laupäev, 9. oktoober 2010
pühapäev, 26. september 2010
La Tasca
Plaan oli PlanetOrganic poodi shoppama minna (datlisiirup ja muud nämmad asjad), aga lõpetasime lolli juttu ajades, pudel veini nina ees...
Sel korral Hispaania restoran La Tasca, üsna minu töö lähedal. Sama koha vastu tundsin huvi ka siis, kui viimane kord Tai restoranis käisime (jõin Mai Thai kokteili esimest korda, sama värv, aga parem maitse, kui Liviko samanimelisel GINil) , aga siis tundus La Tasca väga ülerahvastatud olevat. Täna ootasime lauda 10-15 minutit, mis oli paras aeg, et vein tellida. Kolmas punane vein, mille joomist tõesti nautisin! Kirsid, ploomid ja natuke vaniljet, mitte liiga raske ega vürtsikas. Pigem round but same time light-bodied.
Resto sisekujundus oli soojades toonides ja hispaanialikult kodune, mustrilised padjad ja loendamatu hulk maale, pilte ja küünlaid seinadel. Minu menüü koosnes taimetoitlase paellast, kitsejuustust ja krevettidest. E. proovis kana, veiseliha ja juustuseid kartuleid. Mõlemad olime meeldivalt üllatunud- kõik oli lihtsalt super! Desserdina jagasime hispaania stiilis õunapirukat, mis ei rabanud jalust, aga oli siiski magus suutäis.
Mõtlesime, et kui külalised tulevad kodumaalt, siis viiksime nad kindlasti sinna. Juba see, et ma sellest õhtust sissekande teen, tähendab, et saime meeldiva (maitse)elamuse osaliseks!
Arutasime, et meil on kaks tõsiseltvõetavat traditsiooni praegu- pühapäevane jooks ja igakuine erineva resto külastamine. Aasta alguses oli traditsiooniks ka igal viimasel nädalavahetusel erineva koogi küpsetamine, aga kuna meid on ainult kaks, siis pole selle süsivesikute laadungiga midagi ette võtta. Mul on järgmisteks kuudeks valmis juba neli restorani, kuhu sooviksin minna. Kui kellelgi on suurepäraseid ideid, mida meie kolmanda traditsioonina teha, siis kõik pakkumised on teretulnud!
PlanetOrganic jäi külastamata, aga vein tegi olemise natuke soojemaks ja sügisene jahe päev oli lõpule jõudnud. Kell on 9 läbi ja E. juba magab ja näeb Kurrunurruvuti saart ja roosasid kiisusid unes (lugesin talle maagilist uinutavat unejuttu).
Head und ja ilusat nädalavahetust!
Sel korral Hispaania restoran La Tasca, üsna minu töö lähedal. Sama koha vastu tundsin huvi ka siis, kui viimane kord Tai restoranis käisime (jõin Mai Thai kokteili esimest korda, sama värv, aga parem maitse, kui Liviko samanimelisel GINil) , aga siis tundus La Tasca väga ülerahvastatud olevat. Täna ootasime lauda 10-15 minutit, mis oli paras aeg, et vein tellida. Kolmas punane vein, mille joomist tõesti nautisin! Kirsid, ploomid ja natuke vaniljet, mitte liiga raske ega vürtsikas. Pigem round but same time light-bodied.
Resto sisekujundus oli soojades toonides ja hispaanialikult kodune, mustrilised padjad ja loendamatu hulk maale, pilte ja küünlaid seinadel. Minu menüü koosnes taimetoitlase paellast, kitsejuustust ja krevettidest. E. proovis kana, veiseliha ja juustuseid kartuleid. Mõlemad olime meeldivalt üllatunud- kõik oli lihtsalt super! Desserdina jagasime hispaania stiilis õunapirukat, mis ei rabanud jalust, aga oli siiski magus suutäis.
Mõtlesime, et kui külalised tulevad kodumaalt, siis viiksime nad kindlasti sinna. Juba see, et ma sellest õhtust sissekande teen, tähendab, et saime meeldiva (maitse)elamuse osaliseks!
Arutasime, et meil on kaks tõsiseltvõetavat traditsiooni praegu- pühapäevane jooks ja igakuine erineva resto külastamine. Aasta alguses oli traditsiooniks ka igal viimasel nädalavahetusel erineva koogi küpsetamine, aga kuna meid on ainult kaks, siis pole selle süsivesikute laadungiga midagi ette võtta. Mul on järgmisteks kuudeks valmis juba neli restorani, kuhu sooviksin minna. Kui kellelgi on suurepäraseid ideid, mida meie kolmanda traditsioonina teha, siis kõik pakkumised on teretulnud!
PlanetOrganic jäi külastamata, aga vein tegi olemise natuke soojemaks ja sügisene jahe päev oli lõpule jõudnud. Kell on 9 läbi ja E. juba magab ja näeb Kurrunurruvuti saart ja roosasid kiisusid unes (lugesin talle maagilist uinutavat unejuttu).
Head und ja ilusat nädalavahetust!
laupäev, 25. september 2010
Me jookseme!
See oli vist meie esimene pühapäev, kui alustasime traditsiooni oma pühapäeva-jooksudega. Nagu nägite vajus üks mees murule pikali, et maapinnalt lohutust saada...
Segadus- Lahendus
Kui toas valitseb segadus, siis tuleb end kokku võtta ja tuba ära koristada. Mõistagi.
Aga kuidas koristada segadust ja paanikat oma hinge tolmustest nurkadest ja mõttekurdude tagumisest vasakust servast?
Seisin keset tuba, käed puusas, pisarad pärastiseks hoiule pandud ja korrutasin mõttes: "Miks? Miks? Miks?" Jah, korrutasin mõttes, aga üle huulte ei tulnud ainsatki lauset. Ma ei oskanud vastata küsimustele, mida minult küsiti ega tahtnud anda selgitusi, lubadusi.
Juba iseendale antud lubadust on valus igal päeval/nädalal murda, kuidas saan ma seda siis Temale teha?
Tahan uut algust- murdepunkti, millest algaks terve ja energiline areng ning aina ja aina korratud vead pandaks minevikku üheksa luku ja riivi taha. "Pandaks" ? Njah, mitte keegi peale minu ei saa neid lukke lukustada. Ja äkki oleks parem, kui suudaks esmalt aksepteerida? Sest tean, mis tulemusi annab vanade emotsioonide peitmine- kunagi tulevad need suslikud ikka välja ja teevad isegi suuremat kahjutööd. No näiteks kui mul on mädamuna, siis ma ei pane seda kõige alumisse sahtlisse villaste sokkide sisse peitu, vaid võtan omaks, et ah ah, mul on siin üks raipe moodi haisev mädamuna ja ainuõige lahendus on sellest vabandeda ja sammud prügikonteineri poole seada. Ja mitte üleliigselt kiirustades, sest haisupomm võib käest maha kukkuda ja isegi suurema "haisukatastroofi" kaasa tuua.
Ja see on ikkagi tõsine jutt, mitte novell Mister Mädamuna kibedast saatusest.
Nõutuna seal toa keskel seistes hakkasin kartma, et SEE kõik on vale- minu haige illusioon, väljamõeldis. Me pidime ju koos, käsikäes, armastades seda elu elama. Ainus asjalik mõte ribikardinaid lugedes oli see, et pean siit välja saama. Õnneks ma ei läinud, sest üks suur õlg püüdis mind kinni. Ja selle "käsikäes ja armastades" asja kohta... kuidas saab see toimida, kui üks osapool ei suuda iseennast armastada.
Mul ei ole jõudu, et selgitada ja kõike aegade algusest rääkima hakata. Aga loomulikult ei öelnud ma ka neid sõnu, vaid läksin kolm tundi varem tööle.
Hommikul "Stereo Love" äratust läbi une kuuldes oli kaks asja, mis lohutasid. Esiteks, see pole minu äratus ega varajane äratus mulle. Teiseks, kogu see kurbus, segadus ja paanika oli pikk unenägu. "Kati, võta oma telefon." Nii palju siis esimesest lohutusest. Poolteist sekundit ja siis tuli arusaamine, et kõik on reaalne ja see on REAALSUS.
Terve päev oli pikk, liiga hirmutav- ümbritsevad inimesed olid pikkade nägudega kollid, silmade asemel tühjad augud ja suust tulid välja lollid tühjad laused. Tühjad silmad suudan veel ära kannatada, aga kõik see tühi jutt... Tundsin, et ei suuda seal olla, aga kodu ei tõmbanud ka väga. Pargis on külm ja tuuline. Jõusaali kriipsutame ka maha.
Kodus ootas Armastus, Hoolimine, Hellus ja Mõistmine. Vajasin seda ülekõige maailmas, universumis, kõikides aja ja ruumi ühikutes ning just seda ma saingi.
Teekond, mis mind ees ootab, saab olema pikk ja arvatavasti kohatati okkaline. Aga mul on sellel teekonnal kaaslane, kes okastest tekkinud kriimudele peale puhub ja plaastrid peale paneb.
Vastus minu hinge-segaduse-koristamise-kohta... Kuidas? Oma viimase jõu, meeletu sihikindluse ja armastusega. Vähemalt nii ma arvan- see poleks esimene ega viimane kord, kui ma eksin, aga sel korral on kindlam tunne südames.
Järgmine nädal.
Aga kuidas koristada segadust ja paanikat oma hinge tolmustest nurkadest ja mõttekurdude tagumisest vasakust servast?
Seisin keset tuba, käed puusas, pisarad pärastiseks hoiule pandud ja korrutasin mõttes: "Miks? Miks? Miks?" Jah, korrutasin mõttes, aga üle huulte ei tulnud ainsatki lauset. Ma ei oskanud vastata küsimustele, mida minult küsiti ega tahtnud anda selgitusi, lubadusi.
Juba iseendale antud lubadust on valus igal päeval/nädalal murda, kuidas saan ma seda siis Temale teha?
Tahan uut algust- murdepunkti, millest algaks terve ja energiline areng ning aina ja aina korratud vead pandaks minevikku üheksa luku ja riivi taha. "Pandaks" ? Njah, mitte keegi peale minu ei saa neid lukke lukustada. Ja äkki oleks parem, kui suudaks esmalt aksepteerida? Sest tean, mis tulemusi annab vanade emotsioonide peitmine- kunagi tulevad need suslikud ikka välja ja teevad isegi suuremat kahjutööd. No näiteks kui mul on mädamuna, siis ma ei pane seda kõige alumisse sahtlisse villaste sokkide sisse peitu, vaid võtan omaks, et ah ah, mul on siin üks raipe moodi haisev mädamuna ja ainuõige lahendus on sellest vabandeda ja sammud prügikonteineri poole seada. Ja mitte üleliigselt kiirustades, sest haisupomm võib käest maha kukkuda ja isegi suurema "haisukatastroofi" kaasa tuua.
Ja see on ikkagi tõsine jutt, mitte novell Mister Mädamuna kibedast saatusest.
Nõutuna seal toa keskel seistes hakkasin kartma, et SEE kõik on vale- minu haige illusioon, väljamõeldis. Me pidime ju koos, käsikäes, armastades seda elu elama. Ainus asjalik mõte ribikardinaid lugedes oli see, et pean siit välja saama. Õnneks ma ei läinud, sest üks suur õlg püüdis mind kinni. Ja selle "käsikäes ja armastades" asja kohta... kuidas saab see toimida, kui üks osapool ei suuda iseennast armastada.
Mul ei ole jõudu, et selgitada ja kõike aegade algusest rääkima hakata. Aga loomulikult ei öelnud ma ka neid sõnu, vaid läksin kolm tundi varem tööle.
Hommikul "Stereo Love" äratust läbi une kuuldes oli kaks asja, mis lohutasid. Esiteks, see pole minu äratus ega varajane äratus mulle. Teiseks, kogu see kurbus, segadus ja paanika oli pikk unenägu. "Kati, võta oma telefon." Nii palju siis esimesest lohutusest. Poolteist sekundit ja siis tuli arusaamine, et kõik on reaalne ja see on REAALSUS.
Terve päev oli pikk, liiga hirmutav- ümbritsevad inimesed olid pikkade nägudega kollid, silmade asemel tühjad augud ja suust tulid välja lollid tühjad laused. Tühjad silmad suudan veel ära kannatada, aga kõik see tühi jutt... Tundsin, et ei suuda seal olla, aga kodu ei tõmbanud ka väga. Pargis on külm ja tuuline. Jõusaali kriipsutame ka maha.
Kodus ootas Armastus, Hoolimine, Hellus ja Mõistmine. Vajasin seda ülekõige maailmas, universumis, kõikides aja ja ruumi ühikutes ning just seda ma saingi.
Teekond, mis mind ees ootab, saab olema pikk ja arvatavasti kohatati okkaline. Aga mul on sellel teekonnal kaaslane, kes okastest tekkinud kriimudele peale puhub ja plaastrid peale paneb.
Vastus minu hinge-segaduse-koristamise-kohta... Kuidas? Oma viimase jõu, meeletu sihikindluse ja armastusega. Vähemalt nii ma arvan- see poleks esimene ega viimane kord, kui ma eksin, aga sel korral on kindlam tunne südames.
Järgmine nädal.
teisipäev, 21. september 2010
Muinasjutt
Elas kord tüdruk, kelle ees oli lõputu hulk võimalusi ja Ta võis teha, mida hing iganes ihkas. Tüdruk pidi lihtsalt keskenduma ja oma pühendumust näitama. Ühel ilusal päeval seisis Tema ees tühi lõuend ja Tüdruk hakkas maalima. Iga pintslitõmme oli täiuslik- nõtkete, aeglaste ja läbimõeldud liigutuste tulemusena hakkas pilt elavnema. Kunst elavnes käsikäes oma autoriga- see oli meistriteos! Ja kui maal lõpuks viimistletud oli, vaatas Tüdruk uhkusega tulemust ja naeratas mõtlikult.
Pilved ja tähed, kes olid juba aastaid Tüdrukut jälginud, teadsid, et Tal on annet. Ja Tüdruk ise teadis seda ka ning tunnetas oma erilisust. Aga vaid mõni hetk peale maali valmimist muutus Tüdruk murelikuks. "Kui minu ees on miljoneid võimalusi ja võin kõike teha, miks kulutan ma oma väärtusliku aega lõuendite määrimiseks?"
Ta tundis, et maailmas on veel nii palju kogeda ja proovida. Tüdruku suurimaks hirmuks oli vanaduspäevil tõdeda, et kogu elu on silmapilguga raisku lastud minna. Ta heitis oma meistriteosele viimase pilgu ja asus kuuvalguse saatel pikale teekonnale. Tüdruk kõndis ja kõndis, puhkas veidi ja kõndis edasi.
Kuigi Ta püüdis teha parimat otsust, ei märganud meeleheitel Tüdruk, et Pilved, Tähed ja Kuu üritasid Talle juhatust anda. "Mida küll teha, kui valikuid on nii palju? Vanemad unistasid, et minust saaks arst. Õpetajad sisendasid, et minust saaks edukas teadlane. Kui tahan majanduslikult iseseisvaks jääda, siis pean end ärindusega siduma." Ta hoidis pisaraid kurgu taga peidus ja rühkis edasi.
Kakskümmend viis pikka aastat hiljem puhkes Tüdruk ohjeldamatult nutma. Nüüd jõudis kohale taipamine, et kõndides oli Ta oma rõõmsameelsuse kaotanud ja ümbritsev tundus võõralt külm ning steriilne.
Lõpuks sai Tüdruk aru, et elu ei seisne võimalustes- KÕIK ON VÕIMALIK! Elu seisneb otsuste tegemises- teha midagi, mis on ÕIGE SULLE!
Tüdruk, kes ei olnud enam tüdruk, ostis kohalikust poest mõned värvid ja odava lõuendi ning hakkas maalima. Üks pintslitõmme viis teiseni ja tekkinud oli kaunis harmoonia joonte, värvide emotsioonide ansamblist. Naeratus näol, maalis meie kuntsnik pikki öid ja päevi. Ta oli lõpuks teinud otsuse- ja palju head oli veel ees ja ootamas...
Pilved ja tähed, kes olid juba aastaid Tüdrukut jälginud, teadsid, et Tal on annet. Ja Tüdruk ise teadis seda ka ning tunnetas oma erilisust. Aga vaid mõni hetk peale maali valmimist muutus Tüdruk murelikuks. "Kui minu ees on miljoneid võimalusi ja võin kõike teha, miks kulutan ma oma väärtusliku aega lõuendite määrimiseks?"
Ta tundis, et maailmas on veel nii palju kogeda ja proovida. Tüdruku suurimaks hirmuks oli vanaduspäevil tõdeda, et kogu elu on silmapilguga raisku lastud minna. Ta heitis oma meistriteosele viimase pilgu ja asus kuuvalguse saatel pikale teekonnale. Tüdruk kõndis ja kõndis, puhkas veidi ja kõndis edasi.
Kuigi Ta püüdis teha parimat otsust, ei märganud meeleheitel Tüdruk, et Pilved, Tähed ja Kuu üritasid Talle juhatust anda. "Mida küll teha, kui valikuid on nii palju? Vanemad unistasid, et minust saaks arst. Õpetajad sisendasid, et minust saaks edukas teadlane. Kui tahan majanduslikult iseseisvaks jääda, siis pean end ärindusega siduma." Ta hoidis pisaraid kurgu taga peidus ja rühkis edasi.
Kakskümmend viis pikka aastat hiljem puhkes Tüdruk ohjeldamatult nutma. Nüüd jõudis kohale taipamine, et kõndides oli Ta oma rõõmsameelsuse kaotanud ja ümbritsev tundus võõralt külm ning steriilne.
Lõpuks sai Tüdruk aru, et elu ei seisne võimalustes- KÕIK ON VÕIMALIK! Elu seisneb otsuste tegemises- teha midagi, mis on ÕIGE SULLE!
Tüdruk, kes ei olnud enam tüdruk, ostis kohalikust poest mõned värvid ja odava lõuendi ning hakkas maalima. Üks pintslitõmme viis teiseni ja tekkinud oli kaunis harmoonia joonte, värvide emotsioonide ansamblist. Naeratus näol, maalis meie kuntsnik pikki öid ja päevi. Ta oli lõpuks teinud otsuse- ja palju head oli veel ees ja ootamas...
pühapäev, 12. september 2010
kolmapäev, 25. august 2010
The Goodness of Life
Pole mitte mingit põhjust kahelda ega üleliia kaalutleda. Teen selle lihtsalt ära!
Naudin kõiki oma emotsioone sklaala algusest kuni äikeselise lõpuni ning jätan kõrvale kahetsuse ja kriitlised hinnangud. Armastusväärsed mõtted ja avatud suhtumine kõigisse ja kõigesse viib mind oma eesmärgile aina lähemale.
Ja iga kogemuse väärtustamine ning samas sellest sõbralikult lahti laskmine muudab uued ja positiivsed sündmused meie kõigi jaoks võimalikuks.
Siiras rõõm täidab mu hinge, kui näen kujutluspilti tulevikust!
Naudin kõiki oma emotsioone sklaala algusest kuni äikeselise lõpuni ning jätan kõrvale kahetsuse ja kriitlised hinnangud. Armastusväärsed mõtted ja avatud suhtumine kõigisse ja kõigesse viib mind oma eesmärgile aina lähemale.
Ja iga kogemuse väärtustamine ning samas sellest sõbralikult lahti laskmine muudab uued ja positiivsed sündmused meie kõigi jaoks võimalikuks.
Siiras rõõm täidab mu hinge, kui näen kujutluspilti tulevikust!
Tellimine:
Postitused (Atom)