ei tuleks küll tegelikult kõne alla! :))
Ehk oskaksin ma lõpuks kõrgemalt hinnata punaseid veine ja toite, mis sisaldavad liha... Kes teab? :)

Ma soovitaksin kõigil lugeda Peter Mayle raamatut "Hea aasta". Suurepärane lugemine üheks õhtupoolikuks. Peter Mayle on kirjutanud ka menuraamatud "Elu Provence'is" ja "Tagasi Provence'is" Jah, ma tean, et see pole just kirjandusklassikaga tutvumine, aga vahelduseks ongi midagi kergemat vaja...

Au revoir. :) :)

Doonor.

Doonorlus on heategevus, mis ei nõua palju aega ega vaeva ning sellega saaksid hakkama paljud meist. Doonoritel on erakordne võimalus aidata raskes seisundis patsiente, sest üks vereloovutus võib päästa nelja-viie inimese elu. Veretoodetele pole leiutatud tehis-alternatiivi ning ilma doonorivereta ei saaks ka parimad arstid päästa kõikide abivajajate elusid.
Vereloovutamine on vabatahtlik ning tasustamata tegu, mis annab doonorile hea enesetunde.

Käisin siis minagi eile esimest korda oma verd loovutamas. :)

Sain teada, et minu veri on AB positiivne. Mäletan kusagilt, et AB veri on üsnagi haruldane veregrupp, sest see esineb ainult 5% inimestest. Ja AB pidi olema nö kõige "noorem" veregrupp. No vot siis. Ja arstitädid olid minu hemoglobiiniga ka väga rahul. Tubli tüdruk olen ikka!

Kui asi siis lõpuks vere võtmiseni hakkas jõudma,siis oli arstitädi nõutu näoga, sest mulle ei tundunud esmapilgul veene olevatki. [Meenub perearsti juures käimine, kus õde ei saanud minult poole tunni jooksul tilkagi verd kätte. Lõpuks ta loobus.] Aga pika peksmise ja skuti sikutamise järel leiti minu pisike veresoon, kust hiljem tõmmati välja 450 ml väärtuslikku verd. :) Aga valus oli. Ma küsisin, et kas see asi peabki nii ebamugav olema, aga arst lohutas mind sellega, et asi on minu nirus veenis. Üldiselt ei peaks see üldse valus olema.

Aga kui veri oli lõpuks kätte saadud, siis hakkas tivoli. :) Kõik käis ringi ja oli hirmutavalt udune. Nuuskpiiritus tegi mu olukorra paremaks. Mind manitseti, et ma ei tohi pingutada ja füüsilist koormust päeva jooksul saada. Isegi kiirkõnni keelasid nad ära. Nuuks. Aga ega minust polekski olnud õhtul mingit kõndijat, sest enesetunne oli üsna kehvapoolne.

Täna hommikul oli kõik veel hullem. :( Sundisin ennast kooli minema, kõigi asjade kiuste. Käisin ka kooliarsti juures, et ta mul vererõhku mõõdaks. Mu sisetunne oli õige, sest mu vererõhk oli liiga-liiga-liiga madal. Käed värisesid ja pea käis jubedat moodi ringi. Kooliarst soovitas mul kiiremas korras koju minna. Sellega ma polnud nõus, sest puudumised on kauge minevik. :D Kui ta nägi, et ma järele ei anna, siis soovitas šokolaadi või muud magusat süüa, et veresuhkrut veidi tõsta. Hetkel tundus šokolaad mulle sama maitsev kui veise carpaccio. Böäk! Aga arst hoiatas mind, et ma võin lihtalt ära ka minestada, kui ma pikali ei ole. Lõbus.

Suure surmaga suutsin ma üheksa tundi koolis ära olla. Ma ei osakgi öelda, kas see oli tark tegu või mitte...

Ma ei tea, kas see oli lihtsalt halbade asjade kokkulangevus või mõjus doonorlus mulle tõesti nii halvasti. Vot ei oska öelda.

