Nutulaul.

Kas on võimalik, et ma jäi haigeks oma kahtlastest mõtetest? Mõtetest, mis mind painavad, jälitavad, hukutavad ja samas ka hirmutavad? Jah, kõik on võimalik. Täna on pühapäev, eile oli loogiliselt võttes laupäev. Eile ma ei jõudnud tööl olla, oma ülikehva enesetunde tõttu, ja seepärast läksin lihtsalt ära. Kodus ei hakanud mul oluliselt pearem, aga vähemalt ei pidanud ma kliente nägema, laudu katma või muud asjalikku tegema. Ei pidanud ka kellegagi suhtlema, rääkima, arutama, tülitsema, nalja tegema, head olemist teesklema.(See leevendas mu nõmedat ensetunnet tsipa.) Ja ka täna ei suutnud ma tööle tulla. Mul on vist allergia. Olen allegriline oma elule. Ja ma ei näe nagu erilist viisi, et oma allergiat leevendada. No tegelikult üks asi leevendab mu allergiat: Magamine. Lihtsalt magamine. Siis saan näha oma absurdseid unenägusid, mille peale vahel öösiti üles ehmatan ja avastan end nutmast. Kõik on nii sassis. Elu on sassis, sõnad on sassis ja tuba on sassis. Jah, koolikott on ka sassis. Rääkimata kõigest muust. Aga kuidas ma peaksin kõik need asjad korda saama? Ma ju ei jõua, absoluutselt ei jõua, mitte midagi ei suuda teha. (mitte midagi asjalikku, sest mõtetuste korraldamises olen ju suht maalilmameister...) No okey! Koolikoti suudan võib-olla korda teha, aga oma elu... näkääää!!! Millal ma kõik nii käest ära lasksin minna? Ausõna ma ei taha mitte kellegagi enam rääkida!!!! MITTE KELLEGAGI!!!!! Sorry, keegi ju ei mõista! Ei, ärge põdega, ma totaalselt saan teist aru, et te mind ei mõista, sest ega mul on endal ka sellega pidevalt raskusi [iseenda mõistmisega] Mõistmine on üldse üks metafüüsikaliselt keeruline asi. Sa võid ju mulle sinisilmi väita: "Ma mõistan!" Aga noo f**k! Sulle ainult tundub, et saad aru, mitte essugi sa aru ei saa!!! Mõista lõpuks ise, et saa ei mõista. Mõistatusi võid ära mõistatada, kui tahad, kui leiad aega. Ja siis ole õnnelik. Õues mäena, toas veena. Ole nüüd õnnelik, aga mina ei ole. Sis olen, kui keegi mu elu ära parandab. Ei tea mitu kasti Super-Attack´i selleks kuluks? Mingi kümme kasti ikka? Aga palju ühes kastis neid väikseid tuube sees on? Pole õrna aimugi... Äkki keegi targem teab. Vaatan oma telefoniraamatust mõne targa inimese numbri, vajutan helistamisklahvi ja kui ta vastu võtab, siis küsin, et mitu pisikest liimituubi on ühes kastis. Ja kui ta ei tea, siis kriipsutan ta oma tarkade inimeste nimekirjast maha. Targad inimesed peavad kõikke teadma. Tõsiselt. Miks nad muidu targad inimesed oleksid? Moe pärast? Ei, moe pärast ollakse hoopis muid asju. Ma avastasin, et mul on liiga palju asju. Igasuguseid asju: ehteid, riideid, ajakirju, jalanõusid, kreeme, pliiatsied, pisikesi märkmepabereid, kuhu olen mõne üliolulise asja üles kirjutanud, plaate, küünlaid ja veelkord riideid. Mul on vist suht see sündroom, et igakord, kui ostan mõne uue riideeseme, sis mõtlen, et oi, nüüd ma olen ikka täiega ilus ju ja mul on nagu sajaga veel hilpe vaja, et ma ennast paremini tunneksin. Aga kunagi saabub teadmine, et need mõtetud asjad ei tee mind õnnelikuks...Olen tänapäevase tarbimisühiskonna eeskujulik liige. Tarbin nii palju, kui võimalik. Tekitan palju rämpsu ja saastan oma pakendimajandusega keskkonda. Aga ise ole õnnelik! Si**a ma olen! Kui Aafrikasse lähen, sis pakin oma tuhat ja üks asja lennuki peale ja sis jagan kõik oma tarbetuid asjad tumedanahalistele pubekatele. Äkki neil hakkab sellest parem, sest tean, et minul küll hakkab parem kui saan oma koormavast tränist lahti. Ei, ei! Mul hakkaks vist nendest Aafrika inimestest kahju. Namad pole ju milleski süüdi, et peavad sis minu kraami otsas elama. Näh! Arvan, et kõige mõistlikum tegu oleks edasipidi vähendada oma tavaari ostmise piir kuni miinimumini. Järgmine kuu on mul vaja osta korralikud jooksutossud ja adi tuulekas. Rohkem ei midagi. Apteegis on müügil mingid