London calling

Avastasin just, et olen juba nädal aega eemal olnud... Vot nii kiiresti möödub aeg. 7 päeva tagasi olin ma K. le lehva lehva ära teinud ja sõitsin oma lemmik bussijuhiga Tallinna poole.


[selles kohas katkestasin ma teisipäeval oma kirjutamise, sest tundsin, et mingid kuulid jooksid kuskil kokkku]

Ülde on veider tunne blogi kirjutada, sest olen harjunud pigem arutlevaid sissekandeid kirjutama kui raporteerivaid postitusi tegema. Aga kuna tean, et kõik kodumaal olevad lugejad ootavad siiski elu ja olu kirjeldusi... siis annan endast parima ja eks näis mis välja tuleb. Võiks ju mõelda ka nii, et uus riik/linn/mõnes mõttes uus elu ja uus lähenemine kirjutamisele.

Esmalt- KUIDAS TEIL KÕIGIL LÄHEB? :) Olen ikka Orkutisse ja erinevatesse blogidesse sisse piilunud, et teie tegemistest aimu saada.

Ma pole küll oma kursuse tunniplaani veel uurinud, aga tean, et palju uusi ja huvitavaid aineid on tulemas, mis teevad selle loengutes istumise huvipakkuvamaks. Kui te saate mingeid ülihuvitavaid materjale, siis võite neid ka mulle tutvumiseks saata. :) Eks ma ise hoian ka Õisil ja Moodlel vahelduva eduga silma peal. Ja loodan, et olete endale valinud uue ja veelgi ägedama kursavanema! ;) Ja kui te hakkate kunagi meie kursuse vimplit otsima, siis see on minu Lebola kodu keldris. Ups!

Loodan, et akadeemias kasutavad kõik aktiivselt sõbrapäeva special stendi ja ütlevad üksteisele ilusaid asju (ja südamest, mitte kohustusest) :) Sõbraposti postiljonidel on ka loodetavasti käed ja jalad tööd täis!

Olgu, lühikokkuvõte viimastest nädalatest...

"Katile mitte meeldima kolimine!" PIKK ja PIINARIKAS PROTSESS! 28.veebruaril lõpetasime M. ga Tartus "Sõrmuste isanda" maratoni. Kokku sain selles võlumaailmas viibitud 11 tundi. "It betrayed Isildur to his death. And some things that should not have been forgotten were lost. History became legend, legend became myth, and for two and half thousand years the Ring passed out of all knowledge. Until when chance came, it ensnared a new bearer. The Ring came to the creature Gollum, who took it deep into the tunnels of the Misty Mountains. And there, it consumed him. The Ring brought to Gollum unnatural long life. For five hundred years it poisoned his mind. And in the gloom of Gollum's cave, it waited. Darkness crept back into the forest of the world. Rumor grew of a shadow in the East, whispers of a nameless fear, and the Ring of Power perceived. Its time had now come." LOTRi fännitari minust just ei saanud, aga nüüd on kõik extended versioonid nähtud (koos M. i poolsete seletuste, extra- taustajuttude ja hea seltskonnaga) Samal päeval käisin ka Sirinnah salongis oma kinkekaarti lunastamas. See oli erakordne kogemus, mida lihtsalt ei oskakski kõigiga jagada. Sain oodatud kindlustunnet, naeratust suul hoidvat rahu ja soojust! Ja loomulikult ka õpetussõnu ning ühe kasuliku e-maili aadressi, millele ma pole kahtlasel kombel veel kirjutanud. Energia liikus peale seda niivõrd vabalt, et tundsin end vaimsele crashile hirmutavalt lähedal olevat. Õnneks suutis M. nagu tavaliselt mind tasakaalustada ja mõistuse juures hoida.

Igatahes... Filmiõhtu kujunes niivõrd pikaks, et kõik bussid olid juba jaamadesse unne läinud ja minu ainus variant oli hommikul 5 läbi !!! Viljandi poole teele asuda, sest suurejooneline kolimine Lebolast maale pidi algama kohe hommikul. Nautisin iga keharakuga seda varajast ärkamist ja Lebolasse jõudes asusin usinasti pakkima. :S See oli omaette ooper, sest ma lihtsalt ei mõista, kuidas mul on jälle nii palju asju tekkinud!??!! Kolimise ja pakkimise tegi "huvitavaks" ka see, et ma pidin jagama asjad neljaks- Londonisse, Taagesse, ära andmiseks ja prügikasti viskamiseks. Õnneks on mul mõistev emme, kes adus mu meelepaha kolimise ja pakkimise suhtes (sest olen seda lihtsalt elus juba nii palju teinud ja tahaks vahelduseks ühe aastakese ilma selle protseduurita mööda saata) ja assisteeris ning abistas mind igal võimalikul moel. Järgnevatel päevadel tõstsime maal asju ja pakitud pampe ühest kohast teise, et asju edukalt ära mahutada ja neile oma koht anda. Olin paar ööd ka duubeldatud lossikiisu :) adminnis ja viimane töö-öö möödus üsna mõnusas meeleolus- mind ära saatma tulnud "kliendid" oma meeletu praemuna isuga ning T. , kes tusatsemise vaheaegadel täitsa tore oli!