Loodame,et homne päev tuleb helgem.

Heh.

Vahel on lihtsalt hea naeratada. Keegi ikka vastu naeratab! :)

[Nagu Ardi ütles.]

Kummipea.

On pühapäeva hommik. Udune ja sombune. Uskumatult vähestes akendes põlevad tuled. Kõik KEK-i elanikud magavad oma pühapäevast pikka und või istuvad nad lihtsalt pimedates tubades. :)
Üritasin endale just hommikusöögiks putru teha. Ostsin üks päev Veski Mati kiirkaerahelbed õuntega. Esimest korda nägin poes sellist ühe portsjonilist pakendit. Mõtlesin, et lihtsalt proovin. Aga nüüd ma sain vist magusamürgituse. :S [Te kindlasti mõtlete, et kuidas see võimalik on!] Ma tahaksin näha inimest, kes sööb NII magusat putru. Ausalt. Olen kõigest reklaamiohver! Ja mina olin alati arvanud, et Veski Mati on ikka eestimaine tootja. Nii palju siis sellest. Hoopis lätlased on selle taga. No saldejumps. :)
Pühapäevad on toredad. Aga laupäevad on veel toredamad. [Issand. Mu laused on nii hästi üles ehitatud, et küpsuskirjandi eest saan ma kevadel umbes 2 punkti, sest need 2 on mulle ka vaid haletsusest antud...] Mõnuz. Seoses Z-tähega meenub mulle, et kunagi oli TV3-s või K2-s "Zorro" seriaal. Nad võiksid seda jälle näitama hakata. Vahva oli vaadata, kuidas maskis mees oma õiglase mõõgaga kurjuse vastu võitles! Oma aja kangelane. :) Zorro oli Supermani eelkäija 18.sajandil.
Uudistes räägitakse, et aastavahetusel läks Venemaa ahvikasvandusest kaduma kuus ahvi. Nüüd otsitakse neid mööda Venemaad taga. Vaesed ahvikesed... Kui meil kaovad Eestis aastavahetusetel koerad, kes kardavad ilutulestikku, siis idanaabritel kaovad ahvid.

Loodan, et ahvikesed leitakse ülesse! :)

Aega on elu lõpuni.

Hiljuti küsis üks kallis inimene minult, et mida ma teeksin, kui saaksin teada, et ta sureb homme. Hakkasin naerma ja ütlesin, et mis ma siis ikka teeksin, läheksin õhtul kell 7 rahuliku südamega magama. Kui ma hakkasin hiljem selle küsimuse peale tõsisemalt mõtlema, siis tuli natuke kurbus peale.
Me ei iialgi teada, kuna võime kaotada mõne lähedase inimese enda kõrvalt. Igaveseks. Ja ammu on teada, et iga päeva peaks elame nii, nagu oleks see viimane. Minu jaoks ei tähenda see hulljulgeid riskimisi ja enesehävituslikku ppidutsemist... Pigem võiks igast päevast rõõmu tunda! Ka pisiasjadest. [Mäletan, et kunagi suvel kirjutasin blogisse, et peab oskama hinnata peidetud rõõme pisikestes asjades. :) ]
Üks sõber ütles, et ta ei taha kunagi inimestega riius olla ega tülitseda, sest äkki on see viimane kord, kui nad üksteist elusana näevad. Pidev surma peale mõtlemine võib olla üsnagi masendav, aga äkki on seda vahel vaja. Inimesed võtavad üksteist liialt enesestmõistetavalt.
Tagasi pöördudes jutu algusesse... Kui ma saaksin tõesti teada, et see on tema viimane päev koos minuga, siis tahaksin temaga koos teha kõiki neid asju, mida me pole suutnud veel ära teha. Kõige tähtsam on, et see päevake jääks meile meelde.

[Kõigil on õigus leida oma tee. Iga päev. Iga öö. T.Padar ja Ines "Legend."]