tinktuurid, mis on üldpuhastava toimega. Peaks vist endale ostma paarsada liitrit mingit rohtu ja siis jooma ära selle kõik. Äkki saan siis kehalt ja vaimult puhtaks? Ei ole võimalik! Hämmastav! Ma lõpetasin just jutu oma ostuhullusest ja selle järgneb lause: "...peaks ostma..." [ma ei taha teada, kui palju kirjavigu mul on siia juba vahepeal sisse tulnud] Ja äkki ma peaksin vahelduseks õppima kaa? Hmm! Kool on kestnud juba.. 16 päeva, aga oh üllatust! ma pole veel mitte ühtegi kodust tööd teinud ega mitte midagi õppinud. Eesti keelst olen juba saanud kaks närust "nelja". Nagu ma oleks mingi kirjaoskamatu siga või midagi taolist. Ja olen rott, ei oska oma emakeelt. Häbi on ausõna! Aga Vaikimine Pole Kuld! Vähemalt täna mitte! Fakt on see, et inimesed ei oska üksteise mõtteid lugeda, nad võivad ju püüda, kuid suht tulutult. Ja rääkimata jäänud asjade pärast tekivad probleemid, probleemid omakorda põhjustavad probleeme ja nii edasi. Sealt edasi tuleb masendus ja kurbus, nagu minult täna, eile, homme ja ülehomme, arvatavasti ka järgimine nädal ja järgmine kuu! Raagus sõnad suul. Sinu suu ja silmad, üle sügise. Kuhugi on kadunud usk ja ... Sügis on tulnud nii märkamatuslt. Raamatukogu juures olev vaher on juba nii armastavalt ja päikeselistelt punase-kollasekirju. Ja minu mantli taskus on kolm sarapuupähklit, mis ma üks päev koolist tulles tee pealt leidsin. Need on asjad, mille nimel elada. Liiga vähe neid on, aga elame üle. Vabandust! Elan üle! Nutmine on üks vabastavamaid tegevusi peale jooksmise. Pisarad on nii toitvad uutele pisaratele ja üleüldse on lootus, et ehk hakkab kergem. Nutan kurbuse oma seest välja. Seljatan kurjuse ja see on hea, kuigi väidetakase muud. Võin oma parema käe peale kihla vedada, et olen homme koolis olen näiteks... surmväsinud... sest olen ju viimasel ajal kogu aeg väsinud, uskumatult väsinud. Vahel ma mõtlen küll, et õppimine on tore ja üldse on hea saada uusi teadmisi ja olla haritud, aga olles koolis ja käies klassist klassi, siis saabud teadmine, et ega ikka ei viitsi küll. Veel 31.august mõtlesin, et peab ikka selle kirjaliku lepingu ära tegema, (sisult siis selline, et mul ei tohi olla suva, ma pean olema agar ja õpihimuline ja töökas) aga leping jäi tagemata ja ma pole tubli. Laiskloom olen. Rõve masekas. [haige pubekalik maailmavalu] Selle asemel, et siin oma pisaratest nõretavat mitte! blogi kirjutada, peaksin inglise keelt õppima. Jah, keera kõik oma võimalused tuksi, ka need mis sul veel ees seisavad. Sajandi parim tegu siis ju! Vahel, väga tihti ma imestan, et kuidas inimesed toime tulevad. Et kuidas nad suudavad olla elurõõmsad, võidelda muredega, saada üle raskustest. Kas ma olen lihtsalt lootusetu juhtum, või on teistel ka kuangi nii halb, kui mul. Väga egoistlik oleks mõelda, et minul on kõige raskem ja minul ainsana on kõik halvasti! Aga egolaksust on asi kilomeetreid kaugemal. Jah, isegi eneseusku mul ei ole...
Aga suur venna Kalmer ütles, et ma pean nüüd masetsemise lõpetama ja õppima hakkama!
.
.
.
.
.
See on see mida ma teen. Kui ma peaksin valima, sis ei teaks kumba teist võtta. Kui ma teen kõigile haiget ja kui ma kaotan kontrolli, siis ei tohiks te mind peatada. Nüüd ma muretsen veidi vähem, aga raske on unustada. Ei tea, mida oodata või keda uskuda. Iga kord, kui sa põrud, annad endale lubadusi, mis kriibivad su hinge, ega kasvata su iseloomu. Ma ei suuda sind kanda, ma suudan vaid nutta. Sa ütled vabandusi, lausud sõnu ja lauseid. See on see, mida sa mulle teed. Kui sa mind vaatad... Poleks iial uskunud, et teed mind selliseks. Muudad mind niivõrd palju. See on see, mida sa peidad,asjad, mida kunagi välja ei öelda.
[kui ülaltoodud mõttevälgatusi veidi seada, saaks sealt ühe masendava luuletuse]

Pole tagasiteed.
.
.
.
Ja ma suht kirjutaksin diplomi sellele, kes suutis ilma oksepausideta eelneva blogimise ära lugeda.