Kogu selle viimase Eestis oldud nädala kannatasin unetuse ja kurnatuse all- olin kogu aeg niiiii viimasel piiri peal ja emotsioonid olid tõesti ülesse kruvitud, sest igatsuseuss näris teravate hammastega ja oma mõtetes olin juba UKs. Sellele vaatamata sai tehtud mõned visiidid vanaemade ja teiste kallite inimeste juurde (kuigi paras ports lähedasi jäi kallistamata), kelgutatud kaks korda (päevavalguses koos venna perega ja tänavavalgustuse kumas koos T. ga. Nb! Retrod salvokad- eriti punased- ikka rokivad! Minge kõik lossimäele meie sissesõidetud rajale liugu laskma!), Musi- Põdraga Mintu viina joodud msni vahendusel, vaatamata asjaolule, et mina ei joonud ning olin samal ajal tööl.

Kui ma sellel ilusal teisipäeva hommikul, 2.veebruaril, ühe endise klassiõe sünnipäev ja Tartu rahulepingu aastapäev ka muide :), bussijaamas seisin koos oma kompanjonidega... siis ma poleks eelnevalt uskunud, et nutma hakkan, aga kogu see olukord oli kurb, õnnelik ja traumeeriv samaaegselt! Emme ütles ka, et kui Kati Viljandis elas, ega teda siis ka tihedamini ei näinud! :) Nii hull see asi päris ei olnud, aga aeg kadus tõesti nagu liiv mu sõrmede vahelt. Vahepeatus Viljandis oli väga armas, viimased jutud K. ga, viimased patsid enne suve ja mõnus tunne, mis sellest kõigest tekkis! Sa ütlesid tegelikult väga armsasti ja õigesti, et me pole kunagi olnud mingid bestfriendsid, aga kuidagi omamoodi on see asi küll! Thank you fot that! :) Ja bling-bling järjehoidja on asjaliku ja targa raamatu vahel, "Kas kõik on juhus?" S. Klein.

Lennujaamas sain kinnitust, et kõik toimib õigeaegselt ja ilm pole tekitanud erilisi probleeme ega viivitusi. Kui tuisk oleks mõne delay põhjustanud, siis oleksin ma ise lumelabidaga läinud appi stardiradasid puhtaks viskama, sest närvikava hakkas juba nõrgaks muutuma! :) Sain paari inimesega kokku, tegin pikki telefonikõnesid veel Eesti levialas olles, otsisin ühe õnnetu üksiku meestekinda pagasionude käest ülesse, et ta kaaslase juurde toimetada, sõin ebanormaalse hinnaga leiva-pähkli jogurtit, jeii, süsivesikud! ja läksingi oma 15 kilogrammi pagasiga suurde ilma lendu! Ja ma tahaks näha seda naist, kes kolib veel alla 30 kiloga ennast ühest riigist teise! :D Juba üks paar kontsakingi kaalub päris palju! :D

Õhtuks olime E. ga mõnusalt kodus- nautisime naljakat võõratust ja ootuse lõppemist! Me olime seda nii kaua oodanud! Pisike igatsus annab igapäevasele elule vürtsi ja tõstab ka energiataset. Suuur, lausa hiiiilgaslik igatsus, rõhutan jälle, et tervavate hammastega, rebib sind tükkideks ja raputab jämedat soola haavadele. See muutub rusuvaks, häirivaks ja näib lõputuna! Huh, aga nüüd on see läbi! :) Jälle uus kogemus ja väike avastusretk iseenda ja teise inimese sisse!

Esimesel nädalal pole ma mitte midagi rabavat ega erakordset korda saatnud- linnatuuri olen juba varem ära teinud ja mingit turisti-laksu ma enda puhul ei eeldanudki. Olen ennast korralikult sisse elanud, jooksmas ja jõusaalis käinud (hell yeah), keelekursuste ja töö kohta uurinud. Hakkan muide oma CV tuunima, sest praegune curriculum vitae tagaks mulle töökoha mõnes restos, pubis või baaris, aga seda ma ei soovi! Hetkel rihin pigem mõistlike töötundidega nanny kohtasid, mis oleks alustuseks väga super.

Kell on palju palju ja ma pean ennast riidesse panema... Lähme ühte uut jooksutiiru tšekkima, kanali äärt mööda.

Palju kallistusi ja paisid teile!