Tahavaatepeeglisse vaadates on raske sõita.

Klassikaline näide: 31.detsembri õhtul lubad iseendale (ehk ütled ka kõva häälega kaaslaste ees välja, et oma sõnedele kaalu lisada) uuel aastal lähedastega rohkem aega veeta, 5 kg alla võtta ja õppida rääkima üht uut võõrkeelt. Ja mis on selle tulemus?

Järgmisel päeval tõstad taldrikule lisaportsu vanaema vaaritatud rasvast pühadepraadi (sest memm on ju ikkagi söögi juba valmis teinud ja tuleb see ära süüa, et mitte tema tundeid solvata), lubades, et peale pühi linna naastes teed selle kõik treeningsaalis tasa. Võimalik, et teedki. ;) Statistika näitab, et inimesed suudavad püstitatud eesmärkidest kinni pidada ca kolm nädalat – see on periood, milleks jagub entusiasmi. Peale seda liigume me täiesti sujuvalt tagasi turvalisse mugavustsooni ja eesmärgid ja nende püstitamine nihkuvad arvatavasti järgmisse aastavahetusse. Tõesti klassikaline.

Paraku on inimesed harjumuste hoolsasti valvatud vangid ning harjumusi on raske muuta ilma tugeva distsipliinita.

Juba detsembrikuu keskpaigas rääkisime me E-ga uusaastalubadustest – ütlesime mõningad eesmärgid selgel häälel välja ja see kõik oli väga kaunis. Venna K-ga rääkisin 2.jaanuaril ja küsisin tema lubaduste kohta, ta ütles, et unustas selle nüansi üldse ära (ps! K-l jäi ka see kahe silma vahele ja kõrvadest ammugi eemale, et vabariigi president tervituskõnet pidas). Iga päev võib ennast käsile võtta ja veelgi „paremaks“ saada. Every moment of our life can be the beginning of great things.

Kui üldiselt rääkida Kati jõuludest ja aastavahetusest, siis võib öelda, et pühad möödusid ääretult meeldivas seltskonnas ja midagi paremat oleks raske ette kujutada. Loomulikult jäid mitmed olulised inimesed kallistamata ja oimetuks musitamata, aga mõtlesin teist kõigist imeilusaid mõtteid ja teleportisin rahu ja piirideta armastust laia ilma, et seda ikka teie kõigini küllaldaselt jõuaks. Tahan öelda, et imed juhtuvad – ja otse meie enda silme all! (Tänatud olgu siinkohal tuisk ja Easyjet) Selleks, et imed saaksid juhtuda on vaja täita vaid üks tingimus. Me peame neisse uskuma.

Aastavahetuse veetsime vaikselt vanurite kombel mööda pealinnas ja märkimisväärset tralli sel aastal ei korraldanud.

Minu jaoks olid pühad täielik akude laadimise aeg, magasin nii palju kui tahtsin ja ei koormanud ennast erilisel määral raske mõttetöö ega argielu probleemidega. Selleks, et parandada isiklikku töökorraldust ja iseenda tulemuslikkust uuel aastal, oli mul seda relaxi tarvis. (Kuigi M ütles, et ta ei tea, kuidas näeks välja see, kui Kati hakkab oma tegemisi veelgi rohkem tulemuslikkusele suunama… Kena kompliment, aga pikk tee on veel minna ja õnneks kingad ei hõõru)

- Traditsioonilisi jõulukaarte ma sel aastal ei saatnud ja ise ma neid suurtes kogustes enda postkastist ka ei leidnud. (Mul vajub üldse postkasti uks lahti, kui sisu liiga paljuks läheb - isereguleeriv-postimehhanism)

- Verivorsti sõin, pohlamoosiga ja puha

- Piparkooke küpsetasin mitme seltskonnaga

- Kirikusse ei jõudnud, aga kuulsin kui kirikukellad pühalikult lõid

- Ühtegi jõulusalmi pähe ei õppinud, püüdsin eelmisel aastal õpitu peal liugu lasta

Kirjutan seda blogipostitust hetkel küünlavalgel ja Wordi – ehk õnnestub hiljem bloggerisse postitada. Aa et miks küünlavalgel? Olen romantik ja mida kõike veel jah, aga hetkel puudub meie Lebola kodus õnnis nähtus elekter. Või peaks sõna „hetkel“ asendama hoopis sõbraga „taas“?

Soovin kõigile kaugetele ja lähedastele aastaks kaks null üks null kuhjaga meeldivaid ootamatusi, jahmatavaid võimalusi ja suuri, kohe gigantsetes mõõtmetes kordaminekuid!

Muahh!