Elu on täis vastuolusid. Imepisikestest hiiglaslikeni. Vastuolud ja paradoksid.
Just need kaks viimast ei lubanud mul avalikult kirjutada viimasel ajal. Blogimise blokk oli ees. Tundisin, et need on minu mõtted ja minu laused, tulnud otse minu südamest ja arusaadavad ehk vaid mulle endale.
Kas Sinu puudused on paremad, kui kaasinimeste omad? Kas ma peaksin hülgama lähedase inimesed sellepärast, et mingi tilluke osa temast ei meeldi teistele? (Kas poleks me kõik sis üksikud hundid kõledas stepis?) Kas ma otsin maailmas pühakuid või iseenda kloone? Minu uus aasta saabus paljude küsimustega. Newyearandnotears. Sellel ööl hävis minu sees miski. Purunes painava valu ja kuuldava prõksatusega. Ühes ööst ei piisanud minu hävingule, tuli ka järgmine purunemine koos Nipernaadiga. Häving ja hävitamine on vajalik selleks, et saaks tekkida uus. Kui vana struktuur maha kista, saab uus vabalt areneda, ilma kammitsuseta. Indias kummardatakse Šivat, kuna häving on uue alus. Ühtäkki tundub kõik nii loogiline ja mõistetav, aga mul puudub energia, et seda enda see kuuldavaks teha. Kindlasti aitab siin kaasa ka külmetus. Millal ma saan aru, et olen vaid lihast ja luust inimene ning et kümme miinuskraadi murravad mind maha, kui kaua seal lumes ja jääs istuda? Omad külmad ja palavikulised vitsad peksavad laia pepu peale. Its.
Ma ei suuda mäletada oma uusaastalubadust. Olgu, üks oli, aga sis rääkis minu sees alkohol ja tagantjärele ei suuda mu mõistus seda aksepteerida. :) Hommik on ju õhtust targem. Sest sis saab Viivi Tädi putru süüa ja palju moosi peale panna. Üleüldse on vist inimestel nii, et teistele antud lubadusi on lihtsam pidada. Ehk peakski 31.detsmebri õhtul midagi oma lähedastele lubama või mingid daatumid ning piirid paika panema? Või on üldse vale end koormata liigsete kohustuste ja kuklas istumistega? Juba ilma selleta on kõigil liiga kiire, et märgata iseend, naabritädi kohevat nurrumootorist kiisut või külmunud kristalseid viirpuumarju värava kõrval. Universaalne tõde puudub.
Elu iseenesest ongi üks suur vasturääkivus. Vihkamine ei välista kaastunnet, armastus võib käia koos põlgusega.
Korrutasin täna läbi une endale sõna "unistus" Unistusest sai unetus, unetusest unisus, unisusest unisex, sellest omakorda seksikus. Et unistus ongi seksikus... :) Mäletan ka seda päeva, mil "seksikus" oli teemas. Veidi enne suurt Jõulu.
Aga unistuste täitumiseks polegi palju vaja... Lihtsalt kedagi, kes annab sulle tiivad. Või pisikest heategu. Eelkõige vajame me siirast usaldust ja usku oma avalike või salajaste unistuste täitumisse... seda ka sis, kui kõik teised on juba ammu loobunud uskumast.
Kuupäev 24 tundub olevat kuidagi hämar ja kaugelseisev. Aga mitte üldse kauaks. Ja kui ta jõuabki kätte, mis saab edasi? R. ma lähen ju poole tee peale vastu. Äkki isegi liiga kaugele. Ootan lihtsalt märke ja viitasid. Üheks selliseks oli minu tänane Ingel. Kes oleks võinud arvata. Mina. :)
Näe seda, mis on silmale nähtamatu!
[Pilt Eveline Tarunadjajalt lovexevol.com]
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar