Shortcut to Happiness!

Minu viimasest postitusest on möödas päevi ja nädalaid! Olin mingil perioodil väga neti-võõras...
Aga ma hoolimata sellest olen ma olemas ja täiesti toimin funktsionaalselt!

Mitu aprillinalja ja munakoksu keegi vahepeal tegi? Minu vastused mõlemale küsimusele oleks: "Null" :) Šokojäneseid ka põõsaste alt ei otsinud.

Eilne filmi vaatamine "he is not so into you" (kui film käima hakkas, siis meenus, et olin seda kahjuks juba kunagi kinos näinud- kogu põnevus ja uudsus oli rikutud) ja tänased mõtted tahavad, et ma räägiksin ilust.
Arvan, et iga inimolend on erakordselt ilus ja unikaalne- ideaalselt kombineeritud, oma eripärade ja iseärasustega. Selles ilus ja unikaalsuses on peidus tohutu võim, kui me oskaksime seda rohkem märgata.

Mul tuleb naer peale, kui mõtlen, kuidas me vähemalt kolm korda nädalas sõbrannadega enne trenni, trenni ajal ja peale trenni kooris kaagutades ennast maha tegime. Arvatavasti oli see pubekate haige vajadus komplimente saada- et sõbrannad ütleksid et tegelikult su tagumik pole niii rasvane ja keegi ei märka et su viimane juukselõikus oli pool aastat tagasi ja juukseotsad on katkised. Aga ma tean täiskasvanud naisi, kes teevad seda kooris halamist juba aastaid. On naisi, kes näevad oma kõige selle igapäevase taga oma unikaalsust ja kõnnivad uhkelt sirge seljaga. Ja on naisi, kes suunavad kogu oma energia sellesse, et enese ja teiste ajusid komposteerida. Ma oskan neid naisi väga hästi ära tunda ja vältida, sest olin ise täpselt samasugune.

Aga kas te suudaksite ette kujutada, kuidas kamp mehi hakkaks halama oma terava lõua, lodeva kõhu või jumetu naha pärast? Olgu, erandiks on olukord, kus tegemist pole hetero-meestega. Mehed pole nii kriitilised enese ja teiste välimuse suhtes ja suudavad seda kõige rahulikult võtta. Naljakas, naisi peetakse ilu- ja seksisümboliteks, aga sellest hoolimata tahavad nad ennast ilmtingimata koledamaks rääkida! You are what you think you are!

"Sisemine ilu on kõige tähtsam!" True- aga kui sa oled sisemiselt ilus, siis kiirgab seda ka välja ning sa oskad ja tahad enese eest hoolt kanda. Aus tõde on see, et oma olen alati raamatuid siiski kaane ja ümbrise järgi riiulist valinud, alles hiljem saab aimu, kas sisu vastab ootustele.

Kõigil meil on elus oma ülesanne ja kõrgem elu-eesmärk, mis annab meile jõudu, kindlust ja täiendab meie ilu ja sära! Õnnelikud on need, kes on selle eesmärgi juba leidnud ja veidi vähem õnnelikud, ent ootusärevad on need, kes alles otsivad ja katsetavad (ja üritavad aimu saada, mis eriala nad ülikoolis õppima peaksid).

Rohkem tänulikust meie ilusatesse eludesse!